Kormoranid on väga head ujujad ja sukeldujad, kuid nendesulestik vettib. Sellepärast kuivatavad nad oma laiali laotatud tiibade sulestikku tuule käes merekividel jakaredel. Kormoranid suudavad ka hästi lennata, kuidpurilendu ei kasuta. Kõndimine on neil vaevarikas.
Eesti haudelinnustikus on kormoran suhteliselt uus. Ta elab ja pesitseblaidudel (näiteksTondirahul,Langekarel), puhkab ranniku lähedal kividel. Kormoranid pesitsevadkolooniatena nii maapinnal kui ka puudel ja tehisrajatistel, tegutsedes enamasti hulgakesti.
Kormoranid toituvad kaladest ja konkureerivad inimestest kaluritega. Kormorani keskmine päevane toidunorm on 300–400 g kala. Vahel on kormoranidemaost leitud üksikuidlimuseid,kahepaikseid,putukaid ja isegitaimi, mis on sinna arvatavasti juhuslikult sattunud.Doonaudeltas on täheldatud ebatavalist vaatepilti, kus kormoranid haarasid otse lennult ja kugistasid alla madalal lendavaidpääsukesi.[3]Looduses elavad kormoranid püüavad kala sageli rühmas, mis võimaldab kalaparve tõhusalt ette ajada.
Kormoranid ei kuululooduskaitse alla. Neid kütitakse arvukuse piiramiseks.
Kormorani arvukuse piiramisel on abihallvarestest. Vares laskub hauduvale kormoranile lähedale, tema nokaulatusest siiski väljapoole, ja hakkab teda õrritama. Kormoran on varesest tugevam, niisiis tõuseb ta varsti püsti, et vares minema ajada. Vares põgeneb tema eest, aga sel ajal varastab tema kaaslane kormorani pesast muna ära.[3]
Atlandi kormoran[4] (Phalacrocorax carbo carbo) ehk põhialamliik pesitseb Euroopas ja Põhja-AmeerikasAtlandi ookeani rannikul; talvitub Kirde-Aafrikas jaMehhiko lahe ääres.[5] Eestis võib teda kohata vaid läbirändel.[6]
Phalacrocorax carbo sinensis – ehk sisemaa harilik kormoran on levinud Lääne-Euroopast kuni Ida-Aasiani[8] (k.a Eestis[6]).
Valgerind-kormoran[4] (Phalacrocorax lucidus võiPhalacrocorax carbo lucidus) – on käsitletud nii iseseisva liigina kui ka kormorani alamliigina. Elutseb Aafrikas.[9]
_-_Phalacrocorax_carbo_(088b).jpg)
