Kontrrevolutsioon onrevolutsioonile vastanduvühiskondlik protsess, mis kujunebreaktsioonina revolutsioonile või revolutsioonilisele liikumisele ning on suunatud ohustatud või kukutatud ühiskonna- ja riigikorra taastamisele või säilitamisele. Kontrrevolutsioonilised liikumised püüavad muudatustele vastu seista või neid tühistada. Kontrrevolutsioonis osalejaid nimetataksekontrrevolutsionäärideks.
Kas kontrrevolutsiooni peetakse positiivseks või negatiivseks, sõltub konkreetsest revolutsioonist ning vaatleja seisukohast. Nii pidasPlutarchosAgise jaKleomenese tegevustLykurgose konstitutsiooni taastamisel muistsesSpartas positiivseks,jakobiinid aga nägidPrantsuse revolutsiooni aegsetVendée kontrrevolutsiooni selgelt negatiivsena.
Tavaliselt kõnelevad kontrrevolutsioonist siiski revolutsiooni pooldajad, kes kutsuvad kontrrevolutsionäärideks oma vastaseid. Uusaja ühiskonnas seostatakse revolutsiooni tihtipeale progressiga ning seetõttu tajutakse neid pigem positiivsete, kontrrevolutsiooni aga negatiivse mõistena.
Et mõiste negatiivsus või positiivsus sõltub suuresti kontekstist, võib näha ka1905. aasta revolutsioonis osalenud ja selle järel mõnda aega isegi tagaselja surma mõistetudKonstantin Pätsi kõnestRiigikogu ees 15. märtsil1934, pärast kogu riigiskaitseseisukorra väljakuulutamist põhjendusel, etvabadussõjalased valmistunud Eestis riigipöördeks: "Nüüd seletatakse, et see samm olevat astutud niisugusel ajal, kui riigis on maksnud täiesti harilik olukord, kus käimas harilik agitatsioon ning võtnud maad valimiseelne ärevus, muud midagi. Ma pean ütlema, et kui revolutsiooni tundemärke alles sellest leida, kui kodanikud juba üksteise vastu on astunud võitlusse, siis on see minu arvates väge pealiskaudne revolutsiooniliikumise uurimine. Revolutsioon riigis algab siis, kui hakatakse kindlate tagajärgedega pöörama riigivõimu aluseid ja laostama seda võimu. Revolutsioon on võimu laostamine ja kontrrevolutsioon on võimu ülesehitamine."[1]
Nõukogude Liidus, mille riiklikuideoloogia aluseks oli1917. aastal toimunudOktoobrirevolutsioon, oli kontrrevolutsiooniline tegevus määratletudkuriteoliigina.Vene NFSV kriminaalkoodeksis käsitles seda paragrahv 58, mille lõikes 1 määratleti kontrrevolutsioonilist tegevust järgmiselt: "Kontrrevolutsiooniliseks tunnistatakse igasugune tegevus, mis on suunatud tööliste-talupoegade nõukogude ja ... Nõukogude Liidu, liidu- ja autonoomsete vabariikide valitsuste võimu kukutamisele, purustamisele või nõrgendamisele, või Nõukogude Liidu ning proletaarse revolutsiooni peamiste majanduslike, poliitiliste ja rahvuslike vallutuste välisjulgeoleku purustamisele või nõrgendamisele." Nõukogude õiguses sisuliselt samastati kontrrevolutsiooniline tegevuskahjurlusega.
Kontrrevolutsioonilistena tõlgendati Nõukogude Liidus eri aegadel eri tegevusi ning ka karistused nende eest varieerusid suuresti. Näiteks nimetasÜlevenemaalise Kesktäitevkomitee kassatsiooniosakonna määrus 6. novembrist1918 kontrrevolutsiooniliseks "igasuguseid väljaastumisi Nõukogude või nende täitevkomiteede või eraldiseisvate nõukogude asutuste vastu, sõltumata väljaastumiste tekkepõhjustest"[2]> Kontrrevolutsiooniliseks peeti kaKroonlinna ülestõusu1921. aastal.[3] 20. jaanuaril1930 võttisVK(b)P KK Poliitbüroo vastu määruse, "Meetmetestkulakumajapidamiste likvideerimiseks üldise kollektiviseerimise piirkondades", milles nimetati kontrrevolutsiooniliseks "kulakluse vastuseisu talupoegade massidekolhoosiliikumisele".
