Konklaav onkardinalide vormikohane koosolek, millel nad välismaailmast isoleerituna valivadpaavsti.Konklaaviks nimetatakse ka ruume, kus need valimised toimuvad.
Sõna "konklaav" pärinebkeskladina jaitaalia samatähenduslikust sõnastconclave, mille algne tähendusladina keeles oli 'lukustatav ruum' (võrreldacum clave 'võtmega'). Sõna tähendab nii paavsti valivat kolleegiumi kui ka kinniseid ruume, kus valimine toimub.[1][2][3]
Konklaavil saavad osaleda kõik kardinalid, kes olid paavsti surmale või ametist tagasi astumisele eelnenud päeval alla 80 aastased. Konklaavil ei tohi osaleda üle 120 kardinali.
Voorude vaheaegadel viibivad kardinalidVatikanis, kust nad võivad lahkuda ainult väga mõjuvatel põhjustel. Konklaavi ajal on kardinalidel keelatud pidada sidet välisilmaga: nad ei tohi kasutadatelefoni, lugedaajalehti, kuulataraadiot, vaadatateleviisorit, kirjutada kirju ega kasutadainternetti. Vatikanis võivad nad liikuda piiratud territooriumil, sealhulgas pargis. Kardinalid on majutatudDomus Sanctae Marthae hoonesse.
Konklaav koguneb 15–20 päeva jooksul peale paavsti surma või tagasiastumistSixtuse kabelis. Juhul kui kõik valimisõiguslikud kardinalid on Vatikani jõudnud, võib konklaav alata ka varem.
Pärastmissat sisenevad kardinalid liturgilist hümni "Veni Creator" lauldes Sixtuse kabelisse, kus nad annavad vande, et nad järgivad konklaavi reegleid, hoiavad hääletamise saladust ega lepi omavahel tulemustes kokku. Ka teised konklaavile lubatud isikud, kes hoolitsevad kardinalide eest, on kohustatud andma vaikimisvande. Pärast seda saadetakse kõik kõrvalised isikud kabelist minema jakardinalide kolleegiumi dekaan otsustab valijatega hääletamise alustamise üle.
Paavsti valimisi juhibcamerlengo, kellele määratakse abiks kolm häältelugejat. Hääletatakse voorude kaupa.
Hääletamisel saavad kardinalid hääletussedeli –skrutiiniumi, millele on kirjutatud "Eligo in summum pontificem" ('valin paavstiks'). Iga kardinal kirjutab skrutiiniumile selle kardinali nime, kes tema meelest uueks paavstiks kõige paremini sobib. Seejärel läheb iga kardinal oma skrutiiniumigaaltari juurde, kus tõstab skrutiiniumi kõrgele, näidates, et ta on hääletanud, ning skrutiinium pannaksepateenile ja seejärelkarikasse. Üks häältelugeja raputab skrutiiniumid segi, teine loeb need üle. Kui skrutiiniumite arv erineb konklaavil viibivate kardinalide arvust, jäävad need läbi lugemata ja põletatakse. Vastasel korral alustatakse häälte lugemist. Kaks häältelugejat märgivad iga skrutiiniumi puhul üksteise järel kandidaadi nime paberile ja annavad skrutiiniumi üle kolmandale häältelugejale, kes loeb nime valjusti ette. Kui skrutiiniumil on kirjas rohkem kui üks nimi, siis seda skrutiiniumi häälte lugemisel ei arvestata. Ka iseenda poolt antud hääl loetakse kehtetuks. Viimane häältelugeja ajab skrutiiniuminõela abilniidi otsa (nõel torgatakse läbi sõnaEligo). Kui skrutiiniumid on läbi vaadatud, seotakse niidiotsad kokku ja skrutiiniumid asetatakse anumasse. Nüüd loetakse hääled kokku, kolm kardinali kontrollivad skrutiiniumid ja häältelugejate märkmed üle. Pärast hääletamist põletavad häältelugejad märkmed; neid abistavad konklaavi sekretär ja tseremooniameister. Sixtuse kabeli korstnast tõusev valge suits annab teada valimiste õnnestumisest, ebaõnnestumise korral väljub kabeli korstnast tume suits. Johannes Paulus II lisas arusaamatuste vältimiseks ühe märguandena uue paavsti valimise tähistamiseks kirikukellade helistamise.
Kardinalid hääletavad esimesel päeval pärastlõunal, seejärel kaks korda igal hommikul ja kaks korda pärastlõunal. Pärast esimesest üheksast tulemusteta voorust koosnevat tsüklit peavad kardinalid pühenduma ühel päeval palvetamisele ning võimaliku lahenduse enne hääletamise jätkamist läbi arutama. Hiljem saavad nad seda teha iga seitsmenda ebaõnnestunud hääletusvooru järel. Konklaavi ajal peavad kardinalid igal hommikul missat ja igal õhtulvesperit.
Et osutuda valituks, peab kandidaat saama kaks kolmandikku osalevate kardinalide häältest. Vajaliku häälte arvu saanult küsitakse, kas ta tunnustab valimisi ja millise nime ta endale ametisse astudes võtab. Uus paavst võtab endale ametisse astudes uue nime umbes 80 senikasutatud nime seast või valib täiesti uue nime, nagu toimus viimati2013. aastal.
Seejärel vannuvad teised kardinalid uuele paavstile truudust. Uus paavst riietub paavstirüüsse ja siis minnakse Vatikani paavstipalee palkonile, kus kardinaldiakon-seenior (või juhul kui tema osutus valituks, siis konklaavil osalev vanim kardinaldiakon) teatabaklamatsiooniga paavsti valimisest järgmiselt:
„“
–Annuntio vobis gaudium magnum:Habemus Papam!Eminentissimum ac Reverendissimum Dominum,Dominum [ristinimi],Sanctæ Romanæ Ecclesiæ Cardinalem [perekonnanimi],Qui sibi nomen imposuit [paavstinimi].
Seejärel ilmub uus paavst palkonile ja annab oma õnnistuse. Seejärel toimub ametisse pühitsemise tseremoonia, kus paavst saabpalliumi, ja võib toimuda krooniminetiaaraga, millest viimased paavstid on loobunud. Juhul kui valitud paavst pole veelordineeritudpiiskopiks, toimub enne ametisse pühitsemise tseremooniat piiskopiks ordineerimine.
12. sajandi hakatiItaalialinnkommuunides otsima vahendeid ametikohtade täitmiseks ilma välise mõjutamiseta ja sõltumatult sisetülidest. "Vabasid" valimisi hakati nõudma eritiinvestituuritüli aegsete ekstsesside tõttu[4]. Kõigepealt määrati mitmesugustel viisidel (aklamatsioon, nimetamine ametieellaste või neutraalsete isikute poolt, mitme järjestatud häälega hääletamine,liisuheitmine)[5]valijamehed või valijameeste valijamehed. Ametikandja valisid välismõjudest vabana valijamehed. Kõige varasemad näited on teadaGenovast (1157),Pisast (1162/64) jaPistoiast: "Valijamehed (electores consulum) valiti omakorda valijameeste valijameeste (electores electorum consulum) poolt; viimaseid olevat arusaadavuse huvides (...) nimetatud eelvalijateks. KaVeneetsias määrasid 1178. aastal neli eelvalijat 40 valijameest järgmisedoodži nimetamiseks (...). Tavajuhul sooritavad valijamehed valimise õiguspäraselt ja kõigile siduvalt; nende määramisega on algselt seotud üldsuse kohustus otsust aktsepteerida, mis on tagatud vandega."[6] Valijamehed pidid omakorda andma vande valida kõikidest välistest mõjudest ja huvidest vabana parima äratundmise ja südametunnistuse järgi kõige parem, kõige sobivam. Sageli nõuti ka valijameeste otsuse ühehäälsust.
Seoses segadustega aastatel1058–1059 toimunud paavstivalimistel kogunes 1059. aasta ülestõusmispühade ajalLateraanissinod ("lihavõttesinod") paavsti valimise korra otsustamiseks.Nicolaus II avaldas13. aprillil 1059bulla "In nomine Domini", mis nägi ette, et paavsti valivadkardinalpiiskopid, seejärel kaasatakse nõupidamisekskardinalpreestrid jakardinaldiakonid ning lõpuks on tarvis rahva nõusolekut. Paavst pidi olema Rooma vaimulikkonna liige, kuid ta võis olla ka mujalt pärit. Valimised tuli pidada Roomas, erandjuhtudel võis seda teha ka mujal.De facto ja järgnevas arengus said niiviisi kardinalidest ainsad paavsti valijad ning ilmalikud valitsejad jäeti valimisest formaalselt kõrvale. Keisrile jäi siiski kinnitamisõigus. Seda valimiskorda kasutati esimest korda1061. aastal.
19. märtsil1179Lateraani III kirikukogul avaldatud dekreedis "Licet de vitanda" sätestati, et paavst osutub valituks mitte vähem kui 2/3 kardinalide häältega. Samuti kinnitati kõikide kardinalide õigust osaleda paavstivalimisel.
16.–18. juulil 1216, pärast Innocentius III surma, toimusidPerugias paavsti (Honorius III) valimised isolatsioonis, mistõttu neid valimisi peetakse esimeseks faktiliseks konklaaviks[7][8].
PaavstGregorius X, kes määras paavsti valimise vormiks konklaavi
1274. aastalLyoni II kirikukogul avaldatud konstitutsioonis "Ubi periculum" sätestati esmakordselt konklaavi protseduurireeglid. Selle järgi algab konklaav mitte varem kui 10 päeva pärast paavsti surma. Konklaav toimub paavsti surmakohas või sellele võimalikult lähedal. Kardinalid peavad kogunema suletud ruumi, kus neil tuleb elada kuni paavsti valimiseni ja neile onekskommunikatsiooni ähvardusel keelatud suhtlemine välisilmaga.
Paulus IV sätestas, et paavstiks ei tohi validaketserluses süüdistatud isikut.Sixtus V kohustas1586 paavsti valima maksimaalselt 70 kardinali.Paulus VI sätestas, et üle 80 aastased kardinalid ei tohi osaleda konklaavil ja paavsti võib valida maksimaalselt 120 kardinali.
Johannes Paulus II sätestas apostliku konstitutsiooniga "Universi Dominici Gregis", et kui 30 valimisvooru (12 valimispäeval) ei too valimistel selgust, otsustab lõpliku tulemuse 31 voorus lihthäälteenamus eelmises voorus kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel.Benedictus XVI tühistas11. juunil2007 selle otsuse ja taastas senise nõude, et igas voorus on valituks osutumiseks vajalik 2/3 häältest. Ta sätestas22. veebruaril2013, et konklaav võib alata enne 15 päeva möödumist paavsti surmast või tagasiastumisest ainult juhul, kui kõik osaleda soovivad valimisõiguslikud kardinalid on Vatikani jõudnud. Samuti võib konklaavi algust mõjuval põhjusel edasi lükata, kuid konklaav peab algama hiljemalt 20 päeva pärast paavsti surma või tagasiastumist.
Aastatel1276–2013 peeti 76 konklaavi, kus valiti paavst. Enne seda valisid paavstikardinalid, kuid mitte konklaavil, lisaks ei valinud kardinalid ajavahemikul augustist 1276 detsembrini1294 paavsti konklaavi reeglite järgi. Peale selle peeti aastatel1328–1439 veel 8 pseudokonklaavi, millel valitud isikut peetaksevastupaavstiks.
KardinalMatteo Orsini osales 13 paavsti valimistel, neist 5 konklaavil1264–1305. Viimaselt konklaavilt lahkus ta haiguse tõttu ega osalenud otsustavas valimisvoorus.Paulus III,Leo XI jaBenedictus XIII osalesid kardinalidena 6 konklaavil. Giaginto Bobo (Coelestinus III) osales 10 paavsti valimistel1144–1191.
↑Pons. Wörterbuch für Schule und Studium. Lateinisch – Deutsch, 3. trükk, Ernst Klett sprachen, Stuttgart 2003, lk 171.
↑Kassius Hallinger. Regula Benedicti 64 und die Wahlgewohnheiten des 6. bis 12. Jahrhunderts. –Latinität und alte Kirche. Festschrift für Rudolf Hanslik, Wien 1977, lk 109–130;Paul Schmid.Der Begriff der kanonischen Wahl in den Anfängen des Investiturstreites, Stuttgart 1926;Hans-Georg Karause.Das Papstwahldekret von 1059 und seine Rolle im Investiturstreit, Rom 1960;Detlev Jasper.Das Papstwahldekret von 1059 Sigmaringen 1986.
↑Firenzegildid arutasid 1292. aastal rohkem kui 24 viisi nõukogu valimisteks (Daniel Waley.Die italienischen Stadtstaaten, München 1969, lk 63).
↑Hagen Keller. "Kommune": Städtische Selbstregierung und mittelalterliche "Volksherrschaft" im Spiegel italienischer Wahlverfahren des 12.–14. Jahrhunderts. –Gerd Althoff,Dieter Geuenich,Otto Gerhard Oexle,Joachim Wollasch (toim).Person und Gemeinschaft im Mittelalter, Sigmaringen 1988, lk 589–590.
