Komintern (Коминтерн,vene keelest:Коммунистическийинтернационал, 'Kommunistlik Internatsionaal', kaKolmas Internatsionaal) oli rahvusvahelinekommunistlik organisatsioon.
Grigori ZinovjevNikolai BuhharinGeorgi Dimitrov
Komintern loodi1919. aasta märtsisVladimir Lenini,Lev Trotski jaVenemaa Kommunistliku (bolševike) Partei juhtimisel. Selle eesmärk oli "võidelda kõigi vahenditega, sealhulgas relvastatud jõuga, rahvusvahelise kodanluse võimu kukutamise eest ja nõukogude vabariikide loomise eest".
III Kommunistliku Internatsionaali loomise alus oli enne seda sotsialistlikke parteisid ühendanudI jaII Internatsionaali, mis lagunes pärastEsimese maailmasõja algust ning sõdivate rahvusriikide valitsuste toetamist rahvuslike sotsialistlike parteide poolt vaatamataVSDT(b)P üleskutsele toetadamaailmarevolutsiooni. Kominterni loomine tähendas lõhetmarksistlike liikumiste vahel ning oli mõeldudTeise Internatsionaali asendamiseks.
Oma olemuselt oli KominternNSV Liidu välispoliitika teenistuses olev luure-, õõnestus- ja terroriorganisatsioon. Kominterni juhtimine toimusMoskvas asuvast peakorterist ning kõik sellega liitunud parteid pidid juhinduma selle otsustest ja instruktsioonidest. Komintern planeeris ja juhtis paljusid riigipöördekatseid ja mässe, korraldas atentaate, kogus luureandmeid ja tegi propagandat.
Komintern pidas seitse ülemaailmset kongressi. 1919. aasta jaanuaris toimus MoskvasVSDT(b)P rahastatud saadikute kogunemine, kus osalesid Venemaa, Ungari, Poola, Austria, Läti, Soome kommunistide jaBalkani maade revolutsioonilise sotsiaaldemokraatliku föderatsiooni ning Ameerika Ühendriikide töölispartei 52 saadikut 35 organisatsioonist, fraktsioonist ja liikumisest 30 riigist[2][3]. II kongress toimus juba 217 saadikuga 67 poliitilisest organisatsioonist, sh neist 27 kommunistlikku parteid 37 riigist[2].
Vasakpoolsed kommunistid tunnistavad ainult kaht esimest kongressi, kuna pärast neid kongresse muudeti organisatsiooni tegevuspõhimõtteid: senise sõltumatute kommunistlike ja vasakpoolsete parteide katusorganisatsiooni asemel muudeti Kominterni liikmesparteid Kominterni allüksusteks ning pidid alluma Kominterni otsustele, mitte osalema poliitilises tegevuses iseseisvatena.
Trotskism tunnistas esimese nelja kongressi otsuseid.
III Kominterni I kongressil määratiVK(b)P KK poolt Kominterni juhtorganiks Kominterni Täitevkomitee, kuhu kuulusid Kominterniga liitunud kommunistlike parteide esindajad, lähtudes nende tähtsusest, kas täisõigusliku liikme või nõuandva häälega esindaja kaudu.
Vaatamata Soome iseseisvuse tunnistamiseleNõukogude Venemaa poolt7. detsembril 1917 toetas Nõukogude Venemaa Soomes alanud kodusõjas Soomes asunud bolševismimeelsete sõjavägedega Soome kommuniste nende püüdluses luua Soomest nõukogude vabariik.
PärastSaksa keisririigis toimunud kodanlikku revolutsiooni 8. oktoobril 1918 ja keiserWilhelm II troonist loobumisele järgnenud Saksa vägede lahkumist maailmasõja käigus okupeeritud territooriumitelt alustasPunaarmee pealetungi, eesmärgiga vallutada tagasi endised Venemaa keisririigi maa-alad ning kehtestada seal nõukogude võim.
Mais1920 tungisidPiłsudski juhitudPoola väed, keda toetasidPetljuraUkraina rahvuslased,Ukrainasse ja vallutasidKiievi. Poola tahtis sõjas nõrgestatud Ukraina olukorda ära kasutades nihutada vastloodudPoola riigi piire võimalikult kaugele itta, et taastada kunagine suurriik Poola (Rzeczpospolita).
Stéphane Courtois, Nicolas Werth, Jean-Louis Panne, Andrzej Paczkowski, Karel Bartosek, Jean-Louis Margolin.Kommunismi must raamat : kuriteod, terror, repressioonid. Eessõna: Lennart Meri. [Tallinn] : Varrak, 2000. – 975 lk.ISBN 9985301900
Sama, prantsuse keeles:Le Livre noir du communisme. Crimes, terreur et répression. Robert Laffont, 1997.ISBN 2-221-08-204-4