Kokandi khaaniriik 1710–1876 | |||||
 Kokandi lipp[1] | |||||
.png) KokandKesk-Aasias aastal 1860 | |||||
| Valitsusvorm | Khaaniriik | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Pealinn | Qo‘qon | ||||
| Religioon | islam | ||||
| Rahvaarv | umbes 1,5 miljonit[1] (1850) | ||||
| |||||
Kokandi khaaniriik (usbekiQo'qon Xonligi) olikhaaniriik, mis eksisteeris 18.–19. sajandilKesk-AasiasFergana orus. Riik sai nime pealinnaQo‘qoni (ajalooliselt tuntud kuiKokand) järgi. Kokandi omariiklus kujunes välja 1710. aastal, kui varemBuhhaara khaaniriigile kuuletunud Mingi hõimust pärit usbekid koondasid võimu Fergana orus enda kätte, ja kestis kuni 1876. aastani, mil riigi vallutasVenemaa Keisririik. Qo‘qon asub tänapäevalUsbekistani territooriumil ning ülejäänud khaaniriigi territoorium on tänapäeval ära jagatud Usbekistani,Kõrgõzstani,Kasahstani jaTadžikistani vahel.
Khaaniriigi peamise elanikkonna moodustasidMingi hõimust pärit olevadusbekid (kuigi keeruline on täpselt elanike rahvust määratleda, sest usbekk tähendas ka linna asunud elanikku ning mitmedkirgiisid ja kõptšakid hakkasid end pärast linna kolimist usbekkideks nimetama),kõptšakid ja regiooni põlisasukad, keda kutsuti "türklasteks" ja kes elasid piirkonnas vähemaltmongolite vallutusajast.[2]
Džungarite invasioonid Kesk-Aasiasse 17. sajandi keskpaigust nõrgestasidkasahhi vanimat žuzzi ja tõrjusidkasahhid välja nende ajalooliselt kodumaalt. Koduta jäänudKasahhi hord tungis siisBuhhaara khaaniriigi aladele, mis peaaegu põhjustas Buhhaara kokkukukkumise. Seetõttu nõrgenes Buhhara ülemvõim 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses mitmetel endistel khaaniriigi aladel, sealhulgas ei suutnud khaani oma keskvõimu säilitadaFergana orus. Usbeki Mingi hõimust pärit olevŠahruk-bii kasutas võimaluse ära ja asus 1710. aastast koondama võimu Fergana orus. Ta ehitas üles tihedad liitlassuhted piirkonda määratudbeidega, kujunedes ise esimeseks võrdsete seas.[2]
Tema järglased vabanesid järk-järgult Buhhaara ülemvõimust. Esialgu kujunesid uue liidu keskusteksMarg‘ilon,Hudžand jaAndijon, kuid 1740. aasta paiku rajas tollane hõimujuhtAbdalkarim uue linna, milles arenes välja tulevane riigi keskusQo‘qon. 1760. aastal nõustusid Fergana oru liitlased maksma andamitQingi dünastiale tänuksdžungarite hävitamise eest.[2][3]
Täpselt pole teada, millal kujunes liit khaaniriigiks. Üks allikas väidab, et juba dünastia asutajaŠahruk-bii väitis endal olevattšingisiidide verd, mis oli Kesk-Aasias olulinelegitiimsuse allikas. Qingi dünastia allikate järgi viitas Hiinale 1760. aastateltribuuti maksevIrdana endale kui khaanile. Enamik allikaid nõustub, et khaani tiitli võttis endale alles 1800–1809 valitsenudAlim, kes ei väitnud end küll otseselt pärinevat tšingisiidide suguvõsast.[2]
19. sajandi alguses oli khaan kindlalt oma võimu kindlustanud ja khaaniriik hakkas sajandi esimeses pooles naabrite arvelt laienema, mistõttu ta jõudis oma võimsuse tippu. KhaanAlim (1800–1809) pani alguse khaaniriigi laienemisele, vallutades 1810. aastal iseseisvaTaškendi linnriigi. KhaanOmar (1809–1822) jätkas seda poliitikat ja sajandi keskpaigaks hõlmas Kokandi khaaniriik mitmeidkirgiisi,kasahhi jakarakalpaki hõime kuniAraali mereni.Muhammad Ali valitsemisajal 1822–1842 laienes Kokand üle mägede itta ja vallutas Qingi Hiina käest oma võimu alla lühiajaliselt isegiKaxgari.[2][3]
Kiire laienemine lühikese aja jooksul muutis Kokandi ebastabiilsemaks. Khaaniriigi koosseisu toodud hõimud ei tunnustanud tihtipeale Mingi dünastia khaani legitiimsust ja õigust neid valitseda, mistõttu keeldusid nad makse maksmast ja sõjaretkedel osalemast. Khaan Omar üritas luua ühtset riiki, kasutades üheseks aluseksislamit. Ta soosisulama,kunstnike jakirjanike tegevust riigis, jagas maad laiali islami traditsioonist päritmülki (müüdav maa) järgi ja nimetas end "moslemiteemiiriks". Reformid ja laienemine tõid khaanidele rikkust, kuid tekitasid ka probleeme. Kuigi Omar ja Muhammad Ali suutsid sundida kirgiise maksma mülki eest, et neil oleks koht, kus karja talvel hoida, ei tekitanudislami seadused loodetud ühtsust. Kohalikud hõimud järgisid pigem oma hõimuseadusi ning keskvõim kehtestas oma seadused vaidlinnades, mille elanikud moodustasid khaaniriigi elanikkonnast vaid väikese osa. End "moslemite emiiriks" nimetamine viis Kokandi konfliktiBuhharaga, mille emiirNasrulloh end samamoodi kutsus ja Kokandis rivaali nägi.[2]
1840. aastaks olid pinged õhus kirgiisi ja kõptšaki hõimude ning keskvalitsuse vahel suure maksukoormuse tõttu. Pinged lahvatasid konfliktiks, kui khaan abiellus kahe oma õe ja ämmaga, mistõttu ta kaotas kašariaadiseaduste rikkumise tõttu ka vaimulike toetuse. Rahulolematud hõimud kutsusid Buhhara emiiriNasrullohi Kokandisse tungima, mida ta ka tegi, tuues ettekäändeksMuhammad Ali seadusevastase käitumise. Järgmise kahe aasta jooksul surid konflikti jooksul Muhammad Ali ja kogu tema perekond. Võimu haarasid khaaniriigis kõptšakid, kes tõrjusid küll Buhhaara Kokandi piirest välja, kuid ei suutnud taastada stabiilsust riigis.[2]
Xudoyorxon taastas Mingi võimu Kokandis, kuid selleks ajaks olid piirkonnas tegutsema asunud venelased.Venemaa vallutas Kokandilt 1865. aastalTaškendi jaHudžandi, mis põhjustas veel ühe Buhhara edutu sissetungi Kokandisse. 1868. ja 1872. aastal sõlmis Kokand Venemaaga lepped, mis tegi khaaniriigiprotektoraadiks, sarnaselt Buhhara jaHiiva saatusega. 1875. aastal suutsid khaani võimuga rahulolematud Xudoyorxoni võimult kõrvaldada, mistõttu otsustasid Vene väed Kokandisse sisse tungida. 22. septembril 1875 leppis uus khaanNasriddinxon kokku uues leppes, millega loovutas suure osaFergana orust ning leppis veelgi karmima protektoraadi seisundiga. 10. oktoobril järgnes sellele teine riigipööre, mille järel sai võimulePoʻlatxon ning riigis vallandus uuesti kodusõda. Seetõttu sekkus riigi siseasjadesse uuesti Venemaa, kes seekord kogu Kokandi ära vallutas ja 1876. aastal piirkonnaTurkestani kindralkubermanguFergana oblastiks muutis.[2][3][4]
