Kleerus onvaimulikkond, sõnaga on tähistatudvaimuliku seisuse liikmeid ehkkleerikuid[1] ühendavat seltskonda[2]; kleerusele vastanduvadilmikud.Eesti keeles kasutatakse sõna enamasti ajaloolises kontekstis ja eelkõikekatoliku vaimulikkonna tähenduses.
Vanemates tekstides tähendab sõna "kleerik" sageli vaid haritud inimest või kirjaoskajat[1].
Sõna "kleerus",ladina keelesclerus, tulebkreeka keele sõnast κλῆροςkleros, mis tähendab loosi teel määratud ametit. Samast tüvest pärineb ka sõna "kliiros".
Kleerikuteks ja ilmikuteks jagunemine kujunes ajalooliselt välja 4. sajandil, pärastConstantinuse pööret.Varakristluses olid kõik üksteisele vennad ja õed. Constantinuse ajal, kui toimus kiriklike ja ilmalikeametistruktuuride lähenemine, tõusis kleerus esile omaetteseisusena, mille eraldusmärgiks saitonsuur.12. sajandil jagab õigusteadlaneGratianuskristlased kahte: kleerus ja ilmikud[3].
