Klassikaline majandusteadus ehkklassikaline poliitiline ökonoomia on mõtteviismajandusteaduses, mis tegelesmajanduskasvuga seotud küsimuste uurimisega. Klassikaline majandusteadus tähendas üleminekutmerkantilismilt tänapäevasele majandusteadusele.
Klassikalised majandusteoreetikud uskusid isereguleeruvatesse turgudesse ilma välise sekkumiseta. Adam Smith viitas nii-öelda "nähtamatule käele", mis juhib turge oma loomuliku tasakaalu suunas nii, et puudub vajadus valitsuse sekkumiseks.Vastandudeskeinslikule majandusteooriale, eeldab klassikaline majandusteooria nii hüviste kui ka hindade paindlikkust. Teine põhiline eeldus tugineb Say seadusele: pakkumine loob enesele vastava nõudluse, see tähendab, et tootmine tekitab piisavalt tulu, et ostetakse ära kõik toodetud hüvised. Veel üks klassikalise teooria alustalasid on säästude ja investeeringute võrdsuse eeldamine, mille peaks tagama paindlikud intressimäärad.
Adam Smithi1776. aastal kirjutatudThe Wealth of Nations peetakse klassikalise majandusteaduse alguseks. Nad olid aktiivsed19. sajandi keskpaigani ja neile järgnesneoklassikaline koolkond Inglismaal umbes 1870.
William Petty, kes tegutses17. sajandil, oliInglismaa klassikalise majandusteaduse tähtsaim esindaja. Ta rõhutas, et eri valdkondades tehtavtöö pole ühesuguse väärtusega.
Pierre BoisguillebertPrantsusmaalt leidis, et riigi rikkuse ja võimu aluseks onpõllumajandus. Keskendas peatähelepanu kauba tõelisele ehk õiglasele väärtusele. Tõeline väärtus on teine selline kaup, mille valmistamiseks on kulutatud sama palju tööaega. Mõneti oli tanaturaalmajanduse ideoloog ja leidis, et väärtuste võrdlemisel raha ainult segab.
Sama ajastu majandusteadlasi on teise jaotuse järgi liigitatud kapoliitilise ökonoomia teadlaste alla ning seda lähtuvalt majandusteaduse tolleaegsest seotusest riigiga.
