Tänapäeva orkestrimuusikas kasutatakse kõige sagedaminiin B jain A klarneteid ning vähemal määral bassklarnetit.In B jain A tähendavad seda, et klarnet on pill, mille helid ei kõla sellelt kõrguselt, nagu nad noodipildis paistavad -transponeeriv muusikainstrument. Näiteks kui nooti on kirjutatudviiulivõtmes c1, siis B-klarnet kõlabsuur sekund madalamalt, A-klarnetväike terts ning bassklarnet in Bsuur noon madalamalt. Selline kirjapildi ja kõla erinevus tuleneb pillide iseärasustest. Kahte erinevat muusikainstrumenti (in B jain A) kasutatakse sellepärast, et esimesega on hõlpsam mängidabemollidega helistikes, teisegadieesidega helistikes.
Klarnet valmistatakse suures osas harilikultmustast eebenipuust. On kaeboniidist tehtud pille kuid need jäävad kõla poolest puupillidele alla. Silindriline toru algab peenema nokataolise huulikuga, millesse puhudes, selle ava ette kinnitatud pilliroostühekordne lest hakkab võnkuma ja tekitab õhujoas heli.
Klarnet pärineb varastest ühe keelega puhkpillidest ja sarvepillidest, mida kasutati keskajal.
Tänapäeva klarneti otsene eellane onbarokkmuusikas kasutatudplokkflööti meenutavchalumeau. Sellel oli ühe keelega huulik ja silindriline ava. Registrivõti puudus, mistõttu pilli ulatus oli piiratud poolteiseoktaviga. Sellel oli 8 auku sõrmede jaoks pluss kaks sõrmist kahe kõrgeima noodi jaoks. Erinevalt tänapäevast asetati keel vastu ülahuult.
Boehmi süsteemi ja Saksa süsteemi klarnet
18. sajandil ehitati üks sõrmistest ümber registrivõtmeks. Niimoodi valmiski esimene klarnet. Selle leiutamise au omistatakse tavaliselt saksa pillimeistrileJohann Christoph Dennerile, kuigi mõned peavad leiutajaks tema poega Jakob Dennerit. See muusikariist mängis eriti hästi keskmise kõrgusega helisid, andes valju ja terava heli, nii et talle anti nimeksclarinetto, misitaalia keeles tähendab väikesttrompetit.
Esialgu ei saanud klarnetitega mängida madalaid helisid, nii etchalumeaude tootmist oli vaja jätkata, aga kui klarnetid täiuslikumaks muutusid, tõrjusid nad viimase täielikult välja.
Esialgsetel, Denneri klarnetitel, oli ainult kaks sõrmist. Hilisemad trompetivalmistajad lisasid neid järjest juurde, et lihtsustada mängimist ja pisut ka suurendada pilli hääleulatust.
Mozarti ajal oli klarnetil juba 5 sõrmist. Mozart hindas klarnetit väga, pidas selle häält kõige lähedasemaks inimkeelele ja kirjutas klarnetile palju muusikat. Osalt Mozarti tööde tõttu oliBeethoveni ajaks klarnet juba üldtunnustatud orkestripill.
Järgmine suur leiutis klarneti ajaloos oli tänapäevani kasutatav nahaga kaetud klapipadja leiutamine. Enne seda katsid heliavasid viltpatjadega klapid. Need lasksid õhku läbi ja sellepärast oli nende arv vaja hoida võimalikult väiksena. Niimoodi oli klarnet üsna piiratud, sest puhtalt sai mängida ainult üksikuid toone. Aastal1812 leiutasbaltisaksa päritolu klarnetist ja leiutajaIwan Müller uut tüüpi klapid, mis olid kaetud naha või kala ujupõiega. Need olid täiesti õhutihedad. See võimaldas sõrmiste arvu tunduvalt suurendada. Ta konstrueeris uut tüüpi klarneti, millel oli 7 sõrmeava ja 13 sõrmist. See lubas mängida ükskõik millise sõrmisega peaaegu ühesuguse kergusega. Mülleri klarnetit täiustati19. sajandil pisut ja see levis kiiresti üle maailma.
Klarneti muutis selliseks, nagu seda tänapäeval enamikus maades tuntakse,Hyacinthe Klosé1839. Ta paigutas sõrmised ja augud pillil niimoodi ümber, et neid oleks lihtsam sõrmitseda. See oli inspireeritudBoehmi süsteemist, mille oli leiutanudTheobald Boehm, kes seda kasutasflöötidel. Klosé oli Boehmi leiutisest nii vaimustuses, et nimetas enda süsteemi tema järgi, ehkki klarnetitel ja flöötidel on sõrmiste ja aukude paigutus erinev.
Uut süsteemi ei olnud lihtne omandada. See nõudis klarnetimängu täielikku ümberõppimist. Ülemineku lihtsustamiseks kirjutas Klosé klarnetile hulga harjutusi, mis aitasid sõrmitsemissüsteemi omandada. Pikkamööda sai uus klarnet standardiks ja tänapäeval kasutatakse seda kõikjal maailmas pealeSaksamaa jaAustria, kes kasutavadÖhleri süsteemi, mis on Mülleri klarnetile väga lähedane.
