Kihtpilved (ladina keelesStratus, St) on madal, sageli kogu taevast kattev ühtlane, laineline või rebenenud ilmegapilvekiht, mis tekib aluspinnale lähedal (madalamal kui 2 km), kuuludes seetõttu alumiste pilvede klassi. Väga õhukese kihi puhul võib päike (või kõrgemal asuvad pilvekihid) olla nähtav, paksema kihi puhul ei saa päikese asukohta üldse määrata.[1][2]
Kihtpilved koosnevad enamasti veepiisakestest, ainult väga madala õhutemperatuuri juures (−10 °C ja madalam) võivad osaliselt koosneda ka jääkristallidest. Selle põhjuseks on kapillaarvee ja väikeste veepiisakeste omadus jääda vedelaks 0 °C-st madalamal temperatuuril.[3]
Kihtpilved ei ole tüüpilised sajupilved, kuid sealt võib tulla talvel nõrkalund või lumeteri, suveluduvihma.[4].[2]
Eesti tingimustes kuulub udu kihtpilvede hulka. Udu võib vaadelda kui pilvede erijuhtu, mis algab vahetult aluspinna lähedalt, vähendades nähtavust alla 1000 m.[1].
Kihtpilvedega on seotud sageli inversioon, st õhutemperatuur tõuseb kõrguse suurenedes. Kihtpilved tekivad inversiooni alla. Ühtlasi kaitsevad kihtpilved maapinnal liigselt jahtumast, kaitstes näiteks niiviisi taimi öökülma eest[2]
 | Pildid, videod ja helifailid Commonsis:Kihtpilved |
Pilvede liigid | |
|---|---|
| Keskatmosfääripilved | |
| Ülemised pilved | |
| Keskmised pilved | |
| Alumised pilved | |
| Konvektsioonipilved | |
