Kestumine ehkkestamine (inglise keelesecdysis) on paljudelülijalgsete,kahepaiksete jaroomajate regulaarne jäigakutiikula võiepidermisemarraskihi vahetamine selleks, et loom saaks kasvada.
Kestamine on seotudhormoonidega.
Madude nahk on kaetudsoomustega, mis kaitsevad neid erinevate väliste tegurite eest. Nii kestavad noorloomad seoses kasvamisega tunduvalt tihedamini kui vanemad indiviidid. Maod kestavad ka enne paaritumist, nii näiteks osalevadhariliku rästiku isasloomad edukaltpaaritumisel üksnes pärast kevadist kestamist.[1]
Enne kestamist koguneb vana naha allaensüümiderikaslümf ja pärast epidermise pealmise kihi eraldumist lümfivedelik resorbeerub.
Kestamise käigus saadavadmelanotsüüdidpseudopoodide kaudukeratotsüütidelemelaniini.
Kestamist reguleerivad erinevad hormoonid, sealhulgaskilpnäärmehormoonid.[2]
Mao naha pealmine kiht (epidermis) kestub looduses tavaliselt tervikuna[3] ja perioodiliselt. Selleks hõõruvad maod omamokakilbiseid vastu kühmulist puukoort. Veelise eluviisiga madudel ei ole see võimalik, mistõttu kerivad nad enda keha sõlme ja püüavad seeläbi vanast nahast vabaneda.
Kestamine on omapäranevagelpimemaol: epiteel hakkab irdumasabast, venides ja eraldudes erineva pikkusega torukestena.[4]
Kestamise välised indikaatorid on piimjassilmakilbis, tuhmunud nahavärv ja kerge ärrituvus. Sel ajal pole soovitatav madusid kätte võtta ega toita ja neile tuleks võimaldada rahu. Maolised võivad kestuda ka pärast traumaatilist sündmust või terviseprobleemide korral. Sisetingimustes peetavatel maolistel võib sõltuvalt mikrokliima eripärast, toidust ja muudest teguritest esineda kestumisega seoses erinevaid patoloogilisi seisundeid, näiteks ei pruugi silmi kattev läbipaistev silmakilbis irduda ning see omakorda võib põhjustadapõletikku,valu ja ebamugavust, mille kõrvaldamiseks võib vaja minnaloomaarsti abi.