 | See artikkel räägib linnast; aadlisuguvõsa kohta vaata artiklitKegel (aadlisuguvõsa); teiste tähenduste kohta vaata lehekülgeKeila (täpsustus). |
| Keila | |
|---|---|
     Ülevalt alla, vasakult paremale:Keila kirik,Keila kultuurikeskus,Keila raudteejaam,Harju KEKi tehnotalituse hoone, vaade Keilale õhust. | |
Pindala: 11,2 km²(2017)[1] | |
| Elanikke: 10 964(1.01.2024)[2] | |
| EHAK-i kood: 0296[3] | |
| Koordinaadid:59° 19′ N,24° 25′ E | |
  | |
 |
Keila onlinn jaomavalitsusüksusHarju maakonna lääneosasKeila jõe ääres,Tallinnast 25 km edelas.
Keila piirneb kirdenurgastHarku vallaKumna külaga, idasSaue vallaValingu külaga, lõunasLääne-Harju vallaOhtu jaKulna külaga, lõunas ja läänes Lääne-Harju vallaNiitvälja külaga ning põhjas Lääne-Harju vallaValkse jaTõmmiku külaga. Keila idapiir kulgeb valdavalt mööda Keila jõge.[4]
Keila pindala on 11,25 km²[5] ja elanike arv 2016. aasta alguse seisuga oli 9577.[6] Linn on elanike arvultHarju maakonnasTallinna jaMaardu järel kolmas.
Keilat (Keikæl) on kirjalikes allikates esmamainitud 1241. aastal kümneadramaa suuruse külana.[7] Hiliskeskaegses Eestis oli Keila üks viieteistkümnest linnaprivileegidetaalevist.[8]Liivi sõja ajal sai see tugevalt kannatada ning pärast sõda jäi Keilasse vaid kirikuküla.[9] 1925. aastal sai Keilast alev ja 1. mail 1938 jõustunudLinnaseadusega[10]kolmanda astme linn.[11]
Keila oli keskajal lähipiirkonna põllumajanduslik keskus. 20. sajandi algul arenes seal tekstiilitööstus ning Nõukogude ajal üldine tööstustootmine. Tänapäeval on suurimad tööandjadHarju Elekter AS,Ensto Ensek AS jaPrysmian Group Baltcs.
Tähelepanuväärseks hooneks võib pidadaKeila kirikut, mis onHarjumaa suurimkeskaegne maakirik[12] ja millekirikutorn onPõhja-Eesti maakirikute seas üks kõrgemaid (50 meetrit).[13] Keilas asusvasallilinnus, millest on tänapäeval alles ainult varemed. Linnusega oli seotudKeila mõis, mis kujunes üheks tähtsamaksLiivi ordu tugipunktiks Tallinna ümbruses.[14] Alates 1989. aastast tegutseb mõisa peahoonesHarjumaa Muuseum.
Linna läbib elektrifitseeritudTallinna–Keila raudteeliin, mis hargneb sealPaldiski jaTurba liiniks.Raudteejaam ise pärineb 1870. aastast ja see on mänginud olulist rolli linna arengus.
Keilat onTaani hindamisraamatus 1241 mainitud kujulKeikæl (see kõlas arvatavasti nagu "Keikälä" või "Keikala"). Nüüdseks on nimi lühenenud. Soomes on tänapäevalgi kohanimed "Käikkälä" ja "Keikkala".[15][16][17]
Nime tähendus pole selge.Soome keele läänemurdeis tähendabkäikäle võikäikälä tükki või osa. Nime aluseks või vahendajaks võib olla ka algupäralt selgusetu isikunimi.[17]
Saksa keeles on Keila nimi olnudKegel, vene keelesКегель. Selle nime järgi sai ka Keilat läbinud raudtee hüüdnimeks "keeglirada" (saksa keeles "Kegelbahn").[18][19] Esimene Eestisse jõudnudelektrirongStadler FLIRT sai Keila raudteejaama ajaloolise nime järgi[20] nimeks Kegel.[21]
Pikemalt artiklisKeila ajalugu
Keila territooriumilt leitud seni vanimaks esemeks on3.–2. aastatuhandest eKr pärit kivikirves, mis tuli välja vundamendiaugu kaevamisel 1930. aastal, jõest umbes 200 m kaugusel. Samast kohast leiti ka luid ja süsi.[9]
Muinasaja vanimaks säilinud mälestiseks onKeila Jõepargi territooriumil asuvOrjakivina tuntudkultuskivi hiljemalt 1. aastatuhandest, millesse on uuristatud lohukesed.[16]
1912. aastal leiti põllu kündmisel Keila jõe lähedusest (tänapäeval raudteeülekäigukoha juures)aardeleid, kuhu kuulusid9.–10. sajandist pärit pronks- jahõbemündid.[9]
Keila maa-alal asus küla jubamuinasajal. Asustuse jälgi on leitud peamiselt Keila jõe äärselt alalt, mida tänapäeval läbib raudteetamm. Arheoloogilistelproovikaevamistel on sealt leitud potikilde ja söestunud luid, mille järgi on oletatud, et küla eksisteeris seal 10.–15. sajandil.[9]
1241. aastal onKeila küla (Keikæl) esmamainitudTaani hindamisraamatus,[7] kus küla suuruseks oli märgitud kümmeadramaad.[16]
13. sajandi algul kuulus Keila alaRevala maakondaVomentakœmuinaskihelkonda, mille nime on tõlgendatud Võhmatagusena.[17]
13. sajandi esimesel poolel rajati Keilassekirik (arvatavalt puidust).[16] Sama sajandi lõpus valmis avar nelinurknekabel, kuid pikihoone ehitati arvatavasti14. sajandi esimesel poolel. 1452. aastal läksKeila kirikTallinna Toomkiriku alluvuseltTallinna Komtuurkonna alluvusse, mis tõi kaasa suured ümberehitused. 15.–16. sajandil oli Keila kirik üsna jõukal järjel ja seal oli neli altarit.[22]
1350. aastal või veidi varem rajasKegelite suguvõsa Keila jõesaarele mõisa, kuhu kuulus 3–4 kiviseinte või -vundamendiga hoonet. Aastal 1433 ostisLiivi ordu mõisa Arndt Kallelt ja hakkas 1470. aastatel mõisa väikelinnuseks ümber ehitama.[23]
15.–16. sajandil moodustus Keila kohalekodanike,bürgermeistri jagildiga alev, kuhu kuulusid kindlustatud ordumõis ja selle lähedal olev küla, kivistvesiveski (vabade möldritega), kirik ja selle lähedal asuv ligi 20 elamuga[m 1] küla, kõrvalhoonete ja viiekõrtsiga (pruulimisõigusega majapidamised).[9]Käsitöölised koondusid mitte ainult linnadesse, vaid ka alevitesse. Nii näiteks olid 16. sajandi esimesel poolel Keilas ametispagar,rätsep,kingsepp,köösner,kangur,sepp japuusepp.[24]
Moskva väed põletasid ordumõisa mahaLiivi sõja ajal 1560. aastal. Alevi hävitasid poolakad 1567. aastal, mille järel oli Keila paar sajandit väike kirikuküla.[9] Liivi sõja ajal, täpsemalt 1558. aastal, rüüstati ja purustati ka kirik. Selle taastamine lõpetati 1596. aastaks.[22]
Rootsi ajal taastati ordumõis.[23]Kirikuaias olevad mitu 17. sajandist pärit talupoegaderõngasristi viitavad ka selle aja talupoegade heale elujärjele.[22]
1700. aasta oktoobris liikusRootsi sõjavägi kuningasKarl XII juhtimiselPärnust Tallinna kauduNarva alla.Märjamaalt oleks ka otsemini Tallinna pääsenud, kuid vägi keerasNissi peale ja sealt Keila kaudu Tallinna. Põiked peasuunalt kõrvale tingis asjaolu, et oli vaja täiendadamoonavoore.[25]
Tugevaid kahjustusi sai vasallilinnusPõhjasõja ajal (umbes 1710) ja 1750. aastatel jäeti see maha. Üksikuid linnuseruume kasutati küll veel keldritena kuni19. sajandini.[23]
18. sajandil saipostimaanteeks Keilat läbinud ajalooline Tallinn–Haapsalu tee (vaataTallinna–Haapsalu postimaantee), mille algusaja võib oletatavasti paigutada 13. sajandi esimesse poolde.[14] Postiühendus loodi 1739. aastal, kuid suleti juba 1743. Tallinna ja Haapsalu vahelise tee postijaamad, sealhulgas Keila postijaam, taasavati 1783. aastal. 1799–1804 veeti trassil ka reisijaid.[26] 1865. aastal otsustati jätta suurte kulutuste pärast Keilasse spetsiaalsed postijaamahooned ehitamata.[27]
Keila vasallilinnuse kõrvale rajati juba Rootsi ajal väike kivist mõisa härrastemaja. Selle asemele ehitati aga umbes 1802. aastal uus peahoone, mis arhitektuuriliselt jäi teiste kihelkonna mõisate (ntOhtu,Vääna,Saue) peahoonetega võrreldes tagasihoidlikuks.[9]
Tänapäevase välimuse saiKeila kirik 1851. aastal (roosaken, torni kaarmotiivid, peaportaali raamistamine sammastega jm) ning kiriku sees lõppesid viimased suuremad ehitustööd 1939.[22]
18. ja 19. sajandil muutus Keila ilme üsna vähe. Pööre saabusBalti raudtee valmimisega 1870. aastal, mis oli esimene Eestis asunud raudtee ja ühendas omavahel Paldiski, Tallinna ja Narva linnasid Peterburiga. Samuti mõjus asula kasvule soodsalt 1896. aastal alanud mõisamaa müümine ehituskruntideks.[16]
Koos raudtee väljaehitamisega ühendati kõikraudteejaamadtelegraafiliiniga. Nii sai Keila esimese telegraafiühenduse 1870. aastal.[28] 1897. aastal sai Keila telefoniühenduse Tallinnaga.[16] Panganduse ajalugu Keilas sai alguse 1899. aastal hoiukassa avamisega.[16]
Raudteeliin Keila ja Haapsalu vahel valmis alles 1905. Nõnda oli Keila jaam oluline peatuspaik Haapsallu suunduvatele puhkajatele ning pakkus kohalikele tööd hobutranspordi korraldamisel Keila ja Haapsalu vahel.[29]
Keila all peeti lahinguid niiesimeses kui kateises ilmasõjas. 23. veebruaril 1918 kohtusid Keila mõisa maadel lahingus punakaartlaste ja sakslaste väeüksused.[30]
1925. aastal sai Keila aleviõigused.[11]
Postijaamad tegutsesid mõningail määral 1920.–1930. aastail neis paikades, kus puudusid bussiliinid.[27] 1924. aastal avati hobusepostijaam[31] ka Keilas, kuid bussiliikluse tormiline areng 1930. aastail viis Eestis postijaamade sulgemiseni.[32]
Keilas tegutsesKeila põllumeeste konvent.
19. aprillil 1938 võeti Eestis vastu uuslinnaseadus, millega muudetilinnadeks kõik Eesti alevid (v.aVõõpsu) ja Keilast saikolmanda järgu linn, kuna seal oli alla 10 000 elaniku, täpsemalt – 1. mai 1938 seisuga oli Keilas 1114 elanikku. Keilale linnaõiguste andmise pidulik koosolek toimus13. mail 1938.[33]
1944. aasta 23. septembriltoimus võitlus Eesti üksuste ja Punaarmee 72. laskurdiviisi kiiresti edasiliikuva motoriseeritud eelsalga vahel.
1941. ja 1949. aastal oli Keila raudteejaam üheks sõlmjaamaks, kuhu koondati arreteeritud inimesed ja paigutati nad jaamas seisvatesse loomavagunitesse. Vahistamised toimusid valdavalt öösiti ja ühte rongitäit komplekteeriti paar ööpäeva. Jaamast saadeti inimesed Siberisseasumisele. Küüditatute mälestuseks on jaama territooriumil mälestustahvliga kivi.[9]
Aastatel 1950–1962 oli Keila linnKeila rajooni (tänapäeva Harju maakonna lääneosa) keskus.[34]
Juulis 1958 jõudis Keilasse elektriraudtee[16], mis pikenesKloogani sama aasta detsembris ja 1965. aastal pikendati elektriraudteed kaVasalemmani. Nüüdisajal on linnal elektrirongide näol hea ühendus Tallinnaga.
Nõukogude ajal paiknes Keila linna territooriumil228. tankipolk, mille garaažides oli 1990. aasta novembris 94tankiT-72. Väeosa üleandmine toimus Keilas 1994. aasta 25. augustil.[35] Tankipolgu territooriumil töötas aastatel 1990–1991Interliikumise piraatraadiojaamaNadežda saatja.[9][36]
Nõukogude ajal kasvas linn jõudsalt. Linna äärde ehitati viiekorruseliste paneelmajade rajoon. Nende hulgas on ka kolm seitsmekorruselist korterelamut. Lisaks arenes välja Mudaaugu rajoon linna põhjaosas.
Aastatel 1992–2017 asus KeilasKeila valla keskus, ehkki Keila linn ise Keila valda ei kuulunud.
1994. aastal valmis Mudaaugu elamupiirkonnasSOS-lasteküla, millest sai esimene pere-tüüpilastekodu Eestis.[9]
1994–1996 oliPaldiski linn Keila linna koosseisus ühe Keila linnaosana, et seal saaks läbi viia kohaliku omavalitsuse valimisi.[37] See põhjustas hiljem aga pikaajalise kohtuvaidluse Keila ja Paldiski vahel, kuna viimane jättis Keila kanda ühe laenuvõla.[38][39]
2001. aastal valmisKeila tervisekeskus.[40] Linnaelanike sportimisvõimalusi on parandanud ka Keila terviseradade valmimine.
2012. aastal alustati ühinemisläbirääkimisiKeila vallaga.[41] Linnavolikogu lükkas juunis 2014 tagasiSaue valla ühinemisettepaneku.[42] 2016 pakuti välja ka Lääne-Harju valla idee, kuid Keila linn ningVasalemma jaNõva vallad ei olnud ühinemisest huvitatud ja hiljem loobus kaPadise vald. Seetõttu oli oodata ainult Keila valla ja Paldiski linna liitumist ning Keila linna jätkamist eraldiseisva haldusüksusena.[43]Eesti omavalitsuste haldusreformi raames plaaniti Keila linn sundliita Paldiski linna ja Keila, Padise ning Vasalemma vallaga.[44] 6. juulil 2017 otsustas valitsus aga, et Keila linna Lääne-Harju vallaga ei sundliideta ning et ta jätkab eraldi omavalitsusena.[45]
Keila paiknebHarju lavamaal.
Suur osa Keilast paiknebKeila mäel,[16] mis onvoort meenutavpaest tuumikuga enam-vähem tasase harjaga loode-kagusuunalinekõrgendik,[46] mille loodeots onValkse külas.[47] Selle ja kogu ümbruskonna kõrgeim looduslik punktabsoluutse kõrgusega veidi üle 48 m on linna loodeosas.[48] Selle punkti vahetus läheduses paikneb tehisküngas, mille absoluutne kõrgus on ligi 56 m.[47] Linna lõunaosa asub kõrgendiku laugjal nõlval[47] ja idaosa paikneb Keila jõe tasastel kallastel.[16] Linna lääneosa on madalamal tasandikul, millele on tekkinudNiitvälja soo.[47]
Keila asubIda-Euroopa platvormi äärealal.Kristalsealuskorra pealispind asub Keila kohal 150–180 meetrit allpool merepinda.[49] Keila ala kerkis merest umbes 8000 aastat tagasi.[16]
Keila alune kohati maapinnani ulatuvpaekivi kuulubKeila lademesse.Keila paemurrus asuvaltüüppaljandil paljandub vaid kolmemeetrine sein lademe keskmisest osast.[50] Linna järgi on nime saanud nii Keila lade[51] kui ka Keila kihistu, viimase asemel soovitatakse aga kasutada laiematähenduslikkuKahula kihistut.[52] Keila põhjaservas Keila jõe orusavanduvad kaHaljala jaKukruse lade.[53]Kvaternaarisetetest kattekiht (paerähkneliivsavi) on Keila linnas õhuke (0–3 m).[54]
Keila mägi on üks ümbruskonna paekivikõrgustikest, mida algselt peetikorallriffideks, seejärelbiohermideks, uuemal ajal arvatakse aga, et need on lihtsalt lubjarikkamuda kuhjatised, ehkki neist on leitud koralliCyathocystis rhizophora jäänuseid ja on võimalik, et need moodustavad seal rifisarnaseid struktuure.[55]
Liivase jakruusase pinnasega kõrgendikud on endisedrannavallid, mis tekkisidAntsülusjärve kallastele 8000–9500 aastat tagasi.[50]
Selles peatükis on kasutatudEesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) Tallinn-Harku aeroloogiajaama andmeid, mis asub Keilast linnulennult ligi 14 km kaugusel.[m 2] Keila hüdromeetriajaamas mõõdetudsademete jaõhutemperatuuride andmed pole avalikud ning seal on õhutemperatuure registreeritud alles 2007. aastast.[m 3]
Perioodil 1981–2010 oli Harku jaamas mõõdetudaasta keskmine õhutemperatuur 5,9 °C (Eesti keskmine samal ajal vahemikus 4,9–7,1 °C). Registreeritud õhu absoluutne maksimumtemperatuur oli +34,3 °C ja miinimumtemperatuur −31,4 °C. Veebruari keskmine minimaalne õhutemperatuur oli −7,1 °C ja juuli keskmine maksimaalne õhutemperatuur oli +21,9 °C.[56]
Aasta keskmine sademete hulk nimetatud perioodil on olnud 704 mm, Eestis samal ajal vahemikus 578–766 mm. Maksimaalne ööpäevas registreeritud sademete hulk 78,3 mm.[57]Suhteline õhuniiskus on aasta jooksul keskmiselt 81%.[58]
Keskmine tuule kiirus perioodil 1981–2010 oli 3,5 m/s, maksimaalne aga 28 m/s (101 km/h).[59] Päikesepaistet esines aastas keskmiselt 1826 tundi (76 ööpäeva).[60]
Keila idaosa asubKeila jõe kallastel. Keila jõge uuriti 1993. aastal kompleksselt mitmes lõigus, sealhulgas Keila kohal.Jõe laius oli Keilas 15 m ja sügavus 0,3–0,6 (enamasti 0,5) m. Ligikaudne vooluhulk oli Keila linnas 1000 l/s. Kaldad olid Keilas osalt tasased ja osalt järsud. Jõepõhi oli Keilaskruusane-kivine, paiguti pealtmudastunud. Jõe aasta üldvooluhulgast Keila linna kohal moodustab lumesulamisvesi 33%,vihmavesi 32% japõhjavesi 35%.[61]
Linnaga piirnevast jõelõigust on püütudjõesilmu,haugi,angerjat,särge,turba jaroosärge, harva kalõhet javimba.[61]
Tõllaaugu lähedal paikneb Keila jõe lahknemiskoht, moodustades jõe parem- ja vasakpoolse haru. Ühinemiskoht asubLinnuse tänava silla lähedal.[62] Harude vahele jääbJõesaar.
Alates 1955. aastast onmaaparanduslikel eesmärkidel koostatud kaks Keila jõe süvendamise projekti Tallinna–Paldiski maantee sillast ülesvoolu kuni Tallinna–Pärnu maantee sillani. 1960. aastatel tehtud Keila jõe parempoolse haru süvendamine tõi kaasa vasakpoolse haru veetaseme alanemise. Linnuse tänava sild likvideeriti ning asendatipinnasest valliga, mis muutis vasaku haru umbseks ja veevool peatus.[62] 1980. aastate uuringud on välja selgitanud, et Keila jõe parempoolse haru põhi on kohati sügavamaks kaevatud, mistõttu vasakpoolne jõe säng jäi kuivale.[62] Selle tulemuselsupluskohad hävinesid.[63]
2012. aastal taasavati Keila jõe vasakharu ning taastati vee läbivool. Kuna puhastus- ja süvendustöid tehti kunipaekivini, siis jääb see jõeharu ikkagi suvel peaaegu kuivaks, sest paremharu on süvendatud tunduvalt rohkem.[63]
EndiselKeila jõe saarel asub looduskaitse all olevJõepark. Teised linna tähtsamad pargid on endise kalmistu kohal asuvKeskpark ja muinsuskaitse all olevaKeila algkooli hoone taga asub Männik.
Linna lääneosas asub Keila mäe lõunanõlvalKeila tammik. Linna piiril kahe raudteeharu vahel (Kulna küla territooriumil) kasvab looduskaitse all olevLiivaaugu tamm.[64] Teine looduskaitse all olevpõlispuu on 150 aasta vanuneLoigu keerdkadakas.[50]
Linna lääneosa soodes ja niitudel on looduskaitse all olevate taimeliikide kasvupaikasid.Käpalistest kasvavad Keilasbalti sõrmkäpp,hall käpp,harilik käoraamat,kahelehine käokeel,kahkjaspunane sõrmkäpp,kaunis kuldking,kuradi-sõrmkäpp,kärbesõis,pruunikas pesajuur,rohekas käokeel,Russowi sõrmkäpp,suur käopõll,soo-neiuvaip javööthuul-sõrmkäpp. Looduskaitsealustest taimedest on veel esindatudeesti soojumikas,harilik porss,põõsasmaran,kuninga-kuuskjalg,kõrge kannike,püst-linalehik,sile tondipea[65]paas-kolmissõnajalg jaharilik ungrukold.[66]
![Kaitsealune Liivaaugu tamm, mille tüve ümbermõõt on seitse meetrit[64]](/mt/?noimg=&dark=on&url=https%3a%2f%2fet.wikipedia.org%2fwiki%2fFail%3aLiivaaugu_tamm.jpg)
Keila linnavalitsuse tellimusel on spetsialistid uurinud Keilaparkides elunevaidnahkhiiri.Kirikuaias ja Keskpargis oli ainsaks kohatudliigikspõhja-nahkhiir. Kõige väärtuslikumaks elupaigaks kolmest külastatud pargist osutusJõepark, kus põhja-nahkhiirele lisandusidveelendlane jasuurvidevlane. Veelendlase elupaigad on tihedalt seotudveekogudega ja neid võibki näha suvel lendamas vastavatud jõeharu ningjõe kohal. Eesti oludes on aga kõige haruldasem vaid paiguti Eestis levinud suurvidevlane, kes on ühtlasi suurim Eestis elavatest nahkhiirtest.[67] Kõik kolm liiki on Eestislooduskaitse all, kuuludesII kaitsekategooriasse.
Keila lääneosa onhiireviu elupaigaks.[68]
Keila linna territooriumi pindala on 11,25 km², millest ligi pool on tiheasustusega ning ülejäänud ala moodustavad peamiseltmetsad,sood ja looduslikudheinamaad. Raudteest lõuna poole jääv Keila osa on valdavalt eramutegaaedlinn, põhjapoolne aga korruselamutega linnaosa. Linna maa-alal on ka kolm suurematparki: Keskpark,Jõepark,Männik.[5]
Linna esimenegeneraalplaan valmis 1957, järgmine 1967 (arhitektElva Kilps).Elamuehitus kandusUus-Paldiski maantee jaPaldiski maantee ning Põhja-Luha ja Piiri tänava kvartalisse. Uus generaalplaan aastast 1987 (arhitektTiina Nigul) nägi ette linna laiendamise Tammiku jaNiitvälja aladele.[12]
2002. aastal koostatud Keila linnaüldplaneering (autoridToomas Paaver,Oliver Alver,Indrek Peil jaSiiri Vallner) seadis rõhulinnaruumile, jäädes traditsioonilise üldplaneeringuga võrreldes muudes valdkondades käsitluselt vähem põhjalikuks.[69]
Keilas on kaks linnakeskust: 13. sajandil asustatudKeila mägi ja teine,raudteejaamaga seotuduusasula, mis tekkis 1870. aastal. Mõlemad väljakud on praegugi dominantideks. Keskväljaku-äärsetest hoonetest kõige vanem ja väärtuslikum on põlistest puudest ümbritsetudKeila kirik koos 6kabeli jakirikuaiaga. Teised hooned Keskväljaku ääres asuvad kirikust eemal, võimaldades kirikul jääda dominandiks.[70]
Keila keskosa kui kesklinna miljööväärtusliku ala kohta koostaskunstiajaloolaneSilvi Lindmaa-Pihlak 1997. aastal aruande "Keila keskosa arhitektuursed väärtushinnangud, arhitektuuriajaloolised eritingimused raudteejaama ümbrusele".[71]
1930. aastal valmisKeila algkooli hoone (Pargi tänav 2). See on riigis ainulaadneEesti Vabadussõjas langenute mälestuseks püstitatud mälestusmärk. Sissepääsu kõrval vasakul asubmarmortahvel aastaarvuga 1930 ja paremal marmortahvel tekstiga: "Austawaks mälestuseks Wabadussõjas langenuile ehitasid selle koolimaja Keila alew jaKeila wald".[72]
1985. aastal valmis Keilas Paldiski mnt 21 arhitektideAin Padriku jaRein Tominga projekteeritudHarju KEKi tehnotalituse hoone.Sisekujunduse autor onRein Laur.Krista Kodrese hinnanguil on tegemist Eesti interjöörikujunduse esimesehigh-tech'iideede kontseptuaalse rakendusega. Ruumides on kõik kommunikatsioonid nähtavale jäetud.[73] Hoone valiti 1985. aastal Eesti parimaks ehitiseks.[74] Ehitis leidis tunnustust ka (NSV Liidu) tasandil – III üleliidulisel arhitektuuriteoste konkurss-ülevaatusel pälvis ta II preemia.[75] Hoone lammutati 2021. aasta alguses.[76]
1980. aastate lõpul jäi seisma Harju KEKi alustatud suure spordihoone ehitus, mis anti hiljem üle Keila linnale. Ehitus jätkus 2000. aastal. Keila tervisekeskuse hoone projekti autorid on arhitektidAin Padrik jaKristi Alamaa. Esialgu valmisujulaosa, mis avati mais 2001. Teise järguna avati sama aasta detsembris spordihall.[77] Ehitis võitis konkursi "Terasehitis 2001".[78]
1950. aastal muudeti Eestishaldusjaotust – senise 13maakonna asemele tekkis 39rajooni, sealhulgasKeila rajoon.[79] Hoogsalt hakati rajoonikeskuseks saanud väikelinnadesse ehitamahalduskeskusi.[80] Tollalarhitektuuris valitsenudstalinistlik stiil eeldas, et rajoonikeskuse väljakuansambel kuinõukogude võimusümbol pidi olema esinduslik kompositsiooniline tervik.[81]
Keila peamised ühiskondlikud ehitised rühmitusid ümber keskväljaku. Nii kerkisidki 1952. aastal sinna 160 kohaga[82] kinoSaluut (Keskväljak 10), 1956. aastalkultuurimaja (Keskväljak 12),[83] 1957. aastal[16] Keila Tarbijate Kooperatiivi kahekorruseline kaubamaja[84] (Keskväljak 6) ja kultuurimaja vastas üle väljaku 1958. aastal rajoonipartei- ja täitevkomitee hoone (Keskväljak 15).[71]
Iseloomulik oli, et hooneid ehitati korduvkasutusegaprojekti järgi. Näiteks Keila kultuurimaja on arhitektArnold MatteuseAntsla kultuurimaja (projekt 1950) kordus[80] ja 1956. aastal projekteeritud parteikomitee hoone on sisuliselt identnePõlvasse ehitatud rajooni parteikomitee hoonega (autorIlmar Laasi), ainult peegelpildis.[85]
Pikemalt artiklisKeila silladKunaKeila jõgi on Keila kandis madal ja paese põhjaga, siis sai juba kauges minevikus seda hõlpsasti ületada. Keilast üles- ja allavett on aga jõgi sügav ning ümbrus laialdaseltsoostunud, mis liiklust üksjagu takistab. Nii ongi juhtunud, et sealne iidne sillakoht on olnudasula tekkele määrava tähtsusega.[86]
Esimese Keila jõge ületava kivisilla rajamise aeg pole teada. Küll olevat see aga hiljemalt 19. sajandi keskel olemas olnud, sest on dokumenteeritud juht, kus 1853. aastal olevat sild erakordselt kõrgesuurvee tõttu avariiohtu sattunud.[87] Rohkem on teada praeguse jalakäijate silla kohal asunud neljaavalise paevõlvsilla kohta, mis ehitati 1882. aastal. See oli 47,1 m pikk jasõidutee laiusega 4,1 m. Üks sillavõlv purustati teise maailmasõja ajal 1941. aastal ja sillati ajutise puittoestikuga.[88] Sild lammutati jõe süvendustööde käigus 1960. aastate algul. 14.veebruaril 2023 avati samas kohas uus, jalakäijatele mõeldud ja nüüd Vesiveski nime kandev ühe-avaline terasest lihttalaga 27,6 meetri pikkune ja 4-meetri laiune sild.
MõisaaegsetJõesaart kaunistasid mitmed kivisillad. Juba 1880. aastate lõpus mainitakse ajalooraamatutes Keila mõisa ilusaid kivisildu.[62] Paekivist mitmeavalinevõlvsild asus Keila jõel mõisa peahoone taga ja võimaldas otsepääsu teisele poole jõge jäävatesse mõisa valdustesse.[63] Aastail 1960–1961, Keila jõe süvendamistööde käigus, sild lõhati.[63] Samuti likvideeriti siis Jõesaarele viivLinnuse tänava sild ning asendati pinnasest valliga.[62] 2012. aastal, samaaegselt Keila jõe vasakharu puhastus- ja süvendustöödega, ehitati uus Linnuse tee sild. See on kuuemeetrise avagaraudbetoonist talasild.[89]
Pärast Eesti jaNõukogude Liidubaaside lepingu sõlmimist tekkis vajadus Keila ümbersõidutee järele.[90] Seepärast projekteeriti 1940. aastalraudbetoonsild Kanama–Keila maanteele, mille ehitustööd algasid 1941. aastal. Ära jõuti teha paremkaldasammas, kuid tööd katkesid sõja tõttu.[87] 1950. aastal[87] projekteeriti sild ümber viieavaliseks 52-meetriseks kahejätkuvtalaga sillaks. Sild ehitati valmis 1956. aastal.[91] 2015. aastal ehitati olemasoleva silla kõrvale uus sild, seejärel lammutati vana ja selle kohale rajati veel ka teine sild. Mõlemad uued raudbetoonsillad on kolmeavalised ja nende pikkus on 47,3 m.[92]
Kaheterasest talakandurigaraudteesild Haapsalu–Tallinna raudteel üle Keila jõe valmis 1903. aastal. Sild oli kaheavaline ja üldpikkusega 37,8 m. Sild on hiljem ümber ehitatud.[88] Arvatavasti oli esialgne sild, mis rajati aastal 1870 koosraudteega,puidust.
2017. aasta kevadel valmis linna seitsmenda sillana jalakäijate sild mõisapargis.[93][94]
2019. aasta 4. septembril avati 32-meetrine jalakäijate sild ja 180-meetrine jalakäijate tee lõik, mis ühendab Ülejõe linnaosa Kesklinnaga.
2022. aasta sügisel avati Keila-Valingu raudteelõigu 2. peatee. Vana raudteesilla kõrvale ehitati uus sild rongiliikluse jaoks. Uus sild tõstab liikluse tõhusust ja lubab tipptunnil panna rohkem ronge liikuma.[95]
14. veebruaril 2023 avati Vesiveski sild vana kollase jalakäijate silla kohal.
| Aasta | Rahvaarv | Märkused |
|---|---|---|
| 1922 | 789 | |
| 1929 | 924 | |
| 1934 | 969[97] | |
| 1939 | 1172 | |
| 1959 | 3032 3017[98] | |
| 1970 | 5574 5531[98] | |
| 1976 | 6554[97] | |
| 1979 | 7194[98] | |
| 1980 | 7549 | |
| 1985 | 8731 | |
| 1990 | 10 205 10 702[98] | |
| 2000 | 9049 9410[98] | rännet arvestades |
| 2001 | 10 030[99] | 1. jaanuar, Statistikaamet |
| 2002 | 10 030[99] | 1. jaanuar, Statistikaamet |
| 2003 | 9399 9890[99] | 1. jaanuar, Statistikaamet |
| 2004 | 9760[99] | 1. jaanuar, Statistikaamet |
| 2005 | 9670[99] | 1. jaanuar, Statistikaamet |
| 2006 | 9590[99] | 1. jaanuar, Statistikaamet |
| 2007 | 9530[99] | 1. jaanuar, Statistikaamet |
| 2008 | 9590[99] | 1. jaanuar, Statistikaamet |
| 2009 | 9850[99] | 1. jaanuar, Statistikaamet |
| 2010 | 9430[97] 9960[99] | 1. jaanuar, Statistikaamet |
| 2011 | 10 030[99] 9806[100] | 1. jaanuar, Statistikaamet 1. jaanuar, Statistikaamet |
| 2012 | 9891[99] 9811[98] | 1. jaanuar, Statistikaamet rännet arvestades |
| 2013 | 9848[99] | 1. jaanuar, Statistikaamet |
| 2014 | 9751[6] | 1. jaanuar, Statistikaamet |
| 2015 | 9758[99] | 1. jaanuar, Statistikaamet |
| 2016 | 9577[99] | 1. jaanuar, Statistikaamet |
| 2017 | 9695[99] | 1. jaanuar, Statistikaamet |
Keila on Harju maakonna linnade seasTallinna jaMaardu järel kolmandal kohal ningEesti linnade seas 2015. aasta seisuga 15. kohal.
Keila alal on olnud asustus juba muinasajast alates. 15.–16. sajandil arenes külast linnaprivileegideta alev, kus elasid peamiselt eestlased, sakslased ja rootslased. Säilinud Keila kirikuvöörmündrite arveraamatu põhjal oli Keilas elanikke ligi 100.[8] Liivi sõja ajal 1567. aastal hävitasid Poola väesalgad selle alevi ning paari järgmise sajandi jooksul oli Keila üsna hõredalt asustatud. Rahvastiku kasvu pärssisid kakatk (aastatel 1657 ja 1710),näljahäda (1695) jaPõhjasõda.[9]
1697. aastast säilinud Keila plaanil on vaid mõned majad koos kiriku, mõisa ja kahe kõrtsiga. Oluline pööre saabus 1870. aastal, kui valmis Keilat läbivBalti raudtee, mis soodustas piirkonna majanduslikku arengut ja rahvastiku kasvu. Oluline oli ka mõisamaade müümine ehituskruntideks.[9]
Vahetult enneI maailmasõda elas Keilas ligi 800,[16] pärast sõda aga umbes 600 inimest.[9] Pidev kasv jätkus kuni 1990. aastani, mil Keilas elas üle 10 000 inimese.[96] Rahvaarvu kasvatas ka Keilas asunud Nõukogude tankipolk.
Eesti taasiseseisvumise järel hakkas Keila linna elanike arv kahanevasündimuse javäljarände tõttu vähenema ja 2000. aastaks langes see 1990. aasta tippajaga võrreldes ligi 11%. Järgmise kümne aasta jooksul pööras aga elanike arv taas tõusuteele ning 2011. aastal elas Statistikaameti andmetel Keilas 9806 inimest.[100] Linnaasustustihedus on nüüdisajal 925,7 inimest ruutkilomeetri kohta. Ligi pool Keila linna territooriumist on tihedamini asustatud, ülejäänud maa-alal on metsad, heinamaad ja sood.[5]
Keilaloomulik iive on viimastel aastatel olnud positiivne, 2013. aastal sündis linnas 124 last ja suri 88 inimest.Ülalpeetavate määr oli 2013. aastal 50,3.[101]
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Keila elanikkonnasteestlasi 82,8%,venelasi 12,07%,ukrainlasi 1,77%,soomlasi 0,89%,valgevenelasi 0,68% ja teisi rahvusi 1,79%.[102]
2014. aasta alguse seisuga elas Keilas Statistikaameti andmetel 9751[6] jaRahvastikuregistri andmetel 9748 inimest[viide?].
| Rahvus | 1970[103] | 1979[104] | 1989[105] | 2000[106] | 2011[107] | |||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| arv | % | arv | % | arv | % | arv | % | arv | % | |
| eestlased | 4621 | 82,61 | 5573 | 77,47 | 7094 | 70,43 | 7773 | 82,80 | 8291 | 84,92 |
| venelased | 673 | 12,03 | 1191 | 16,56 | 2177 | 21,61 | 1133 | 12,07 | 1078 | 11,04 |
| ukrainlased | 79 | 1,41 | 116 | 1,61 | 299 | 2,97 | 166 | 1,77 | 139 | 1,42 |
| soomlased | 88 | 1,57 | 105 | 1,46 | 115 | 1,14 | 84 | 0,89 | 56 | 0,57 |
| valgevenelased | 40 | 0,72 | 60 | 0,83 | 111 | 1,10 | 64 | 0,68 | 53 | 0,54 |
| leedulased | 20 | 0,36 | 23 | 0,32 | 24 | 0,24 | 23 | 0,24 | 24 | 0,25 |
| poolakad | ... | ... | 8 | 0,11 | 14 | 0,14 | 10 | 0,11 | 8 | 0,08 |
| tatarlased | ... | ... | 31 | 0,43 | 43 | 0,43 | 8 | 0,09 | 7 | 0,07 |
| lätlased | 15 | 0,27 | 11 | 0,15 | 16 | 0,16 | 7 | 0,07 | 5 | 0,05 |
| sakslased | ... | ... | 18 | 0,25 | 23 | 0,23 | 7 | 0,07 | 10 | 0,10 |
| juudid | 6 | 0,11 | 5 | 0,07 | 13 | 0,13 | 1 | 0,01 | 1 | 0,01 |
| muud | 32 | 0,57 | 53 | 0,74 | 143 | 1,42 | 112 | 1,19 | 91 | 0,93 |
| Kokku | 5594 | 100 | 7194 | 100 | 10072 | 100 | 9388 | 100 | 9763 | 100 |
Maanteedest läbivad linnaTallinna–Paldiski maantee,Keila–Haapsalu maantee,Keila–Ääsmäe tee jaKeila–Ohtu tee.
Tallinna–Keila raudtee hargneb KeilasTurba jaPaldiski suunas.
Keila siseselt liiguvad bussiliinid K11, K12, K13 ja K14.[108][109]
Keskajal oliKeila mõis lähipiirkonnapõllumajanduslik keskus. Lisaks põlluharimisele tegeleti mõisas 17. sajandi lõpus kalkunikasvatusega, 19. ja 20. sajandi vahetusel peeti friisi tõuguveiseid ja itaalia tõugukanu.Keila kirikumõisas tegeleti peamiseltmesindusega.[16]
16. sajandil vabadele möldritele renditud mõisavesiveski tegutses kuni 1940. aastateni. Veskipais purustati 1941. aastal, kuid veski töötas veel mõned aastad abimootoriga.[9]
Keskajast on olemas andmed Keilas tegutsevate kõrtside kohta (enne Liivi sõda tegutses viis kõrtsi[9]). Mõisa pruulikoda rajati 1694. aastal, mille asemele ehitati 19. sajandil väike õllevabrik (hävis põlengus 1904. aastal), kus valmistati ka karastusjooke. Tänapäeval seisavad Keila jõe lähedal mõisa piiritusetehase varemed, mis töötas lühikest aega aastatel 1888–1896.[16] Keilas toodetakse taas õlut alates 2014. aastast, kui alustas tööd käsitööõlut valmistav OÜ Lehe Pruulikoda.[110]
20. sajandil oli Keilas küllaltki hästi esindatudtekstiilitööstus. Sajandi alguses oli tegevaurujõudu kasutav mõisa värvalitöökoda. 1918. aastal hakkas töölevillakraasimis- ja ketrusvabrik.[16] Tuula teel asunud riidevabriku hooned lammutati 2013. aastal.
Võrdlevat linnageograafiat uurinudEdgar Kant on kirjutanud, et Keila rahvaarvu kasv aastatel 1922–1934 (22,8%) on küll peamiselt tänu võlgu viimasel viiel aastal seal töötavale tekstiilivabrikule. 1930. aastate keskel liigitas Kantmajandusgeograafiliselt KeilatTallinna peasüsteemis tagamaa sõltlasasulaks – peakeskuse ja välisvööndi vahel asetseva abikeskuste vööndi lääne- ja edelasektorisPaldiski kõrval teiseks tähtsamaks asulaks.[111]
Pagaritooteid valmistasid Keila elanikele väikesed pagariärid.Teise maailmasõja järel tegutses Keilas esialgu kaks leivatehast, kus töö käis käsitsi.[16] 1971. aastal elektriahjudega tööd alustanud ETK leivatehas suleti 2003. aastal.[112] Hoone lammutati ja selle asemele ehitatiSelveri kauplus.
Keila suurim kauplus onRõõmu Kaubamaja, mis on tegutsenudKeila Tarbijate Ühistu poena eri nimede all juba Nõukogude Liidu aegadest. Keila TÜ-l on Keilas kokku kolm poodi – lisaks Rõõmu kaubamajale ka Jaama ja Keila kauplus. Samuti asub KeilasRimi ja alates 25. juuli 2013Grossi Toidukaubad. 12. märtsil 2015 avatiMaxima X kauplus. 30. november 2011 avatiBauhof Group AS-i kauplus.
1956. aastal loodi Keilas Eesti esimene[9] kolhoosiehituse organisatsioon – Keila KEN (Kolhoosidevaheline Ehitusnõukogu), mis sai hiljem nimeksHarju KEK (Kolhoosidevaheline Ehituskontor).[74] Harju KEK-ist sai üks olulisemaid linna arengu mõjutajaid sõjajärgsel perioodil.[70] 1978. aastal seoses märkimisväärse kasvuga sai ettevõtte uueks nimeks Harju Kolhoosiehituskoondis[74] (nimeakronüüm jäi endiseks).
Nõukogude ajast pärit Keila kõrgeimad tööstushooned (rajatud 1976. aastal) kuulusid Keila Teraviljasaaduste Eksperimentaalkombinaadile[16] (rahvasuus tuntud ka kui Terko). Tänapäeval kannab ettevõte nime Keila Veskid AS.
Kaasajal 2023. aastal tegutses Keila linnas 15 suuremat (10 ja enama töötajaga) töötleva tööstuse ettevõtet, kus töötas 1390 töötajat ning kes müüsid omatoodangut 382 milj € eest. Valdav on elektrotehniliste toodete sh kaablite tootmine. Suurimad ettevõtted on Prysmian, Glamox, Harju Elekter elektrotehnika, Legrand, Ensto Estonia.
Linna joogiveega varustamisega tegeleb 1997. aastal asutatudAS Keila Vesi, mis kuulub täies ulatuses linnavalitsusele.[113] Keila joogivesi tulebkambrium-vendipõhjaveekihist ning seda on kvaliteedilt nimetatud üheks Eesti parimate sekka kuuluvaks.[114]
Nüüdisajal on Keilas peamisedtööandjad sellisedtööstus-,jaemüügi- jatranspordiettevõtted nagu
Esimesed jäljed Keilas toimuvast haridustegevusest ilmnesid 17. sajandist, kui kirikuõpetajaAnton Heidrich (1659–1692) andis vaimuliku sisuga õpperaamatu abilleeriõpetust. Selle juurde kuulus lugemisoskuse omandamine ningkatekismuse ja kirikulaulude õppimine. Kohaliku koguduse külastamisel 1694. aastal märgiti, et nii vanad kui noored, mehed ja naised on köstri juhtimisel omandanud küllaltki hästi usumõisteid. Tol ajal (1691–1726) töötas Keilas köster-koolmeistrinaElias Packel. 1724. aastal ehitati pastoraadi juurde koolihoone. Seejärel puudub haridustegevuse kohta teave rohkem kui sajandi jooksul. 1820. aastal palkas pastorOtto Reinhold von Holtz kaks lugemisõpetajat, kes käisidkihelkonnas lugemist ja piiblilugu õpetamas.[115]
Järjepidevus haridustegevuses sai alguse 1867. aastal, kui Keilast kolme kilomeetri kaugusel avati Väljaotsa talus (praeguseValkse küla aladel) kool. Esialgu toimus õpe kahel, alates 1872. aastast kolmel päeval nädalas. Õpilasi oli alla kümne. 1873. aastast oli kool kaheklassiline, 1879–1880 ruumikitsikuse tõttu üheklassiline. Ruumikitsikuse tõttu koliti 1886. aastal Keilast 3 km kaugusele Kruusiaugule, kus toimus õppetöö kuni 1918. aastani. Õppetöö toimus kolmes klassis viiel päeval nädalas. Õpetati vene keelt, aritmeetikat, emakeelt, laulmist, piiblilugu jakatekismust.[115]
Aastatel 1907–1911 töötas KeilasEesti Rahvahariduse Seltsi eestikeelne erakool, mis oli algul kaheklassiline, 1908. aastast kolmeklassiline, kuid eestikeelne kool oli tsaarivõimule vastuvõetamatu ja see suleti. 1912. aastal alustas Keilas tööd venekeelne kolmeklassiline kool, mis tegutses kuni 1917. aastani. 1918. aastal viidi sinna üle Kruusiaugu õpilased ja õppetöö hakkas toimuma eesti keeles. Ühtlasi nimetati kool ümber Keila Kõrgemaks Rahvakooliks. Aastatel 1918–1919 juhatas kooli Hans Laagus, 1919–1920 August Käomägi. 1919. aastal muudeti kool kuueklassiliseks algkooliks ja 139 õpilasele andis õpetust viis õpetajat. Aastatel 1920–1943 oli kooli juhatajaks Konrad Preem (Brehm). Neil aastatel kasvas õpilaste arv pidevalt, sest Keila algkooliga ühendati mitmed naaberkoolid (Valingu,Kumna jaTuula). Algkoolis õpetati eesti keelt, matemaatikat, kodulugu, looduslugu ,maateadust, ajalugu, saksa keelt, usuõpetust, laulmist, käsitööd, võimlemist ja joonistamist. Suurim probleem oli koolihoone puudumine. See ehitati 1930. aastalVabadussõjas langenute mälestuseks.[115]
Aastatel 1927–1941 tegutses algkooli juures tütarlastele täiendusklass ja aastatel 1929–1947 oliKeila mõisas poiste põllutöökool.[115]
Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt muudeti Keila 6-klassiline algkool mittetäielikuks keskkooliks. Õppeainete hulgast jäeti välja usuõpetus, lisati vene keel. Emakeeleõpikud vahetati välja kõikides klassides. Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944 jätkas kool tööd 6-klassilise algkoolina, õpikud ja õppeained olid Eesti Vabariigi aegsed. 1944. aastal muudeti kool seitsmeklassiliseks. Keilas avati ka vene kool, mis paigutati Keila algkooli ruumidesse. Seetõttu hakkas kool 1946/1947. õppeaastal tööle kahes vahetuses – eesti kool hommikupoolses ja vene kool õhtupoolses vahetuses.[115]
Aastatel 1944–1947 juhtis kooli Aleksander Rebassov. 1947. aasta märtsis ta vallandati süüdistatuna sini-must-valge lipu hoidmises, arreteeriti ja saadeti Siberisse. Direktori kohusetäitjaks määrati õppeaasta lõpuni H. Venda.[115]
Aastatel 1947–1954 töötas Keila Mittetäieliku Kooli direktorina Rudolf Oja. 1951. aastal liideti kooliga Keila venekeelne kool. 1954. aastal muudeti Keila 7-klassiline Kool Keila Keskkooliks, mille direktorina jätkas 1956. aastani Rudolf Oja. Aastatel 1959–1961 töötas Keila Keskkooli direktorina Samuel Mäe. Kooli töötingimuste parandamiseks otsustas rajooni juhtkond ehitada uue koolimaja ja õpetajatele elamu. Perspektiiv oma korter saada tõi Keilasse palju noori õpetajaid, kel kõrgharidus käes või saamisel. 1960. aastal avati vana hoone kõrval uus koolimaja, mida omakorda laiendati aastatel 1967–1968.
1961. aasta veebruarist septembrini töötas direktori kohusetäitjana Maria Vilimaa, õppealajuhatajana Eduard Lätt. Seejärel aastatel 1961–1984 (pensionini) töötas Keila Keskkooli (hiljem Keila 1. Keskkooli) direktorinaEndel Kukner.
1965. aastal ületas Keila koolide õpilaste arv 1000 piiri.
1967. aastal lahutati eesti ja vene õppekeelega koolid ja need nimetati vastavaltKeila 1. Keskkooliks jaKeila 2. Keskkooliks. Eesti õppekeelega Keila 1. Keskkool kolis 3. oktoobril 1975 uude koolimajja Põhja tänaval. Uude majja asusid vaid 5.–11. klassid, nooremad jäid algkooli ja vaheehitisse. Uus maja oli küll avar, kuid lohakalt ehitatud. Maja lagunes kiiresti ja kogu ehituspraak tuli koolil oma jõududega ära parandada. Kohe pärast valmimist algas ruumide ümberehitamine, sest olemasolev ei rahuldanud kooli tegelikke vajadusi.
1978. aastal eraldati Keila 1. Keskkoolist 1.–4. klassid. Uus kool sai nimeksKeila Algkool.[115] Keila Algkool oli 1980. aastatel Eesti suurim neljaklassiline algkool.
Aastatel 1984–1994 töötas Keila 1. Keskkooli direktorina Andris-Leons Selg, aastatel 1994–1996 Kaido Prink.
1995/1996. õppeaastast hakkas Keila 1. Keskkool kandma Keila Gümnaasiumi nime ning Keila 2. Keskkoolist sai Keila Vene Gümnaasium. Viimane nimetati hiljem ümber Keila Ühisgümnaasiumiks ja 2019. aastalKeila Põhikooliks).
Aastatel 1996–1998 oli Keila Gümnaasiumi direktor Ants Vospert, aastatel 1998–2001 Kaider Vardja. 2001. aastal asub direktori kohusetäitjana ametisse Liivi Prink, kellest saab järgmisel õppeaastal kooli direktor.
2002. aastal avati Keila Gümnaasiumi juures eestikeelne õhtuosakond ja Keila Vene Gümnaasiumi juures venekeelne õhtuosakond.Keila Õhtukeskkool lõpetas tegevuse 21. augustil 2002.
Aastatel 2006–2009 on Keila Gümnaasiumi direktor Marju Käo, aastatel 2009–2012 Gled-Airiin Saarso. 2009. aastal liideti Keila Algkool ja Keila Gümnaasium üheksKeila Kooliks, mida haldab Keila Hariduse SA.[116] Samal aastal suleti kaKeila SOS Hermann Gmeineri Kool, mille enamik õpilasi asus õppima Keila Kooli.
2010. aasta lõpus kolis Keila Kool Põhja tänavalt uude koolihoonesse (aadressil Ehitajate tee 1).[117] Samas hoones tegutsevad ka 1964. aastal asutatudKeila Muusikakool jaHarju Maakonnaraamatukogu.
Aastatel 2012–2017 oli Keila Kooli direktor Liivi Siim (Prink), alates 2017. aasta algusest Mait Tõitoja. 1. septembril 2020 liideti Keila Kooliga kaKeila Põhikool. Sestpeale tegutseb Keila Kool kolmes majas: Pargi majas õpivad 1.–4. klassi õpilased, Põhja majas 4.–12. klassi õpilased ja Loode majas eesti keelest erineva kodukeelega lapsed.[118]
2022. aastal avati Pargi tänava ääres Loodemaja juurdeehitus. Sügisel sai omal soovil ametist lahkunud Tõitoja asemel direktoriks Martin Öövel.
Keilas tegutseb ka 9-klassilineWaldorfi koolLäte.[119]
Eestimaa KP Keila Rajoonikomitee ja Keila Rajooni TSN häälekandjana ilmus 1953–1962 KeilasKollektiivne Töö, mis oli eestikeelne ajaleht. Aastatel 1950–1952 oli see tuntud nimega Bolševistlik Sõna. Ajalehe ilmumine lõppes seoses Keila rajooni liitmisega Harju rajooniga.
1991–1995 anti välja ajalehte Keila Leht, mida toimetasMarika Seppius. 1995–2006 tunti seda nime allLääne-Harju Ekspress ning enne ilmumise lõpetamist ka lihtsalt Harju Ekspress.[120]
2001. aastast anti kord kuus välja Keila linna infolehte (25. mai 2001 – 21. september 2007; kokku 94 numbrit). 5. oktoobril 2007 hakkas ilmumaKeila Leht.
1865. aastal asutasMax Wilhelm Fick Keilas lühikest aega tegutsenudmeeskoori. 1876. aastal asutatiJakob Maabergi eestvõtmisel segakoor.Keila Laulu ja Muusika Selts loodi aastal 1890 ja meeskoor uuesti aastal 1896.[16] 1897. aastast on andmeid ka Keilas tegutsenud puhkpilliorkestrist.[121]
Aastal 1885 toimus esimene Keila laulupäev, kus osales 18 koori koos 300 lauljaga. Sellel üritusel esitati ka Keila esimene näitemäng. Järgmised laulupäevad toimusid aastatel 1895, 1897, 1898 ja 1927. Vahepealne mõõn oli tingitud sellest, et Keila Laulu ja Muusika Selts lõpetas tegevuse 1910. aastatel ning see taastati aastal 1923. Aastal 1900 asutatiKeila Pritsimeeste Selts ja 1908Keila Rahvahariduse Selts.[16]
Aastal 1935 moodustati kõikidest Keilas tegutsevatestseltsidest ühine organisatsioon, mille nimeks sai Keila Rahvamaja. Rahvamaja tegutses algselt pritsumajas, kuidTeise maailmasõja ajal hoone hävis ja seetõttu koliti endisse vallamajja. Aastal 1956 valmis kultuurimaja, mida alates 1997. aastast kutsutakseKeila Kultuurikeskuseks. Tänapäeval toimuvad seal kontserdid, etendused ja huvitegevus.[83] Näiteks käib Kultuurikeskuses koosKeila Linnaorkester.[121] Kontserttegevust korraldab kaKeila Muusikakool, kus asub Keila linna uusim ja heaakustikaga kontserdisaal.
.jpg)
1883. aastal asutasJakob Maaberg Keila esimese laenuraamatukogu, mis tegutses üheksa aastat. Aastal 1919 avati lugejatele Keila Rahvahariduse Seltsi raamatukogu, mis anti 1938. aastal linnale. 1941. aastal oli raamatukogus 3500 köidet. Aastatel 1957–2012 paiknes raamatukogu kultuurimajas,[122] misjärel kolitiKeila Kooli põhikooli ja gümnaasiumi majja,[123] kus tegutseb tänapäevalHarju Maakonnaraamatukogu nime all. Raamatukogus oli 2011. aasta 1. jaanuari seisuga 82 684 raamatut, millest 63 547 olid eestikeelsed.[124]
1989. aastal sai aasta varem asutatudHarjumaa Muuseum ruumid Keila mõisa peahoones. Muuseum kogub, näitab ja säilitabHarjumaa ajaloo ja kultuurilooga seotud materjale. Muuseumil on oma kodulooline ja erialane raamatukogu.[9]
"Udupilte" näidati 20. sajandi alguses pritsimajas. Eesti iseseisvuse ajal toimusid kinoetendused rahvamajas. Pärast teist maailmasõda alustas tegevust väikekino Keila ja 1952. aastal valmis kinoSaluut.[16] Saluudi hiilgeaegadel olid õhtused filmiseansid koguni kolm korda päevas, lisaks päevased laste seansid. 1986. aastal valmis hoone juurdeehitis. 1995. aastal taasavati hoone moodsa meelelahutuspaigana, kus ühe katuse alla koondusid kino,baar,diskosaal jakasiino. Praegusel ajal asuvad hoonespangakontor (suleti 1. märtsil 2022[125]), ilukeskus jakohvik.[126] Nüüdisajal toimuvad kinoseansid paar korda kuusKeila Kultuurikeskuses.
1997. aastal asutas Keila LinnavolikoguKeila kultuuripreemia.[127]
Pikemalt artiklisKeila kultuurimälestisedKeilas asub 5ajaloomälestist, 4arheoloogiamälestist, 10ehitismälestist ning 40kunstimälestist ehk kokku 58kultuurimälestist (Keila kirikuaed on arvel nii arheoloogia- kui ka ehitismälestisena).
Keilas on esindatud erinevad konfessioonid:EELK Miikaeli kogudus,Keila Baptistikogudus,Uusapostliku Kiriku kogudus,Eesti Metodisti Kiriku Keila kogudus,Seitsmenda Päeva Adventistide Keila kogudus.[128]
Lisaks Miikaeli kogudusele kuuluvaleKeila kirikule asuvad linnas veelKeila Uusapostlik kirik,Keila baptisti kirik,Keila Metodisti kirik ja adventistide kirik. Miikaeli koguduse majas peab oma teenistusi kaEesti Apostlik-Õigeusu Kirik. Keila linnas asub samutiJehoova tunnistajatekuningriigisaal.
Aprillis 1907 toimus Eesti esimene ametlik jooksuvõistlus. 25 versta pikkuse jooksu Keilast Tallinna võitis maadleja J. Loorberg.[129] Linna esimene spordiühing,Keila Spordi Ring, loodi 1922. aastalErnst Kuljuse jaKarl Vasko eestvõttel.[130]
Keilaga on seotud ka 1913. aasta 30. augustil[131] toimunud Eesti esimene ametlik võidusõitautodele, mis peetiTallinna Eesti Põllumeeste Seltsi näituse ajal. Sõit toimus marsruudil Tallinn–Keila–Risti–Tallinn. Läbisõiduks ettenähtud viis tundi andis keskmiseks kiiruseks 39 km/h. Võidusõidust võttis osa kolm autot. Võitjaks tuli tallinlaste vendade Hanshofide[132] juhitudDarracq.[133]
Keilas tegutsevadKeila JK,Keila Kergejõustikuklubi TIPP,Keila Korvpallikool,Keila Võrkpallikool ja teised klubid.
Linna edelaosas asuvad Keila terviserajad, kus asuvad jooksu-, suusa-, rulluisu- jakettagolfirajad ning jalgpalliväljakud. Piirkonna haldamiseks asutas linnavalitsus 28. augustil 2007 SA Keila Terviserajad, mis anti 2013. aasta augustis üleKeila tervisekeskusele.[viide?]
Keilas on korraldatudkuumaõhupallide võistlusi.[131] Esimene võistlus peeti 2000. aastal ja idee tulenes sellest, et Keila sõpruslinnadBirštonas Leedus jaSigulda Lätis on mõlemad oma riigi kuumaõhupallinduse keskused.[134]
Aastal 1865 saabus neljaks aastaks Keilasse tööle esimene arstEduard Georg Fick. Esimeneapteek alustas tegevust aastal 1889. Seejärel oli võimalik arstiabi saada aastatel 1901–1903 ja siis mõneaastase vahega alates aastast 1907 (välja arvatudesimese maailmasõja ajal). Aastal 1909 osteti arstile oma maja ja selle kõrvalhoones avati kuue kohaga vaestehospidal, mille kohta pärinevad viimased teated aastast 1913. Iseseisvusperioodil Keilas haiglat polnud. 1930. aastate lõpus töötas linnas kolm üldarsti, üks hambaarst ja loomaarst.[16]
Esimene haigla (linna- ja maa-ambulatoorium) hakkas Keilas tegutsema 1944. aastal vanas ja madalas puumajas (Jaama 11, lammutati 1992. aastal). 1963. aastal koliti endisseKeila rajooni parteikomitee hoonesseKeskväljakul.[9] 1970. aastate lõpus töötas Keila polikliinikus 29 ja haiglas 8 arsti.[16] Suur haiglakompleks valmis aastatel 1989–1991[9] Keila Männiku serval Pargi 30 (voodikohtade arvu poolest vabariigi kolmas kliinik), mis sai tuntuks oma põletusravi osakonna tõttu.[135] Aastal 2003 lõpetati Keila haigla kui riigiasutuse tegevus ning selle vara anti ülesihtasutuselePõhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH). PERH viis järk-järgult aktiivraviosakonnad Keilast omaMustamäe korpusse ning Keilas pakuti edaspidi vaid hooldus- ja järelraviteenuseid. Aastal 2011 viis PERH järelraviosakonna üle Hiiu korpusse ning müüs Keila haigla hooldusravi kliiniku uuele omanikule, kes peaks pärast hoonete remonti osutama hooldusraviteenuseid peamiselt Lääne-Harjumaa elanikele.[136] Lisaks hooldusravikliinikule töötavad Keilas veel mitu perearstikeskust,[137] mõni hambaravikabinet ja apteegid.
Lääne-Harju politseijaoskond kolis 2014. aastalSauelt Keilasse.[138][139] Nüüdisajal asub Keilas Lääne-Harju konstaablijaoskond.[140]
Kohaliku tuletõrje sünniaastaks loetakse 1901. Keila päästekomando paiknes 2002. aastani Uuel tänaval raudtee ääres vabatahtliku tuletõrje hoones, kust koliti 2003 Ülejõe teele. 2014. aasta seisuga töötas komandos 1+26 meest.
Keila linna juhitakse vastavalt Keila linna põhimäärusele.[141]
Keila linnavalitsus ja linnavolikogu asuvad aadressil Keskväljak 11. 2018. aasta alguse seisuga on linnapeaEnno Fels[142] ja linnavolikogu esimeesTanel Mõistus[143] ning linnavalitsuses koalitsiooni moodustavad vastavalt2017. aasta kohalike omavalitsuste valimise järel sõlmitud koalitsioonileppeleReformierakond ja valimisliitSõbralik Keila.[144]
Peaaegu kogu taasiseseisvusaja on linnavõimu eesotsas olnud Reformierakond. Vaid pool aastat (aprillist kuni oktoobrini 2006) oli võimul fraktsioon Tasakaal, mille moodustasid kaks sõltumatut volikogu liiget ning Isamaaliidu, Keskerakonna ja seni valimisliitu Linnakodanike Liit kuulunud linnavolikogu liikmed.[145]
Lähedus Tallinnale aitab kaasa sellele, et Keila kuulub Eesti jõukaimate omavalitsuste sekka.[146] Põhiosa linna sissetulekust annab üksikisikutulumaksu laekumine. Samas on linnajuhtidele ette heidetud suurt laenukoormust, mis moodustas 2013. aasta lõpu seisuga 117% põhitegevuse tulust, ja eelarveaukude lappimist läbi riigieraldiste mittesihipärase kasutamise.[147]
| Nimi | Ametinimetus | Ametiaeg |
|---|---|---|
| Johann Nikolai Tähe | linnavanem | 1. mai 1938 – 16. august 1940 |
| Madis Povel | linnavanema asetäitja | 16. august 1940 – 10. veebruar 1941 |
| täitevkomitee esimees | 10. veebruar 1941 – 28. august 1941 | |
| Gustav Kulp | linnavanema ajutine kohusetäitja | 28. august 1941 – 12. detsember 1941 |
| Otto Pärnsalu | linnapea | 12. detsember 1941 – 26. september 1944 |
| Täitevkomitee esimehed | ||
| Jaan Lemberg | 26. september 1944 – 31. märts 1945 | |
| Lembit Malva | 31. märts 1945 – 23. oktoober 1946 | |
| Voldemar Elb | 23. oktoober 1946 – 24. august 1949 | |
| Hilli Katai | 24. august 1949 – 6. jaanuar 1951 | |
| Sirje Kimer | 6. jaanuar 1951 – 6. detsember 1951 | |
| Mihkel Adra | 6. detsember 1951 – 9. märts 1953 | |
| Vladimir Merbach | 9. märts 1953 – 11. märts 1955 | |
| Anna Laur | 11. märts 1955 – 20. märts 1957 | |
| Ivan (Juhan) Ipits | 20. märts 1957 – 29. märts 1963 | |
| Ludmilla Kutnik | 29. märts 1963 – 1. juuli 1975 | |
| Aino Kullo | 1. juuli 1975 – 30. juuni 1987 | |
| Peeter Kõresaar | 30. juuni 1987 – 1. veebruar 1990 | |
| Andres Pärt | 1. veebruar 1990 – 6. detsember 1990 | |
| Linnapead | ||
| Andres Pärt | 6. detsember 1990 – 12. juuli 1994 | |
| Sulev Jürgenson | aselinnapea linnapea kohustes | 12. juuli 1994 – 10. aprill 1995 |
| Leino Mägi | 10. aprill 1995 – 21. märts 2003 | |
| Tarvi Miilits | abilinnapea linnapea kohustes | 21. märts 2003 – 25. märts 2003 |
| Ago Kokser | 25. märts 2003 – 4. aprill 2006 | |
| Enno Fels | abilinnapea linnapea asendajana | 4. aprill 2006 – 25. aprill 2006 |
| Mati Õunloo | 25. aprill – 26. september 2006 | |
| Kaur Kaasik Aaslav | abilinnapea linnapea asendajana | 26. september 2006 – 3. oktoober 2006 |
| Tanel Mõistus | 3. oktoober 2006 – 3. september 2012 | |
| Enno Fels | 4. september 2012 – | |
Keila linnal on sõprussidemed kuue linna või vallaga.[152] Tšiathuraga on sõlmitud koostöölepe.
|
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link){{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) | Vikisõnastiku artikkel:Keila |
 | Pildid, videod ja helifailid Commonsis:Keila |
Abja-Paluoja |Antsla |Elva |Haapsalu |Jõgeva |Jõhvi |Kallaste |Karksi-Nuia |Kehra |Keila |Kilingi-Nõmme |Kiviõli |Kohtla-Järve |Kunda |Kuressaare |Kärdla |Lihula |Loksa |Maardu |Mustvee |Mõisaküla |Narva |Narva-Jõesuu |Otepää |Paide |Paldiski |Põltsamaa |Põlva |Pärnu |Püssi |Rakvere |Rapla |Räpina |Saue |Sillamäe |Sindi |Suure-Jaani |Tallinn |Tamsalu |Tapa |Tartu |Tõrva |Türi |Valga |Viljandi |Võhma |Võru