Keelikloomade hõimkond jaguneb kolmeks alamhõimkonnaks:mantelloomad,süstikkalad jaselgroogsed.
Mantelloomade alamhõimkonnas onvastsetel seljakeelik ja torujas kesknärvisüsteem, kuid täiskasvanutel pole kumbagi. Süstikkaladel on seljakeelik ja kesknärvisüsteem, kuid puuduvadselgroolülid. Selgroogsetel on seljakeelik asendunud luiseselgrooga.
Selgroogsete kõige iseloomulikum tunnus on siseskelett, mille moodustab tugev telg: seljakeelik või selgroog. See on luustiku tugisammas, mis ulatub keha eestotsast sabani. Seljakeelik on põisjatest rakkudest koosnev tugevasse kiulisse tuppe suletud vetruvtelg, mis näiteks süstikkaladel säilib sellisel kujul kogu elu jooksul. Seljakeelik on ka kõigi selgroogsetelooteil. Arengu käigus asendub enamikul selgroogseist seljakeelik luuliste lülidega, täiskasvanud loomadel säilivad tema jäänused vaid elastsete lülidevaheliste ketastena.[1]
Selgroogsete tähtsamad elundkonnad paiknevad piki skeletti, milleks on selgroog või seljakeelik. Selle peal asubkesknärvisüsteem, all ringeelundkonna selgmine tüvi ehk seljaaort. Piki seljaaorti paiknevad mõlemal poolerituselundid –neerud.[1]
Selgroolülid on rõnga- või silindrikujulised ning paarilistest jätketest: üla- ja alakaartest. Ülakaare kummagi poole otsad ühinevad ja moodustavad kanali, milles paiknebseljaaju. Alakaartele liigenduvadroided. Niisiis selgroog mitte ainult ei toeta keha, vaid ka kaitseb seda: tema jätked moodustavad seljaajukanali jarinnakorvi, mis ümbritseb selgroogsete tähtsamaid elundkondi.[1]
Mantelloomade vabalt vees ujuvatel vastsetel on seljakeelik olemas, kuid moondel täiskasvanud isendiks see kaob. Teistegi oluliste tunnuste poolest on mantelloomade vastsed täiskasvanutest palju sarnasemad teiste keelikloomadega. Mantelloomade närvisüsteem asub keha selgmisel küljel ja kujutab endast õõnsat toru. Mantelloomade närvitoru kujuneb loote pindmistest katetest, välislootelehest ehkektodermist renja pikisuunalise sopistusena nagu kõigil selgroogseil. Muudel selgrootuil paikneb närvisüsteem ikka keha kõhtmisel küljel ja kujuneb teisiti. Mantelloomadel onsoole eesosa ehkneel läbistatud arvukatest avadest ja hingamiselundiks muutunud. Mitte üheski hõimkonnas pealeürgkeelikloomade ja mantelloomade ei moodusta sooltorulõpusepilusid: see on keelikloomade tunnus. Ka mantelloomade embrüonaalsel arenemisel on palju ühisjooni selgroogsete arenemisega. Fülogeneetilistel, s.t põlvnemisega seotud põhjustel omistatakse mantelloomade vastsetele suuremat tähtsust kui täiskasvanud vormide ehitusele. Rohkem ei tunta niisugust anomaaliat üheski teises loomahõimkonnas.[2]
Tänapäeval arvatakse, et mantelloomad on tekkinud teisese ehk sekundaarse lihtsustumise ehk degradatsiooni teel mingitest selgroogsetele väga lähedastest eellastest.[2]
