Katarsis (kreeka keeles κάθαρσιςkatharsis 'puhastumine') on emotsioonide puhastumine ja emotsionaalsete pingete maandamine kunsti abil või hinge puhastumine ja uuendumine elamuste mõjul.
Terminina kasutas seda sõna esimesenaAristoteles, pidades silmastragöödiavaatajate hingelist õilistumist ja puhastumistetenduse põhjustatud elamuste tõttu.
Aristoteles kasutab seda sõna raamatus "Poeetika" ("Luulekunstist")tragöödiadefinitsioonis: "Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud, <teatud> suurust omava tegevuse jäljendus, <jäljendus erinevates> osades erineval kujul maitsestatud kõnega, <jäljendus, mis jäljendab> tegevaid <isikuid endid>, mitte <neist> jutustades, <jäljendus,> mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellistest kannatustest." (1449b24–28)[1]
Aristoteles ei esita puhastuse teooriat. Ta kasutab seda sõna ainult tragöödia definitsioonis ja veel korra muus tähenduses (1455b15). Ent see, et ta mainib seda definitsiooni lõpus, näitab, et tegu on tragöödia otstarbe või eesmärgiga. Ka "Poliitika" VIII raamatus räägib ta puhastusest, midamuusika jaluule toovad, lubades rääkida sellest rohkem teoses luulest. Tragöödia definitsioonis on jutt puhastusest "sellistest kannatustest (pathēmata)", nimelt kaastundest, hirmust ja sarnastest emotsioonidest. Kaastunnet ja hirmu äratatakse kõige rohkem siis, kui näidatakse tegelasi ja nende seiklusi täpselt õigesti (1453a10): "See on selline, kes pole eriliselt väljapaistev vooruse ja õigluse poolest ning kes ei satu õnnetusse mitte pahelisuse ja kõlvatuse, vaid mingi eksiarvamuse tõttu, olles nende hulgast, kes on nimekad ja edukad, naguOidipus,Thyestes ja silmapaistvad mehed sellistest suguvõsadest."[1] Kangelased peavad olema piisavalt korralikud, et vaataja tunneks neile kaasa, kuid mitte nii hiilgavad, et ebaõnn oleks teenimatu (1452b34–36). See ärataks moraalset tülgastust, mis häiriks puhast hirmu ja kaastunnet. Nähtavasti mõtleb Aristoteles puhastuse all "naudingut, mis tuleneb kaastundest ja hirmust"[1] (1453b11).[2]
On võimalikud ka teised tõlgendused, sest sõna võis tähendada ka soolte tühjendamist lahtisti või klistiiri abil. 19. sajandi keskpaigast on kiputud Aristotelese puhastust mõistma nii, et tragöödia uhub välja metsikud ja ebasoovitavad kired, lastes neil vabalt voolata, kuni jõuame tagasi emotsioonideta olekusse. Tragöödia äratatud hirmus elame välja palju väikesi hirme, mis me muidu alla neelame. Selline tõlgendus oli olemas ka antiikajal, näiteksProklose kommentaarisPlatoni "Politeiale". Uusajal juurdus see "Poeetika" kommentaarides, kuni sellest sai üldtunnustatud arusaam. Aga Aristoteles ei omistaemotsioonidele kvantiteeti, mis lastakse välja või hoitakse tagasi. Tema arvates aitab emotsiooni väljendamine seda emotsiooni tugevdada, näiteks need, kes regulaarselt oma viha välja lasevad, muutuvad ägestuvamateks (Nikomachese eetika II.1103b18). See tõlgendus eeldab ka, et kõigil on tarvis kirgedest vabaneda, aga Aristotelese arvates tuleb kirgi regulaarselt ja hästi reguleeritult väljendada (1109a25–29). See tõlgendus on vastuolus ka selle vaimuga, mida Aristoteles "Poliitika" VIII raamatus ütlebmousikē (muusika ja luule) kohta.Mousikē aitab harida emotsioone, sest lauludes on õiget pildidvihast,julgusest ja teistest joontest (1340a19–21). Need pildid äratavad meisemotsiooni (1340a13). Rõõm kogu elamusest harjutab hinge nautima voorust päriselus (1340a22–27).[3]
Kui kaastunde ja hirmu äratamine viib puhastuseni (ning rõõmuni põnevatest kirgedest) ning see tekitab eetilise harjumuse, siis puhastus ongi harjutamine. Emotsioonide harjutamisel pole mingit pistmist nende väljalaskmisega. Emotsioone tuleb kalibreerida, et need oleksid vastavuses päriselu olukordadega, mis neid esile kutsuvad. Katarsis on selle vaate järgi emotsioonide selitus (Leon Golden,Richard Janko,Martha Nussbaum). Tragöödia õpetab, mis tunne on tunda hirmu ja kaastunnet ja mis puhul on need kohased. See on osa teekonnast eetilise käitumise juurde, sestAristotelese eetika seob eetilise käitumise hästi harjutatud emotsioonidega. See tõlgendus aitab mõista ka Aristotelese Platoni-vastast argumenti. Need emotsioonid, mis Platonile ei meeldi, on tragöödias küll olemas, aga need hoopis soodustavad eetilist toimimist. Need mitte ei kahjusta meie mõtlemisvõimet, vaid aitavad emotsioone mõistlikumaks muuta. Aristotelese järgi peaksid inimesed oma tundeid ja otsustusi eluaeg parandama. Tõsi küll, Aristoteles ütleb "Poliitikas" ka, et puhastus on kergendus, mis aitab hingel rahuneda (1342a7–15). Kui selitus on mingisugune valgustus, siis see tõlgendus näitab, kuidas luule toob arusaamise naudingu (1448b13). Aga see on ainult emotsioonidest arusaamine, ja sellest ei piisa Platoni rünnakute tõrjumiseks.[4]
Mõned tõlgendajad ei seosta katarsist üldse emotsioonidega. Nende tõlgenduses ei tähendapathēmata mitte kirgi, vaid draama sündmusi. Katarsis on narratoloogiline puhastus: näidendi lahendus korrastab sündmused (Gerald Else,Alexander Nehamas). Sidus ja tähenduslik süžee on tragöödia eesmärk. See tõlgendus on vähemuses. Selle eelis on see, et see otsib "Poeetikast" argumenti selle kohta, mida kirjandus teab ja kuidas ta seda ütleb.[5]
