 | See on kasutajaGoodylan liivakast. Kasutaja liivakast on kasutajalehekülje alamleht. Siin kasutaja katsetab või valmistab ette loodavaid artikleid. Seeei ole entsüklopeediaartikkel.Enda liivakasti loomiseksklõpsa siia. |
| Pahangi osariik | |
|---|---|
| malai Negeri Pahang Darul Makmur | |
| malai (jawi) ڤهڠ دار المعمور Pahang Darul Makmur | |
| inglise State of Pahang Darul Makmur | |
| Pindala: 35 965 km²[1] | |
| Elanikke: 1 591 295(2020)[1] | |
| Rahvastikutihedus: 44,2 in/km² | |
| Pealinn:Kuantan | |
 |
Vana Pahangi Kuningriik 5.–15. sajand
Pahangi Sultanaat 1470–1623
Vana Johori Sultanaat 1623–1770
Pahangi Kuningriik 1770–1881
Malaisia Ühendriigid 1895–1941
Jaapani Impeerium 1942–1945Malaia Liit 1946–1948
Malaia Föderatsioon 1948–1963
Malaisia Föderatsioon 1963–tänapäevEi ole täpselt teada, millal esimesed asukad Pahangile jõudsid, kuid arheoloogilised leiud viitavad, et inimesed on piirkonnas elanud juba varajasepaleoliitikumi algusest saati. Seda tõendavad Gunung Senyumi mesoliitikumiaegsestkultuurikihist pärit paleoliitikumiaegsed leiud. 6000 aasta vanuseid paleoliitikumist pärit lihvimata tööriistu ning muid esemeid on leitud ka Sungai Lembingist ja Kuantanist.[2]
Hiliseneoliitikumi leidude seas on rohkesti erinevaid kivist valmistatud esemeid: lihvitud tööriistad, viskerõngad, kõrvarõngad ja käevõrud, ning viirutatud mustriga puukooretampe.[2] Pahangi mitmetest lubjakivikoobastest on avastatud ka Hoabinhiani kultuuri jälgi.
Aastaks 400e.m.a paiku tõi pronksivalu areng esile Đông Sơn kultuuri, mis on tuntud oma keerukate pronksist sõjatrummide poolest.
Varastrauaaega, mis algas Pahangil umbes meie ajaarvamise alguses, seostavad eelajaloolased Pahangi piirkonnas hilisneoliitikumi kultuuriga. Sellest ajast pärit säilmeid on leitud peamiselt jõgede äärest. Eriti on selliste leidude rohke Tembelingiorg, mis oli kunagi peamine põhjapoolneside- ningkaubatee. Ajaloolased dateerivad Pahangi muinasaegsed kullakaevandused samuti varase rauaaja algusesse.
Ajaloolased peavadMalaka poolsaarel asuvatKra maakitsust malaitsivilisatsiooni hälliks.[3] Hiina allikad 2. sajandist kirjeldavad varajasi malaikuningriike Funani kuningriigivasallriikidena.[4] Nendele omasedasulad ning nende riikide võim ulatus Tembelingist põhjas kuni Merchongini lõunas, lisaks Jelai sisemaale, Chini järve äärde ning kuni Rompini jõeülemjooksuni.
Ühte sellist, 3. sajandil e.m.a õitsenudlinnriiki nimetataksePtolemaiose teoses "Geographia" nimedega Koli või Kiu-Li. Selle keskuseks oli Langkasukast lõuna pool paiknev Pahangijõe suue. Asula oli tähtsaks kaubandussadamaks, kus peatusid paljud välismaised laevad kauplemiseks ning varude täiendamiseks.[5] Nagu paljud teised Malaka poolsaare piirkonnad, oli Kiu-Li tol ajal seotud Funani kuningriigiga. Hiina tolleaegsete ajaloolaste ülestähendustes on mainitud, et India kuninga Murunda poolt Funani lähetatud saadikud purjetasid läbi Kiu-Li sadama (240–245 m.a.j). Murunda kinkis Funani kuningale Fan Changile neli hobustYuezhi hõimu (Kušaani riik) tõufarmidest.[6]
5. sajandi keskpaigas kutsuti iidset Pahangi Lõuna-Hiinat valitsenud LiuSongi dünastia "Lauluraamatus" Pohuangi või Panhuangina. Pohuangi kuningas Sri Bhadravarman saatis aastatel 449–450 oma saadiku Liu Songi õukonda. Aastatel 456–457 saabus Hiina pealinnaJiankangi teinegi saadik.[7] Ajaloolased usuvad, et "Lauluraamatus" mainitud Pohuang sai Funani kuningriigi võimu taandumise järel 6. sajandil pooliseseisva linnriigina (müang) Langasuka-Kedahi piirkonnamandala-tüüpi mõjukeskuseks.
8. sajandi alguseks langes Langkasuka-Kedahi piirkond Srivijayaimpeeriumi sõjalise ning poliitilisehegemoonia alla.[5]
11. sajandil täitis Srivijaya impeeriumi lagunemise järel tekkinud võimuvaakumi Nakhon Si Thammarati kuningriik, mida malai traditsioonis tuntakse Ligori kuningriigina. Sel perioodil kujunes Pahang (Mueng Pahang)[2] üheks kaheteistkümnest Ligori kuningriigi koosseisu kuuluvaks naksat-tüüpi[8] linnriigiks .[2]
14. sajandil alustas Pahang oma tähtsuse ning mõju kindlustamist Malaka poolsaare lõunaosas. Portugali ajaloolase Manuel Godinho de Erédia poolt Pamiks ristitud kuningriik oli Malaka poolsaare üks kahest malai rahva kuningriigist, mille õitseaeg oli enne Malaka sultanaadi loomist. Pahangi maharadža valitsemise alla kuulusid ka poolsaare lõunaosas asuvad riigid, nende seas ka Temesek, ning kogu lõunapoolsele piirkonnale viidati terminiga kuiUjong Tanah - maa ots.[2] "Majapahiti kroonika" kohaselt kasutas Jaava kuningas Hayam Vuruk (teoses ülistusnimegaNagarakretagama) Malaka poolsaare tähistamiseks nime Pahang, mis viitab selle kuningriigi tolleaegsele suurele mõjuvõimule ning tähtsusele.[2] Hiina ajalugu kirjeldav "Mingi dünastia ajalugu" kirjeldab mitut 14. ja 15. sajandil toimunud Pahangi saadikute lähetust Mingi õukonda. Näiteks saatis maharadža Tajau 1378. aastal, lisaks lähetatud saadikutele, andamiks kuldlehel oleva kirja koos Pahangist pärit kaupade ning kuue välismaalasest orjaga. Ka maharadžaPa-la-mi-so-la-ta-lo-si-ni (ladinapäraselt ümbertähitud kui Parameswara Teluk Chini) saatis 1411. aastal Mingi õukonda saadikuid koos erinevate andamitega.[2]
15. sajandil loodi vana Pahangi sultanaat, mille keskus asus tänapäeva Pekanis. Tegemist oli omaaegse ühe võimsaimaKagu-Aasia sultanaadiga. Oma mõju tipul kontrollis sultanaat kogu Pahangi piirkonda, piirnedes põhjas Pattani ning lõunas Johori sultanaadiga. Läänesuunal allusid sultanaadile valdused tänapäeva Selangori ja Negeri Sembilani aladel.[2]
Sultanaat sai alguse Malaka sultanaadi vasallina. Selle esimene valitseja oli Malaka prints Muhammad Shah, kelle vanaisa oli Dewa Sura, viimane Malaka-perioodile eelnenud Pahangi kuningriigi valitseja.[2] Aastate jooksul kasvas Pahang Malaka sultanaadi võimu alt sõltumatuks ning kujunes lõpuks Malaka sultanaadi rivaaliks. 1511. aastal vallutasidportugallased Malaka sultanaadi ning 1528. aastal suri Malaka viimanesultan Mahmud Shah. Pahangi sultanaat ühendas jõud surnud Malaka sultani poja, Alauddin Riayat Shah II, kelle tugikeskuseks sai Johor.Koalitsiooni eesmärgiks sai portugallased Malaka poolsaarelt välja ajada.
Pahangi ja Johori ühendväed üritasid portugallasi Malaka poolsaarelt välja ajada kahel korral, 1547. ja 1551. aastal. Lahingud toimusid Portugali Malakas. Paraku ebaõnnestusid mõlemad katsed ning väed olid sunnitud mõlemal korral taganema, kuna Portugali laevastik ja relvad olid lihtsalt paremad.[9]
Sultan Abdul Kadiri valitsesid Pahangi sultanaadi ning portugallaste vahel sõbralikud suhted, ning Pahang koges lühikest rahuperioodi. Paraku katkestas need suhted tema järeltulija, sultan Ahmad II. Järgmine valitseja, sultan Abdul Ghafur, ründas portugallasi ning üritas takistada hollandlaste saabumist ning kohalolekut Malaka väinas. Hoolimata ebasõbralikest suhetest hollandlaste ning Pahangi sultani vahel, suutsid nad siiski ka koostööd teha. Pärast 1607. aasta hollandi admiral Matelief de Jonge’i visiiti sooritati ebaõnnestunud rünnak portugallastest Malaka poolsaarelt välja ajamiseks.[9]
Sultan Abdul Ghafur üritas hollandlaste täiendavaks abistamiseks luua uuesti Johori ning Pahangi sultanaatide liidu. Kuid Pahangi sultan Abdul Ghafuri ning Johori sultan Alauddin Riayat Shah III vahel puhkenud tüli päädis sellega, et Johor kuulutas 1612. aastal Pahangile sõja. 1613. aastal õnnestus Pahangil tänu Brunei sultan Abdul Jalilul Akbari abiga Johori sultanaat lõpuks alistada.[9]
1614. aastal tõusis troonile tõusis troonile sultan Abdul Ghafuri poeg Alauddin Riayat Shah. 1615. aastal tungisid Pahangi sultanaati Acehi sultanaadi väed sultan Iskandar Muda juhtimisel. Endine Pahangi sultan Alauddin Riayat Shah oli sunnitud sisemaale taanduma. Hoolimata eksiilis viibimisest, jätkas ta valitsemist, kuigi märkimisväärselt piiratud võimuga. Tema väga lühike valitsemisaeg paguluses lõppes ametlikult pärast kauge sugulase Raja Bujangi saamist Pagangi sultanaadi troonile 1615. aastal. Võimupööre sai teoks tänu Johori sultanaadi ning portugallaste vahelisele rahupaktile.[9]
Ootamatult esile kerkinud kauge sugulane Raja Bujang (valitsejanimega Abdul Jalil Shah), kukutati Acehi sultani järjekordse sissetungi käigus 1617. aastal. Ometi õnnistati ta 1623. aastal pärast oma onu, Johori sultani Abdullah Ma'ayat Shahi surma taas troonile.[9]
Raja Bujangi saamine nii Pahangi kui ka Johori sultaandi sultaniks viis kahe rivaalitsenud riigi valitsemise ühe krooni alla. Johori impeerium oli ametlikult sündinud.[9]
Kaasaegne Pahangi kuningriik kujunes välja pärast Johori impeeriumi järkjärgulist langemist ning võimu konsolideerimist Bendahara perekonna kätte. Ainuvõim kehtestati 18. sajandi lõpuks, kui Tun Abdul Maijd kuulutas endraja bendaharaks (malaikeelne monarhi tähistav tiitel).[2] Pahang ja teda ümbritsevad piirkonnad kuulutati tiitliga päritavateks aladeks, ning need allusid otseseltraja bendaharale. Johori sultanaadi nõrgemine ning pidevad vaidlused troonipärijate osas võimaldasid Bendaharade suguvõsal allutada enda kontrolli alla Pahangi, Temenggongil Johori, Singapuri ning Riaus asuval Yamtuan Muda.[9]
1853. aastal murdis neljasraja bendahara Tun Ali Johori sultanile lubatud truudust ning kuulutas end Pahangi sõltumatuks valitsejaks.[2][9] Peamiseks eesmärgiks oli tal enda valitsemisajal hoida riigi rahu ning stabiilsust. Pärast Tun Ali surma 1857. aastal vaidlustas tema noorem poeg Wan Ahmad poolvenna ainupärimisõiguse. See paiskas aga riigi verisesse kodusõtta. Terengganuy sultanaadi ning siiamlaste toetusel saavutas Wan Ahmad võidu, võttis kontrolli oluliseimate linnade üle ning saatis oma venna 1863. aastal pagendusse. Wan Ahmadist sai viimaneraja bendahara tiitli kandja ja 1881. aastal kuulutasid temale alluvad pealikud ta Pahangi sultaniks.[9]
Pahangi sisetülide ning pideva ebastabiilse võimu tõttu survestasid britid sultan Ahmadi nõustuma Briti nõuniku kohalolekuga. 1887. aastal, pärast pikki nõustamisi, suutsid Johori sultan Abu Bakar ning Pahangi kaevandusettevõtja William Fraser veenda sultan Ahmadi kutsuma Briti esindajaks Hugh Cliffordi. Oktoobris 1888 kinnitas sultan Ahmed vastumeelselt John Pickersgill Rodgersi Pahangi esimeseks Briti residendiks. Pärast seda vahejuhtumit sai sultan Ahmadist valitsejak nõukoguks, kes pidi järgima valitsemisel Briti esimese residendi ja nõuniku juhiseid. Ainsateks ainuotsustusõiguse säilitanud valdkondadeks jäid islami ning malai tavasid puudutavad küsimused. Residedi ülesandeks sai Euroopa ametnike abiga sultani nimel maksude kogumine. Kehtestatud oli Briti protektoraat.[9]
Aastatel 1890-1895 juhtisid Pahangi aadlik Dato' Bahaman, Semantani usujuht Orang Kaya Setia Perkasa Pahlawan, ja imaam Perang Rasu ülestõusu brittide üha suureneva mõju vastu. Sultan Ahmad küll jätkas brittidega koostööd, kuid oli avalik saladus, et ta suhtus vastupanuliikumisse mõistvalt. 1895. aastal surusid britid mässu maha ning paljud vastupanuliikujad alistusid.[9]
1895 kirjutas sultan Ahmad alla föderatsioonilepingule, mis muutis Pahangi koos Peraki, Selangori ja Negeri Sembilaniga Briti impeeriumi kaitse all olevaks Malai liitriigiks. Sõlmitud rahulepe vähendas märgatavalt sultani senist võimu ja autoriteeti. 1909. aastal loodud föderaalnõukogu muutis balansi täidesaatva ja seadusandliku võimu vahel üha nominaalsemaks.[9]
.....
Siit edasi puudu
Nagu teised Malaisia osariigid, kannatas Pahang II maailmasõja ajal Jaapani okupatsiooni all, mis sai läbi alles sõja lõppemisega 1945. aastal.
Nagu teised Malai osariigid, kannatas Pahang Jaapani okupatsiooni all Malayal kuni 1945. aastani. Okupatsiooni ajal rajas sultan Abu Bakar Terentangi palee taha suure kartuliistanduse, et leevendada toidupuudust, ning kiitis heaks maa-aluse malai vastupanujõu, Askar Wataniah, loomise. Sultan veetis okupatsiooni viimased päevad džunglisse peitununa koos Force 136 liikmete, vastupanuvõitlejate ja pagulastega. 1945. aasta lõpus, Askar Wataniah’ demobiliseerimise tähistamiseks, paraadisid väed läbi Pekani ja osalesid kuninglikul ülevaatusel ning neile korraldati pidustus Sa'adah palees, tähistades esimest sammu vabanemise suunas.
Oma valitsusajal taastas sultan Abu Bakar riigimufti ameti ja asutas Pahangi islami ja malai tollinõukogu. Briti ajal Kuala Lipisesse rajatud osariigi halduspealinn viidi hiljem Kuantani.
Pärast Teist maailmasõda liitus Pahang 1948. aastal Malaya Föderatsiooniga, kuhu kuulusid veel kaheksa Malai osariiki ja kaks Briti kroonikolooniat, Malacca ja Penang. Pooliseseisev Malaya saavutas iseseisvuse 1957. aastal ning 1963. aastal taastati föderatsioon Malaisiana, hõlmates ka Singapuri (lahkus 1965. aastal), Sabah ja Sarawak.
[[Kategooria:Malaisia osariigid]]
