Riigi pealinn on alates 1997. aastastAstana. Suurim linn onAlmatõ.
Kasahstan on pindalalt üheksas riik maailmas. Riigis elab 20 miljonit inimest ehk rahvastikutihedus on madal (7 inimest/km²). 70% elanikest onkasahhid, 18%venelased ja 3%usbekid.
Riigis on suured nafta-, gaasi- ja mineraaltoorainete varud.Nafta- ja gaasi toomine on riikliku ettevõtteKazMunayGas käes ja annab suure osa riigi sissetulekutest. Kasahstan on ka maailma suurimuraani tootja ja suuruselt kolmaskroomi tootja. Ekspordis on olulised muuhulgasraud,vask,alumiinium jatsink, aga kakuld jahõbe. Riik on olulinenisu eksportija.
Kasahstanis tekkis järjepidev inimasustusvanemal kiviajal.Pronksiajal levis suures osas KasahstanisAndronovo kultuur. Peamiselt elasid kohalikud rahvadnomaadlikku eluviisi ja tegelesid piirkonna tingimustele hästi sobivakarjakasvatusega. Tollase rahva päritolu ei ole selge, kuid kindel on, et nad ei olnud tänapäevastekasahhide otsesed eelkäijad. See-eest on piirkonnast leitud mitmeid loomakujusid, mida seostataksesküütidega.[4][5]
Esimene teadaolevriik, mis Kasahstani alasid ka hõlmas, oliGöktürki kaganaat. Göktürki riik tekkis umbes 6. sajandil ja haldas hiiglaslikke alasid tänapäevaKesk-Aasia,Mongoolia jaHiina aladel. Riigi hiilgeaegadest on Kasahstani jäänudAltÿnkazgani kivipühamu, mida on võrreldud kaStonehenge'iga.[4][6]
PeamiseltTransoxiana piirkonnas võimu haaranud Karahaniidid võtsid vastu islami ja olid kuulekadAbbasiidide kaliifile, kuid khaaniriik sattus tihti kodusõdadesse ning sõdadesseSeldžukkidega, mille tõttu kontroll tänapäeva Kasahstani alade üle muutus sagedasti ajas ja sõltus valitseja tugevusest. 1130. aastatel vallutas Karahaniidide riigiturgi päritoluhiinastunudKarakitai. Kuigi ka Karakitai riik nõrgenes tunduvalt ning 12. sajandi keskpaiku eraldus riigistvasalliks muudetudHorezmi riik, säilitas Karakitai ise iseseisvuse kunimongolite vallutuseni 1219–1221.[4]
Usbeki khaaniriik saavutas oma õitsengu 15. sajandi keskpaigas, kuni 1465. aastal 200 000 rahulolematut Usbeki rändhõimude alamatJani Begi jaKerei Khaani juhtimisel asusid ümberMogolistaniTalasi jaŠu jõgede orgu. Neid separatistlikke usbekke hakatikasahhideks nimetama. Ühe teooria järgi tuleneb nimi "kasahh" just sellest ajastust –turgi tüviqaz- tähendus "rändaja" rõhutas erinevust paikseteusbekkide ja nomaadlike kasahhide vahel. Sellest ajast arenesid kasahhid iseseisvalt, segunesid Kasahstanis siiani elanud kohalike turgi jamongoli hõimudega ning aja jooksul kujunes kasahhidel välja usbekkidest erinev kultuur.[5][8]
15. sajandi lõpus ja 16. sajandi kestel suutsid kasahhid rajada tänapäeva Kasahstani aladel võimsastepiriigi, mis ulatus Kaspia merestAltai mägedeni jaIrtõši jõest Usbeki khaaniriigini. Kõige võimsamad kasahhi valitsejad olidBūryndyq Han (võimul aastatel 1488–1509) jaQasym Han (1509–18), kelle võimu ajal suutsid kasahhid korraga välja panna kuni 200 000ratsanikku. Kasahhide võim suurenes 16. sajandil, mil naabruses olnud Nogai jaSiberi kaganaadid ära lagunesid ning mitmed klannid kasahhidega liitusid. Qasym Hani peetakse iseseisvaKasahhi khaaniriigi rajajaks ning oma võimu tippajal allusid temale turgi hõimud Kagu-KasahstanistUurali mägedeni.[4][5]
Qasymi kolme poja võimu ajal aastatel 1518–1538khaani võim Kasahhi riigis vähenes ning Kasahstan jagunes laias plaanis kolmeks hordiks ehkŽuziks: Vanemaks hordiks Kagu-Kasahstanis, Keskmiseks hordiks Kesk-Kasahstanis ja Nooremaks hordiks Lääne-Kasahstanis. Qasymi neljas poegHaqnazar Han suutsis oma võimu ajal 1538–1580 taastada Kasahhi keskvõimu ning tekitada süstemaatiline röövretkede korraldamine Transoxianasse. Tema järglane Tauekel Han suutis edukate röövretkede tulemusel mõneks ajaks vallutadaSamarkandi.[5]
17. sajandil jätkus Kasahhi khaaniriigi keskvõimu lagunemine, kuni lõpuks võimutsesid regioonis kohalikud hõimupealikud. 1680. aastatest peale olid kasahhid pidevalt konfliktisoiraatideliiduga.Džungarite peamise löögi võttis enda peale Vanem hord, sõdidesDžungaaria khaaniriigiga vaheldumisi 1770. aastateni välja, kuigi ka Keskmine hord sattus rünnakute alla. Sellele lisaks hakkasidkalmõkid alates 16. sajandi lõpust rändama oiraatide aladelt Kasahhi aladele, põhjustades sellega peavalu kõigile kolmele žuzzile. 1711–1712 suutisKasahhi khaanTeüke Han ühendada kõik kolm kasahhi žuzzi, lüüa lühiajaliseltDžungaaria mongolid oma territooriumilt välja ning reformida Kasahhi khaaniriiki luues põhjaliku Kasahhiseadustekogu, kuid khaani edu jäi lühiajaliseks. Kättemaksuks tungis 1723. aastal Džungari khaanTsewang Rabtan sügavale Vanema hordi aladele, okupeerisŽetisu piirkonna ning põhjustas sellise kasahhide põgenemiskriisi, et kasahhide ajaloos on see invasioon tuntud kui "Paljajalu pagemine".[4][5]
17. sajandist peale hakkasid sagenema kontaktidVenemaa ja kasahhide vahel. Vene kaupmehed olid piirkonnas tavaliseks muutunud ning 18. sajandil laienesidvenelased järk-järgult kasahhide aladele, kutsudestalupoegi põllumaid rajama ning ehitades nomaadi aladelekindluseid, näiteksOral aastal 1613,[9]Atõrau 1640,[10]Omsk 1716,Semipalatinsk 1718,Ust-Kamneogorsk 1719 jaOrsk 1735. aastal. Keskmine ja Noorem hord olid killustunud, hädas kalmõkkidega ning neil polnud võimekust Vene järkjärgulisele laienemisele vastu panna, samuti lootsid hordid Venemaast liitlastKalmõki khaaniriigi vastu. Esimesena sattusVenemaa võimu alla 1730. aastal Noorem hord, kui žuzzi khaanÄbılqaiyr sõlmisVenemaa keisrinnaAnnaga liitlaslepingu, millest kujunes 1731. aastaksprotektoraadi leping. Keskmine hord sõlmis sarnase lepingu 1740. aastal, kuigi säilitas enamuses oma iseseisvuse sajandi lõpuni ning Vanim hord aktsepteeris Vene protektoraadi staatuse lõplikult alles 1820. aastatel, kuiKokandi khaaniriigi ohustas žuzzi iseseisvust sedavõrd, et Vene protektoraadi staatus tundus kahest halvast parem variant.[4][5]
Kuigi suuremas osas suutis Venemaa vallutada Kasahstani järkjärguliselt, kuid veretult, järgnesid kasahhide allutamisele mitmed ülestõusud Vene ülemvõimu vastu. Kõige võimsamad ülestõusud toimusid 1792–1797Sõrõm Batõrijuhtimisel ning 1836–1847Isatai Taimanulõjuhtimisel. Ülestõusudest ajendatuna otsustasid venelased tühistada žuzzideautonoomia: 1822. aastal saadeti laiali Keskmine hord, 1824. aastal Noorem hord ning 1848. aastal Vanem hord. Nende asemele rajatiStepi jaTurkestani kindralkubermangud. Kindlused hakkasid mõjutama kasahhide eluolu, sest neile lubatud karjakasvatuse piirkond vähenes uusasustuse ehitamise tõttu pidevalt. Alates 1890. aastatest soodustasid Keisririigi võimud vene talupoegade piirkonda asumist, eriti intensiivne oli Põhja-Kasahstani koloniseerimine aastatel 1906–1912, milStolõpini reformide järel üle poole miljoni vene talupoja piirkonda elama asusid. Võrreldes ülejäänud Kesk-Aasiaga oli Kasahstanis sagedaste kultuurikontaktide tõttu venelastega laialt levinud 19. sajandi Euroopa ideed, mida kohalik eliit omaks võttis ja Kasahstani oludele sobitas.[4][5]
Esimese maailmasõja ajal andis 1916. aastal Vene keiser käsu ka Kesk-Aasia elanikkeVene armeesse värvata, mis põhjustas ulatusliku vastupanutegevuse kogu regioonis, sh ka Kasahstanis. Aasta lõpuks surusid venelased vastupanu maha, mille tõttu suri tuhandeid kasahhe ning veel tuhanded põgenesid üle piiriHiinasse. Pärast 1917. aastaveebruarirevolutsiooniVenemaal tuliOrenburgis kokkukirgiiside (ehk kasahhide) kongress, kus moodustati kasahhideAlaši partei. Erakond võttis oma sihiks luua autonoomne Kasahstan.Teisel kirgiiside kongressil 1917. aasta detsembris moodustatiAlaš Orda valitsus, mis üritas kehtestada omariiklust Kasahstani aladel. Valitsus lõi rahvusväeosad, mis võitlesidVene kodusõjas koosvalgetegabolševike vastu, kuid laias plaanis ei suutnud valitsus püsivat võimu Kasahstani aladel kindlustada. Aastatel 1919–1920 okupeerisid enamlased Kasahstani.[4][5][8]
26. augustil 1920 moodustasid bolševikudKirgiisia ANSVVene SFNV koosseisus pealinnaga Orenburgis. 1925. aastal asuti eristamakirgiise kasahhidest ning autonoomne liiduvabariik nimetati ümberKasahhi ANSV-ks ja selle pealinn Orenburg lülitati ümber Venemaa koosseisu, selle asemel sai uueks pealinnaksKõzõlorda. 1927. aastal sai kasahhide uueks pealinnaksAlma-Ata. Lõunas muutsid enamlased mitu korda liiduvabariigi piiri: 1925. aastal sai ANSV juurde kaks oblastit endisestTurkestani ANSV-st jaKarakalpaki autonoomse oblasti. 1927. aastal võetiTaškent KANSV küljest ja liidetiUsbeki NSV-ga. 1936. aastal liideti Usbeki NSV-ga ka Karakalpaki AO. 5. detsembril1936 muudeti Kasahhi ANSVKasahhi NSV-ks ja eraldati Vene SFNV koosseisust.[4][5][8]
Varajast Nõukogude aega Kasahstanis iseloomustasid kasahhide nomaadliku eluviisi vastu võitlemine ja kasahhide osakaalu vähenemine liiduvabariigis.Aastatel 1921–1922 kannatas näljahäda käes üle kahe miljoni inimese. Surma ja põgenemise tõttu vähenes rahvaarv miljoni inimese võrra. 1927. aastast võtsid enamlased sihiks võidelda süstemaatiliselt kasahhide nomaadliku eluviisi vastu ja 1929. aastal otsustasStalin põllumajandusekollektiviseerida, mis põhjustasid mõlemad mitmeid näljahädasid 1934. aastani. Selle perioodi jooksul suri nälga vähemalt 1,5 miljonit kasahhi ja 80%kariloomadest suri. Kollektiviseerimisega käis kaasasterror: 1929–1933 lastitroikade poolt maha vähemalt 3386 ja saadetiSiberi vangilaagritesse 13 151 inimest. Järgmine terrorilaine tabas Kasahstani 1937–1938, olles sel korral suunatud rahvuslikuharitlaskonna vastu. Selle kõige tõttu proovisid tuhanded kasahhid Kasahstanist pageda Hiina või naaberliiduvabariikidesse, kuid vähem kui veerand jäi pagedes ellu.[4][5][11]
Teise maailmasõja ajal Kasahstani tähtsus suurenes, sest suur osaEuroopast evakueeritud tööstust toodi liiduvabariiki. Pärast sõda tõstsid Kasahstani olulisustLiidule veelkosmosejaam ningtuumakatsetused, mis kõik Kasahstani territooriumil toimus. Lisaks tööstusele oli Kasahstan 1930. ja 1940. aastatel üheksküüditamise sihtmaaks, mis tõi riikisakslased,krimmitatarlased japõhjakaukaaslased. Lisaks tõi aastatel 1953–1965 toimunudHruštšoviuudismaade kampaania Kasahstani aladele üle 1 miljoni uue ümberasuja teistestliiduvabariikidest. Suure immigratsiooni ja kasahhide hukkumise tõttu varasematel aastakümnetel oli kasahhide arv langenud 1959. aastaks 30% juurde. Tegemist oli ainukese liiduvabariigiga, kus ametlik rahvus moodustasvähemuse oma aladel.[4][5][8]
Nõukogude ajal domineeris Kasahhi NSV poliitikastDinmuhamed Kunajev, kes oli liiduvabariigis võimul veerandsada aastat perioodil 1959–1986. Kunajev hoidis meisterlikult tasakaalu enamusrahvuse moodustavate venelaste ja nominaalrahvuse kasahhide vahel. Siiski tuli tasakaal peamiselt kasahhide arvelt – Kasahstanis oli valdavvene keel ning liiduvabariigi võimuladviku moodustasid venelased. 1985. aastal sattus Kunajev etteheidete laviini alla ning 1986. astusGorbatšovi nõudmisel tagasi, kuid tema asemele määrati Kasahstaniga varem mitte seotud olnud venelaneGennadi Kolbin, mis kutsus Kasahstanis 17.-18. detsembril 1986 esilemassilised rahutused.Armee jamiilitsa abiga suruti need mõne päeva jooksul julmalt maha.[4][8][12]
1989 juunis sai Kolbini asemel Kasahstanis võimuleNursultan Nazarbajev. Nazarbajev oli truu Gorbatšovile ja tema reformimeelsele poliitikale, üritades tasakaalustada Nõukogude Liidu ja Kasahstani liiduvabariigi vajadusi. Tema juhtimisel muudetikasahhi keel ametlikuks liiduvabariigi keeleks, rajas iseseisva Kasahhi usuinstitutsiooni ning lasi kriitiliselt analüüsida Nõukogude ajalugu. 1990. aasta märtsis korraldatud valimised olid esimesed Kasahstanis, kus oli valida mitme erineva kandidaadi vahel. Valimised võitsid Nazarbajevile truu võimul olev juhtkond. 25. oktoobril 1990. kuulutasKasahstani NSV Ülemnõukogu välja enda suveräänsusdeklaratsiooni. Parlament valis Nazarbajevi parlamendi esimeheks ja hiljem kuulutas taKasahstani presidendiks. 1991. aasta juunis sai Kasahstan õiguse oma maavarade iseseisvaks haldamiseks. Augustiputši järel keelustas NazarbajevKasahstani Kommunistliku Partei, mis võimaldas tal üle võtta siiani partei võimu all olnud osa Kasahstani majandusest.[4]
1991. aasta detsembris võitis Nazarbajevpresidendivalimised ja16. detsembril kuulutas Kasahstan end iseseisvaks (st nädal pärast Nõukogude Liidu laialisaatmise otsust8. detsembril 1991).21. detsembril kirjutasid 11 endist Nõukogude riiki Alma-Atas alla kokkuleppeprotokollile, millega rajatiSõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ).[4] Esimesed iseseisvusaastad tõid kaasa vene elanikkonna massilise väljarände, mistõttu kasahhide osakaal riigis hakkas kiiresti suurenema.[8] Nazarbajevi juhtimisel alustati kiirekäigulistturumajanduse sisseseadmist, mis oli edukas. 1990. aastate keskpaigaks oli Kasahstanis taastunud majanduskasv. 1994. aastal otsustas valitsus viia riigi pealinna riigi Almatõst järk-järgult üle põhjaAkmolasse. Ametlikult koliti pealinn ümber 1997. aastal ja mais 1998 nimetati Akmola ümber Astanaks.Kashagani naftavälja avastamine 2000. aasta juulisKaspia mere ranniku lähedal tähistas uue peatüki algust riigi majandusajaloos ning 2020. aastatel moodustabnafta Kasahstani ekspordist sedavõrd suure osa, et see on riigile mureks.[5][13]
Nazarbajevi muutus Kasahstani muutus aastate jooksul autoritaarsemaks. 1994. aasta lõpus saatis ta parlamendi laiali ja valitses üheksa kuud üksi, kuni toimusid uued valimised. 1995. aasta mais pikendatirahvahääletusel tema ametiaega. Sama aasta augustis kiideti teisel referendumil heaks uus põhiseadus, mis kujundas valitsuseparlamentaarsest demokraatiast ümberpresidentaalseks vabariigiks. Nazarbajevi sugulased ja pereliikmeid hakkasid ilmuma võtmepositsioonidel valitsuses ja erasektoris. Nazarbajev valiti presidendiks tagasi 1999. aastal ja uuesti 2005. aastal. 2007. aastal võeti vastu seadus, mis lühendas presidendi ametiaega ja võimendas parlamendi võimu, kuid vabastas ka Nazarbajevi isiklikult presidendi kahe ametiaja piirangust. Nazarbajev võitis ka 2011. ja 2015. aasta valimised, kui sai mõlemal korral ametlikult üle 95% häältest.[5][13]
2019. aasta märtsis astus Nazarbajev ootamatult presidendi kohalt tagasi. Tema valitud pärijasenati esimeesKasõm-Žomart Tokajev sai 2019. aasta juunis toimunud valimistel uueks presidendiks ja on esialgu jätkanud sarnase juhtimisstiiliga.[13] Esimestel aastatel säilitas ka Nazarbajev poliitilises juhtkonnas kõrge positsiooni, olles määratud mitmele poliitiliselt olulisele kohale. Pärast 2022. aasta jaanuarirahutusi on Tokajev aga võimu kindlustanud ja Nazarbajev on võimult kõrvale tõrjutud.[5]
Kasahstani naftavarusid on hinnatud 5,5 miljardile tonnile.[14] 2006. aastal ammutati 1,426 miljonit barrelit päevas. 2007. aastal toodeti 67 miljonit tonni naftat, millest 60 miljonit tonni eksporditi. 2011. aastal loodetakse alustadaKashagani naftaväljalt nafta pumpamist, mis suurendaks eksporti märkimisväärselt.
Gaasivarusid Kaspia piirkonnas hinnatakse 2,5 triljonile kuupmeetrile, 2006. aastal toodeti Kasahstanis 23,5 miljardit m³ maagaasi.
Uraanitootmine on kasvuteel. 2007. aastal toodeti ametlikel andmetel 6637 tonni uraani, 2008. aastal 8500 tonni, 2009. aastal 14 020 tonni, 2010. aastal 17 803 tonni. Kasahstanis paikneb 19% teadaolevatest maailma uraanivarudest.[15]
Kasahstan on üks suuremaid teraviljatootjaid maailmas. Põllumajandussektor tootis 2005. aastal 10,3% riigiSKT-st. Põllumajandusmaad on Kasahstanis enam kui 850 000 km², millest haritav maa on umbes 200 000 km² ja 600 000 km² on karja- ja heinamaad. Tähtsaimad põllukultuurid onnisu,oder,puuvill jariis. Nisu on üks Kasahstani olulisemaid ekspordiartikleid. 2008. aasta aprillis otsustas valitsus nisu ekspordi septembrini keelata eesmärgiga kärpida suurt inflatsiooni.
2007. aasta 1. jaanuari seisuga oli Kasahstanis 15 396 900 elanikku, neist mehi 7 409 300 (48,1%) ning naisi 7 987 600 (51,9%). Linnaelanikke oli 8 833 300 (57,4%) ja maal elavaid inimesi 6 563 600 (42,6%).Kasahhe oli rahvastikust 59,2%,venelasi 25,6%,ukrainlasi 2,9%,usbekke 2,9% ja muid rahvusi 9,4%.
Märkimisväärne hulk venelasi asus KasahstaniNikita Hruštšovi võimuperioodil uudismaade ülesharimise kampaania käigus. 1990. aastatel rändas hulk venelasi Kasahstanist jälle välja. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist lahkus ka suurem osa miljonistvolgasakslasest.
2019. aasta seisuga on Kasahstanis 3 miljonilinna:Almatõ, Astana jaŠõmkent.
Kasahstanis moodustati 2001. aastal nelisõjaväeringkonda, mis2003. aastal reorganiseeriti regionaalseteks territoriaalkaitseringkondadeks: "Astanа", "Lääs", "Ida" ja "Lõuna". Relvajõud koosnevad kolmest väeliigist (maavägi,õhukaitsevägi jamerevägi) koosväeliikide peastaapidega. 2003. aastal moodustati kõrgema sõjalise juhtkonnana endise Kindralstaabi asemelStaabiülemate komitee, kuhu kuuluvad kõikide väeliikide ja territoriaalkaitseringkondade staabiülemad.
