Karakal (Caracal caracal) onkaslaste hulka kuuluvkiskja.
Mõned allikad ("Loomade elu") peavad karakalikasside perekonda kuuluvaks ja annavad tema nimeksFelis caracal.
Tema tüvepikkus on 65–82 cm, saba 25–30 cm, mass 11–13 kilo,kõrvatutid on kuni 4,5 cm pikad. Need ongi andnud loomale nime: turgi keeltes tähendabkara-kulak mustakõrva. Kõrva likumist kontrollib kakskümmend lihast.
Väliselt sarnaneb karakalilvesega ja sellepärast on teda nimetatud kõrbeilveseks. Nad pole siiski lähisugulased. Karakal on ilvesest saledam, ka tema jalad on peenemad ja pikemad. Temakarvastik on harilikultliivakarva, kuid võib olla ka punakas või hallikas. Esinebmelanootilisi isendeid.
Karakal elabAafrikakõrbetes jasavannides,Araabia poolsaare kõrbetes ning Kesk- ja Ees-Aasiast kuni Ees-Indiani. Eristatakse 9 alamliiki, neist 7 Aafrikas ja 2 Aasias – Turkmeeni karakal (Felis caracal michaelis) ja india karakal (Felis caracal schmitzi).
Karakal on peamiselt ööloom, kuidtalvel jakevadel liigub ka päeval. Ta elab meeleldiokassea- võirebaseurgudes, vahel mitu aastat järjest, aga kevaditi võib ka lihtsalt põõsa all puhata. Saaki (peamiseltnärilised jadamaanid) ta ei aja taga, vaid püüab tabada mõne pika, kuni 4,5 meetri pikkuse hüppega. Ta sööb kasiile, okassigu,roomajaid,putukaid, noorijaanalinde, väikekiskjaid ja väiksemaidantiloope. Pojad, keda on 1–4, sünnivadaprilli alguses ja kasvavad aeglaselt.
Ronimises ja hüppamises on karakalid väga osavad. Nad võivad püüda lendava linnu, aga õhku tõusvast linnuparvest koguni mitu lindu.
Nad võivad elada looduses 12 aastat, vangistuses 17 aastat.
Vanasti dresseeritiIndias jaIraanis karakale jahiloomadeks. Inimesega harjuvad nad suhteliselt kergesti jaUSAs peetakse neid koduloomadena.
%2c_Paris%2c_d%25C3%25A9cembre_2013.jpg)
