Kanoonik (ladina keelescanonicus 'reeglikohane') on alates 4. sajandist kasutusel olev tiitel, mis kirjeldabpiiskopikiriku või katedraali vennaskonna juures elavat vaimulikku.[1]
Kanoonik aitab koos kirikuvennaskonnaga igapäevases kirikutegevuses kastoompraosti võipiiskoppi.Ilmikvendadest ja teistest vaimulikest on vahel oma tegude või saavutuste eest ka mingi katedraali või kiriku aukanoonik tehtud. Kanoonikud on ajalooliselt elatunud kiriku sissetulekutest.[2]
Esimestest kanoonikutest annab teada 8. sajandilMetzi piiskopChrodegangi kirjutatud "Regula vitæ communis (kanooniku kohustustega vaimulikke eksisteeris ka varem, 4. sajandil)." Kroonika kirjelduste järgi oli kanoonikul kohustus palveid lugeda, kaks korda aastas pihtimas käija jms. Kanoonikutel oli ka aga õigus vara ning raha omada.[3] Kuni 817. aastani oli kanoonikutel ka võimalik vara pärandada ja pärida.[4]
Toursi Gregoriuse andmetel rajati 6. sajandilToursi kanoonikute kolledž.[4]
Ajapikku muutus kanoonikute elu vähem reguleeritumaks, mille tõttu kiriku silmis levis kanoonikute seas rahaahnus. Kanoonikute elu üle tegid ümberkorraldusi mitmedpaavstid:Nicolaus II,Aleksander II,Innocentius II jaBenedictus XII. Samal ajal vähenes ka kanoonikute vajadus kirikutes, kuna suure osa piiskopi tööst tegid nüüd ära kihelkonnapreestrid. Kanoonikute mõju kadusReformatsiooni ajal.[3]
Kuigi otseselt pole seda kirikuseadustes öeldud, on välja kujunenud, et kanooniku määramise õigus lasub piiskopil või kogudusel. Viimase puhul toimub kanooniku määramine hääletuse näol. Tavaliselt saadetakse ametisse määratule teade kirja kaudu. Uus kanoonik peab ka piiskopile võivikaarile oma usku kuulutama.[3]
Tunnipalvuse ajal kannab kanoonik mustasutaani ja koorirüüd. Kanoonikute riietus erineb koguduseti, kuna osadel kogudustel on eriline luba oma riietuses muudatusi teha. Ühediötseesi kanoonikutel pole lubatud teises diötseesis oma palveriietust kanda.[3]
