 | Artiklis ei ole piisavaltviiteid. Palun aita väiteid kontrollida javiiteid lisada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
 | See artikkelvajabtoimetamist.(Veebruar 2010) Palun aitaartiklit toimetada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
Kakskeelsus ehkbilingvism onnähtus, mille korral inimene omandabemakeelena kaks keelt ja on valmis vajaduse korral teisele keelele ümber lülituma. Kakskeelsus onõppimise jaõpetamise tulemus. Teise keele omandamine on inimesepsüühikale lisakoormus, mis haarab kõiki psüühilisi omadusi: tundeid,võimeid,tahet jamälu.
Kakskeelse lapsekeelekäsitlus erineb ükskeelse lapse omast. Kunakeel jamõtlemine on tihedalt seotud, siis mõjutab kakskeelsus otseselt lapsemõtlemisprotsesse. Seetõttu peetakse kakskeelsust tänapäeval kahariduslike erivajaduste hulka kuuluvaks nähtuseks.Kakskeelne laps peab õppima, millisedsisendid kuuluvad ühe või teise keele juurde. Samal ajal tingib kokkupuude kahekeelega ühe keele väiksema kasutamise. Raskused kahe keele omandamisel viivadlingvistilise arengu eri aspektidemahajäämuseni.
Kakskeelsus võib olla nii keelte võrdselt hea valdamine kui ka ühe keele kujunemine n-ödominantkeeleks, mis võib elu jooksul muutuda. Samuti võib välja kujuneda suutmatus end kummaski keeles väljendada ehkpoolkeelsus.
Kakskeelsus tekib tavaliselt erikeelsete vanemate lastel või lastel, kelle vanemad peavad oluliseks, et laps oskaks ka asukohamaa keelt. Hinnates kakskeelsuse mõju lapse arengule, tuleb arvestada nii sünnipäraseid eeldusi kui ka keskkonnast tulenevaidtegureid. Tähele tuleb panna, kas vanemate omavahelise suhtlemise keel on ühe vanema emakeel või on tegemist kolmanda keelega. Just vanemate omavahelisel suhtluskeel võib kujuneda lapsedominantkeeleks. Oluline on ka see, millised võimalused on lastel kõneldavaid keeli väljaspool kodu kasutada. Kui väljaspool kodu räägitakse omakorda neljandat keelt, on see lisarisk lapse arengule.
Kakskeelsuse juures on tähtisinterferents ehk keelte vastasmõju, mis on ühe keele grammatika süsteemne mõju teise keele grammatikale selle omandamise ajal, põhjustades kakskeelse arengus (sh selle kiiruses) olulisi erinevusi võrreldes ükskeelse lapsega. Keelte vastasmõju on kakskeelsete laste kõnes esinevate vigade peamisi põhjuseid, mistõttu lapsed võivad keeli omavahel segamini ajada ja nende omadusi ära vahetada.
Kahe või enama keele õppimine on hea, ent lapsele ka intellektuaalnepinge, mille kompenseerimiseks tuleb last motiveerida. Laps vajab rohkem vanematetähelepanu, toetamist jaindividuaalset lähenemist ja mitte kõigile lastele ei ole selline pingutus jõukohane. Kui need tingimused on täitmata (laps ei saa piisavalt tähelepanu, on pinges jastressi all), võib lapsest mittehooliv, üldine kakskeelestamine tuua kaasa negatiivseid tagajärgi.
Keelelise vastasmõju ilmingud:
