 | See artikkel on Eesti valitsusasutusest; üldmõiste kohta vaata artiklitKaitseministeerium (üldmõiste); teiste riikide kaitseministeeriumide kohta vaata lehekülgeKaitseministeeriumide loend. |
 | See artikkelvajabtoimetamist.(Jaanuar 2009) Palun aitaartiklit toimetada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
 | |
 Ministeeriumi hoone aadressilSakala 1//3 | |
| Lühend | KAM |
|---|---|
| Asutatud | 1918 |
| Tüüp | ministeerium |
| Peakorter | Sakala 1//3, Tallinn |
| Minister | Hanno Pevkur |
| Kantsler | Kaimo Kuusk |
| Eelarve maht | 899 miljonit€ (2023) |
| Veebileht | Koduleht |
Kaitseministeerium (KAM)[1] onEestivalitsusasutus, mis vastutab riigikaitse korraldamise eest.
Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi moodustamise kohta võttis Ülemnõukogu vastu seaduse 13. aprillil 1992. aastal.
Kaitseministeeriumi juhib Eesti Vabariigi kaitseminister, kelleks on alates 18. juulist 2022Hanno Pevkur[2].
Kaitseministeeriumi valitsemisalas on:
Kaitseministeeriumi kantsler koordineerib riigikaitse strateegiliste eesmärkide saavutamise protsessi, vastutades Kaitseministeeriumi valitsemisala poliitika-, ressursi– ning kaitseplaneerimise ning organisatsiooni arendamise eest jakoordineerib ministeeriumi hallatavateriigiasutuste tegevust.
Kaitseministeeriumi kantslerina on tegutsenud:Robert Lepikson (1995–1996[3]),Toomas Kitsing (1996–1997[4]),Eero Vaarmann (1997–1999[5]),Tarmo Mänd (1999–2001),Lauri Almann (2004–2008),Riho Terras (2008–2010),Mikk Marran (2011–2015),Jonatan Vseviov (2016–2018),Kristjan Prikk (2018[6]–2021),Kusti Salm (2021–2024),Kaimo Kuusk (2024–).
Ministeeriumi vastutusalas onkaitsevägi,Kaitseressursside Amet,Välisluureamet,Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum,Seli tervisekeskus jaRiigi Kaitseinvesteeringute Keskus.
Ministeeriumi struktuur on jaotatud kolmeks plokiks, mida vastavalt juhivad kaitsepoliitika asekantsler, kaitseplaneerimise asekantsler ning õigus- ja haldusküsimuste asekantsler.
Pikemalt artiklisEesti kaitseminister.jpg)
Eesti riigikaitse kõrgema organi nimetus oli aastatel1918–1928 Eesti sõjaministeerium, aastatel1929–1937 Eesti kaitseministeerium ja aastatel1937–1940 taas Eesti sõjaministeerium.
Sõjaministeeriumi tegevust hakati organiseerima pärastSaksa okupatsioonivõimude lahkumist Eestist 1918. a novembris. Sõjaministri esmane ülesanne oli välja töötadamobilisatsiooniplaan. 16.11.1918 andisEesti Ajutine Valitsus väljarahvaväe kokkukutsumise määruse. Seoses Punaarmee pealetungiga kuulutati 29.11.1918 Eestis väljasõjaseisukord; 01.12.1918 algas üldmobilisatsioon. Ajutise Valitsuse määrusega 05.12.1918 moodustati sõjaministeeriumi juurde Rahvaväe Peakomisjon. 26.03.1919 määrusega viidi komisjon täiendatud koosseisugaSiseministeeriumi alluvusse. Ministeeriumi organisatsioon kujunes välja järk-järgult Vabadussõja kestel, algul moodustati üksnes kantselei mõnekäsundusohvitseriga. 1919. aastal toodi seoses Peastaabi reorganiseerimisega Korraldusvalitsuseks Sõjaministeeriumi alluvusse mobilisatsiooniosakond.
Sõjaministeerium tegutses hoonesPagari tänav 1, Tallinnas.
Sõjaministeeriumi koosseis, aprillis 1919:
| Sõjaministeeriumi koosseis novembris1919:
|
1920. aasta 27. märtsist läksidsõjavägede ülemjuhataja volitused ja kohustused üle sõjaministrile.1920. aasta märtsis kaotatiSõjavägede Ülemjuhataja ametikoht ning sõjaväe kõrgem juht olisõjaminister (kes võis olla katsiviilisik), kellele Vabariigi valitsus määras abi kõrgemate sõjaväelaste hulgast.Ülemjuhataja staabi asemele asutatiSõjavägede Staap, mille koosseisus oliKindralstaabi Valitsus jaSõjavägede Korraldusvalitsus.
Seni Sõjavägede Ülemjuhataja otsealluvuses olnudSõjaväe Tervishoiuvalitsus viidi Sõjaministeeriumi alluvusse.
12.06.1920 Sõjaministeeriumi juurde asutatud Sõjaväe Õpetuskomiteest moodustati 1924. aastalKindralstaabi VI osakond.
Sõjaministeeriumi eripõhikirja alusel tegutsesid aastast 1926 relvatööstusettevõteArsenal ning 1936. aastal asutatud hobusekasvandusVorbuse riigimõisas Tartumaal.
1928. aastal kehtestatiKaitseväe organisatsiooni ja koosseisude seadlus, mis määratlesEesti kaitseväe rahuaegse organisatsiooni. Kaitseväe keskjuhatusse kuulusid:sõjaminister, sõjaministri abi ja järgmised keskasutused: 1)sõjavägede staap; 2)varustusvalitsus; 3)sõjaväe tervishoiuvalitsus; 4)sõjaringkonnakohus; 5)sõjaprokuratuur ja 6)laske-,suurtükiväe-,ratsaväe- jainseneriväe inspektuur;
1. aprillist 1929 nimetati mitmed sõjaväeasutused ümber kaitseväeasutusteks (nt kaitseministeerium,Kaitsevägede Staap,Kaitseväe Varustusvalitsus), sõjaministrist sai kaitseminister.
Kaitseministrile allusid ministri abi,kaitsevägede staap, varustusvalitsus, sõjaväe tervishoiuvalitsus,sõjaringkonnakohus,sõjaprokuratuur ja juriskonsultuur, väeliikide inspektorid, diviisiülemad,merejõudude juhataja,õhukaitse ülem jakaitseväe ühendatud õppeasutuste ülem.
Sõjaministeeriumi ülesandeks oli:[9]
Sõjaministeeriumi koosseisu kuulusid:
 | ||