Juga tekib harilikult kohta, kus kõva kivim asub pehme kivimi peal ja jõgi voolab kõvalt aluspõhjalt pehmele aluspõhjale. Jõgi kulutab pinnast, sealjuures pehmet pinnast rohkem kui kõva. Nii tekib pinnasepiirile koht, kus jõevool langeb kõva aluspõhja servalt allapoole, pehmele aluspõhjale. Suure hooga langev vesi uuristab pehmet aluspõhja, mistõttu joa kõrgus järjest kasvab. Kui pehme aluspõhi on pikaajalise uuristamise tõttu ära uhutud, võib jõele tekkidakanjon.
Kõva aluspõhi kulub samuti. Jõevool murrab joa servast lahti kivimitükke, mis joa põhja langevad. Pikema aja jooksul nihkub juga pisut ülesvoolu, lähte suunas. Joa liikumiskiirus ei ole konstantne, vaid sõltub jõe vooluhulgast ja muudest teguritest. Sellepärast ei ole võimalik ennustada, millal jõuab juga kindla kohani või oletada, missugusel ajal minevikus asus juga mõnel konkreetsel kohal.
Joa ülaservast alla kukkuvad kivitükid on sageli nii suured, et jõevesi ei suuda neid minema kanda, küll aga suudab raputada. Nii võib kivi muutuda teravaks kui riiv või puur ja lõhkuda joa all olevat pinnast. Joa põhja võib tekkida auk, kus vesi on sügavam kui mujal jões.
