James Tobin (5. märts[1]1918Champaign,Illinois –11. märts2002New Haven,Connecticut) oliAmeerika Ühendriikidemajandusteadlane[2]. Ta arendaskeinslikku majandusteooriat ning pälvis 1981. aastalNobeli majandusauhinna.
James Tobin sündis 1918. aastal Margaret Edgerton Tobini ja Louis Michael Tobini peres. Ema oli sotsiaaltöötaja ja isa oli ajakirjanik. Just isa pidas James Tobin oma nooruspõlve oluliselt mõjutanud isikuks, sest mees oli haritud ning oskas kaasa rääkida paljudel teemadel. Tänu oma ema sotsiaaltööle nägi hilisem majandusteadlane juba noores eas, kuidas avaldavad inimeste eludele mõju tööpuudus ja vaesus.[3]
1935. aastal alustas James Tobin ülikooliõpinguid Harvardis. Sealt sai alguse ka tema suurem huvi majanduse ja just eriti teadlase John Maynard Keynesi tööde vastu. Kuigi Tobin oli esialgu kaalunud pühendumist õigusteadusele või matemaatikale, langes ta valik pärast tutvumist Keynesi teosega „General Theory of Employment, Interest and Money“ just majandusteaduse kasuks. Tobin lõpetas 1939. aastal Harvardicum laude, kirjutades oma lõputöö tööpuuduse teemadel. Ta võttis aluseks Keynesi ideed, samal ajal ka tõstatades küsimusi.[4]
Samal aastal puhkenud II maailmasõda muutis noore Tobini algseid plaane võtta vaheaasta reisimiseks ning sundis teda kohe jätkama ülikoolis magistriõpinguid. Siiski oli aeg Harvardis tema jaoks väga viljakas, kuna tal õnnestus õppida oma ala parimate käe all, kellest mitmest said hiljem kuulsad majandusteadlased. Lisaks õppekavas ette nähtud ainetundidele oli Tobin väga haaratud ka ülikooli poliitdebattidel osalemisest.
Sõda aga surus peale ning pärast USA astumist sõtta otsustas ka Tobin liituda mereväega ning oli neli järgmist aastat sõjaväelasena rindel. Pärast II maailmasõja lõppu aastal 1946 naasis Tobin Harvardisse ja omandas doktorikraadi. Pärast seda töötas ta mitmes mainekas ülikoolis nii lektorina kui ka teadustööd tehes, teiste seas näiteks Yale’i ja Cambridge’i ülikoolis.[5]
Tobini peamised uurimisvaldkonnad hõlmasid finantssfääri. Keynesi makromajanduslikud ideed paelusid Tobinit väga ning seetõttu pühendas ta ka oma olulisimad artiklid ja raamatud just nende edasiarendamisele. Tobini huvi keskendus sellele, milline on fiskaalpoliitika mõju ja kuidas kohandada teoreetilised makromajanduslikud mudelid vastavaks uute neoklassikaliste vaadetega.[4]
Tobin oli veendumusel, et teades vaid intressimäärasid või raha pakkumise kasvumäärasid, ei ole võimalik ennustada rahapoliitika tulemit või näiteks mõju tööpuudusele. Seetõttu tõi Tobin majandusteadusesse uue muutuja nimega “Tobini q”, mis määrab tuleviku investeeringute kasvu või kahanemise. See muutuja on suhe vara turuväärtuse ja asenduskulu vahel. Kui q väärtus on alla ühe, tähendab see seda, et tulevikus investeeringute kasumlikkus antud varasse väheneb, kui aga üle ühe, siis on oodata tulutoovat intressi neilt investeeringutelt ka tulevikus.
Tobin arutles ka portfoolio hajutatuse olulisuse üle. See tähendab, et kõige kasulikum on investeerida eri riski tasemega hoiustesse, sest selline strateegia muudab portfoolio stabiilseks ning viib selle riskantsuse madalaimale võimalikule tasemele. Tema teadmised sillutasid tee hilisemate teooriate loomiseks.
1972. aastal oli Tobin ka USA presidendikandidaadi George McGoverni nõustajaks.[6]
Tobin pälvis mainekaid autasusid, näiteks John Bates Clarki medali (1955) ja Nobeli majandusauhinna (1981).[5]
James Tobin abiellus 14. septembril 1946 Elizabeth Fay Ringoga. Neil on neli last: Margaret, kellest sai moedisainer, Louis Michael ja Hugo, kes olid mõlemad advokaadid, ja Roger Gill.
Tobin suri 11. märtsil 2002. aastal 84-aastaselt.[5]
1969 Frisch, Tinbergen • 1970 Samuelson • 1971 Kuznets • 1972 Hicks, Arrow • 1973 Leontief • 1974 Myrdal, Hayek • 1975 Kantorovitš, Koopmans • 1976 Friedman • 1977 Ohlin, Meade • 1978 Simon • 1979 Schultz, Lewis • 1980 Klein • 1981 Tobin • 1982 Stigler • 1983 Debreu • 1984 Stone • 1985 Modigliani • 1986 Buchanan • 1987 Solow • 1988 Allais • 1989 Haavelmo • 1990 Markowitz, Miller, Sharpe • 1991 Coase • 1992 Becker • 1993 Fogel, North • 1994 Selten, Nash, Harsanyi • 1995 Lucas • 1996 Mirrlees, Vickrey • 1997 Merton, Scholes • 1998 Sen • 1999 Mundell • 2000 Heckman, McFadden • 2001 Akerlof, Spence, Stiglitz • 2002 Kahneman, Smith • 2003 Engle, Granger • 2004 Kydland, Prescott • 2005 Aumann, Schelling • 2006 Phelps • 2007 Hurwicz, Maskin, Myerson • 2008 Krugman • 2009 Ostrom, Williamson • 2010 Diamond,Mortensen,Pissarides • 2011 Sargent,Sims • 2012 Roth,Shapley • 2013 Fama,Hansen,Shiller • 2014 Tirole • 2015 Deaton • 2016 Hart,Holmström • 2017 Thaler • 2018 Nordhaus,Romer • 2019 Banerjee,Duflo,Kremer • 2020 Milgrom,Wilson • 2021 Card,Angrist,Imbens • 2022 Bernanke,Diamond,Dybvig • 2023 Goldin • 2024 Acemoglu,Johnson,Robinson
