Ründaja (nr 10) üritab palli väravasse kahjuks lüüa, väravavaht ja kaitsjad (valges riietuses) püüavad teda takistada
Jalgpall onsportlikpallimäng, milles osaleb kaks 11-liikmelist võistkonda, kelle eesmärk on toimetadajalgpalliks nimetatav kerakujuline mänguvahend ristkülikukujulisel muru- või kunstkattegaväljakul vastasmeeskonna väravasse.
Üldjuhul on keelatud mängida palli käega, kuid erandina on see lubatudväravavahile. Võidab kõige rohkem väravaid löönud võistkond. Olenevalt võistluse formaadist võib kohtumine lõppeda kaviigiga.
Jalgpallimängu tunti juba 2.–3. sajandileKrHiinas, kuid kaasaegne jalgpall kujunes välja 19. sajandi teisel poolelBriti saartel. Hiljem korduvalt uuendatud mängureeglitele pani 1863. aastal aluseInglismaa jalgpalliliit. Jalgpall on nüüdseks üks enim harrastatud spordialasid maailmas. 2006. aastal tegeles sellega umbes 270 miljonit inimest.[1] Jalgpalli ülemaailmne katusorganisatsioon on rahvusvaheline jalgpalliliitFIFA. Mainekaim võistlus on nelja aasta järel toimuvadjalgpalli maailmameistrivõistlused. Eestisse jõudis mäng 20. sajandi esimestel aastatel.
Jalgpallilaadset mängu mainivad vanimad kirjalikud allikad on Hiina sõjaväe käsiraamatud 2. ja 3. sajandist eKr.[2] Euroopas on sarnast mängu harrastatudkeskajast.
Kaasaegne jalgpall sai alguse katsetest ühtlustada 1840. aastailInglismaa koolides kehtinud mängureegleid. Nende püüdluste tulemusena asutasid 12 klubi ja kooli 1863. aastalInglismaa jalgpalliliidu (The Football Association – FA).[3] Osa neist ei olnud nõus jõuvõtete keelustamisega ja lõid lahku, moodustades 1871. aastalInglismaa ragbiliidu. Vaidlustele tegi lõpu 1886. aastal Inglismaa,Šotimaa,Walesi jaIirimaa jalgpalliliidu asutatudRahvusvahelise Jalgpalli Nõukogu (IFAB).
Jalgpalli esitine areng leidis asetBriti saartel. Maailma vanim jalgpallivõistlus on 1871. aastal käivitunudFA karikas. Esimese ametliku maavõistluse pidasid 1872. aastalInglismaa jaŠotimaa. Vanimliiga on 1888. aastal asutatudThe Football League, mis oli Inglismaa kõrgliigaks 1992. aastani.
Rahvusvahelise jalgpalliliiduFIFA moodustasid 1904. aastalPariisis seitsme riigi esindused.[4]Prantsusmaa algatusel loodud ühendus lubas kinni pidada Briti saartel väljakujunenud mängureeglitest. Esimesedmaailmameistrivõistlused peeti 1930. aastal.
Eestisse tõid mänguoskused ja -vahendid 20. sajandi esimestel aastatel inglise madrused.[5] Eesti jalgpalli sünnipäevaks loetakse 6. juuni 1909, kui mõõtu võtsid esimeste meeskondadena loodud Meteor ja Merkuur. Kohalik jalgpallielu hakkas kihama pärastVabadussõda: 20. oktoobril 1920 pidaskoondis esimese maavõistluse (Helsingis 0:6 kaotusSoomele ning 14. detsembril 1921 asutatiEesti Jalgpalli Liit, mis 1923. aastal astus FIFA-sse. Eesti meeskond osales1924. aasta suveolümpiamängudel, mis on jäänud seni koondise ainsaks suurturniiriks.
Rohelisega on tähistatud riigid, kus jalgpall on populaarseim spordiala. Mida tumedam värvitoon, seda enam on riigis harrastajaid tuhande elaniku kohtaJalgpallis on fännide põhieesmärk oma meeskonna ergutamine mängu ajal
FIFA 2006. aastal korraldatud uuringu[1] kohaselt tegeleb jalgpalliga üle maailma umbes 270 miljonit inimest. Neist 265 miljonit on mängijad ning ülejäänud kohtunikud või ametnikud. Registreeritud jalgpallureid oli 38 miljonit ehk 2000. aastaga võrreldes 23 protsenti rohkem. Suhteliselt kõige enam on juurde tulnud jalgpalliga tegelevaid naisi (2006. aastal 4,1; 2000. aastal 2,7 miljonit). Elukutselisi (mees)jalgpallureid oli 207 FIFA liikme andmete põhjal koostatud uuringu järgi 110 000 ja klubisid 301 000.
Paljudes riikides on jalgpall põimunudargikultuuriga. Maailmameistrivõistluste kumulatiivne teleauditoorium on 1998. aastast saadik ulatunud üle 26 miljardi vaataja.[6] Ilmuvad jalgpalliteemalised ajalehed ja ajakirjad. Tippjalgpalluritest on saanud avaliku elu tegelased. Enamikus riikides on parimad jalgpalluridelukutselised sportlased, kelle aastapalk võib ulatuda üle mitme miljoni euro.
Mängureeglid koosnevad 17 peatükist. Kooskõlastatult vastava rahvusliku jalgpalliliiduga võib reegleid kohendada sobivaks noortele, naistele, veteranidele või puudega mängijatele.[7] Mängureeglid otsustabRahvusvahelise Jalgpalli Nõukogu (IFAB) ja need avaldabFIFA.[8]
Ühes võistkonnas mängib väljakul korraga kuni 11 mängijat, kellest üks peab olemaväravavaht. Väravavaht tohib ainsana palli käega puutuda, kuid seda vaid omakaristusalal.
Mängija kohustuslikku põhivarustusse kuuluvad pikkade või lühikeste käistegajalgpallisärk, lühikesed püksid,põlvikud,jalanõud,säärekaitsed javäravavahil kindad. Mängijad peavad kandma sellist riietust, mis eristab neid vastasvõistkonna mängijast javäljakukohtunikust. Väravavahid peavad olema selgelt äratuntavad.
Kerakujuline mänguvahend on kaetud naha või mõne muu IFAB-i heaks kiidetud materjaliga. Palli ümbermõõt peab olema 68–70cm (27–28 tolli) ja mängu alguses kaaluma 410–450 g (14–16 untsi). Palli rõhk peab jääma vahemiku 0,6–1,1 atmosfääri. Tänapäeva jalgpallid on vettpidava pealispinnaga, mistõttu jääb palli kaal isegi märjal ja porisel väljakul enam-vähem samaks. Palli võib mängu ajal vahetada ainult väljakukohtuniku loal.
Mängu juhib väljakukohtunik ja teda abistavad kaksabikohtunikku ning neljas kohtunik, kes näitab mängu ajal annab mängijatele, numbritablood kasutades, vahetus(t)est teada. Tal on veel teisigi kohustusi, sealhulgas peakohtuniku asendamine, kui viimane ei suuda mängu lõpuni jätkata.
Viienda kohtuniku kohustuseks on abikohtuniku (piirikohtuniku või neljanda kohtuniku) väljavahetamine. Tema reeglina peakohtuniku tööd üle ei võta.
Kuuendat ja seitsmendat kohtunikkuUEFA-s seni katsetatakse. Nimelt pannakse need kohtunikud mõlema värava taha, et paremini värava ees toimuvat näha ja kontrollida. Samas äärmisel juhul (nt FIFA MM 2010 Finaalis) on kuues ja isegi seitsmes kohtunik asekohtunik.
Mänguväljak peab olema muru- või kunstkattega ristkülik, kusjuures väljaku külgjoon peab olema pikem kui väravajoon. Ettenähtud pikkus on 90–120 ja laius 45–90 meetrit,[9] rahvusvahelistes mängudes vastavalt 100–110 ja 64–75 meetrit.[10]
Väljak on tähistatud joontega, mis piiravad väljaku alasid. Kaks pikemat joont on küljejooned, otsmisi jooni nimetatakse värava- ehk otsajoonteks.[11] Kui pall ületab täielikult külgjoone, loetakse ta mängust väljas olevaks ning see pannakse uuesti mängu küljesisseviskega. Kui pall ületab täielikult otsajoone (v.a väravapostide vahelt), on pall samuti mängust väljas ja mäng jätkub väravaesiselahtilöögiga (kui palli puudutas viimasena ründava võistkonna mängija) võinurgalöögiga (kui palli puudutas viimasena kaitsva võistkonna mängija).
Mängijate eesmärk on toimetada pall vastasvõistkonna väravasse, mis asub otsajoonte keskel. Need koosnevad kahest vertikaalsest postist, mis on omavahel ühendatud horisontaalse põikpuuga. Postide vahe on 7,32 meetrit ja põikpuu kõrgus alumise servani on 2,44 meetrit.[11] Väravajoon peab olema sama lai kui on väravapost ja põikpuu.
Väravaid ümbritseb ristkülikukujuline karistusala. Seda tähistavad kummagi väravaposti siseküljest 16,5 meetri kauguselt otsajoone suhtes täisnurga all tõmmatud jooned, mida ühendab otsajoone suhtes rööpselt 16,5 meetri kaugusele tõmmatud joon.[11] Karistusalal on kaks peamist funktsiooni: see on ainus mänguväljaku osa, kus väravavaht tohib mängida käega; kui mängija rikub oma karistusalal reegleid, määratakse vastasvõistkonnalepenalti, mille löömise koht asub kummagi väravaposti suhtes võrdselt 11 meetri kaugusel otsajoonest.
Mängus on kakspoolaega, kumbki pikkusega 45 minutit ja nende vahel 15-minutiline vaheaeg. Mängu lõpetabkohtuniku vile, seetõttu on poolajad tihti mõne minuti võrra ettenähtud ajast pikemad. Rohkem väravaid löönud võistkond on võitja. Kui juhtub, et väravaid ei lööda ja mängu võitja peab kindlasti selguma, võidakse määratalisaaeg. Kui ka siis ei ole tulemust, määratakse 11 meetrikaristuslöögid ehkpenaltid.
Kollane kaart tähendab hoiatust, punane kaart eemaldamist
Sihilikult vastasvõistkonna mängijat vigastanud või muul viisil vea teinud mängijat võib kohtunik hoiatada (kollane kaart) või väljakult eemaldada (punane kaart) asendamise õiguseta. Kahepiirikohtuniku peamine ülesanne seisneb suluseisu määramises.Suluseis on selline mängijate asetus, kus ilma pallita mängijast on temalesöötmise ajal eespool (rünnaku suunas) vaid üks mängija.
Rahvusvahelist jalgpalli (shsaali- jarannajalgpalli) juhibFédération Internationale de Football Association ehk FIFA, mille peakorter asubZürichis. 1904. aastal asutatud FIFA-ga on seotud kuus piirkondlikku jalgpalliliitu:
Jalgpallikoondised on iga riigi esindusvõistkonnad, kus reeglina mängivad selle maa parimad mängijad. Koondistel on võimalus pääseda valikmängude kaudumaailmameistrivõistlustele või oma maailmajao meistrivõistlustele.
Esimesedmaailmameistrivõistlused toimusid 1930. aastal. Finaalturniir peetakse iga nelja aasta tagant. Sinna pääsevad alates 1998. aastast 32 riigi koondised. Igal piirkondlik alaliit saab kindel arv kvalifikatsioonikohti.
Euroopa meistrivõistlusi peetakse 1960. aastast. Finaalturniir toimub iga nelja aasta tagant. Sinna pääsevad alates 2016. aastast 24 riigi koondised.
Ühte liigasse kuuluvad võistkonnad kohtuvad reeglina hooaja jooksul üksteisega vähemalt kaks korda. Paremusjärjestus nähtub punktitabelist. Võit annab kolm ja viik ühe punkti. Liigasüsteem on organiseeritud hierarhiliselt: tugevamad pääsevad lõpptabeli selgudes hooaja lõppedes astme võrra kõrgemale ja nõrgimad langevad astme võrra madalamale. Süsteemi tipus asuva kõrgliiga võitja tuleb maa meistriks ning parimad saavad õiguse osaleda rahvusvahelistes sarjades.
Peale liigamängude peetakse ka üleriiklikke, piirkondlikke ja liigasiseseid karikavõistlusi, kus igast voorust pääsevad edasi ainult võitjad. Olenevalt riigist võivad karikavõitjad saada õiguse osaleda rahvusvahelistes sarjades.
Suurbritannia naiste jalgpalliklubi 1895. aastalJaapani Marugame keskkooli naiskond jalgpalli mängimas 1920. aastal
Naised on organiseeritud jalgpalli mänginud vähemalt sama kaua kui mehed, nii on ülestähendusi iga-aastastest võistlustestŠotimaal 1790. aastatel.[14] On ka kirjeldusi naisi jalgpalli mängimas näiteks 16. sajandil, milPhilip Sidney kirjutas ühes oma luuletuses "igal asjal oma aeg, ütleb mu ema sageli, kui ta, seelikud tihkelt mässitud, tüdrukutega jalgpalli mängis"[15] Üks esimesi naiste jalgpalliklubisid loodi 1895. aastal Inglismaal.[16] Naiste jalgpalli populaarsuse kasvule vaatamata on 2020. aastatel jalgpallis endiselt suur soolinepalgalõhe ja rahastamise nappus ning käivad ka vaidlused mängijate kohtlemise üle.[17][18]
PärastEsimese maailmasõja puhkemist ja sellele järgnenud naiste massilist ühistööle rakendamist suurenes kiiresti huvi naiste jalgpalli vastu ning asutati palju naiskondi ja turniire. Huvi spordi vastu kasvas jätkuvalt pärast sõja lõppu ja 1920. aastateni. Sellel perioodil, mida on nimetatud naiste jalgpalli esimeseks kuldajastuks, paelusid matšid märkimisväärset hulka publikut, kuid sõja lõpp tõi endaga kaasa ka tagasilöögi naiste saavutatud edule, sealhulgas naiste tööhõive seaduste tagasipööramised, nagu 1919. aasta sõjaeelsete tavade taastamise seadus, jamoraalipaanikat. Paljudes riikides on naiste jalgpall ajalooliselt olnud rangelt piiratud, sealhulgas otseselt keelatud valdava osa 20. sajandist.[19]
Venemaal on ülestähendusi naiste jalgpallist näiteks 1911. aastast.[20] 1972. aastal kostis pärastDnipropetrovskis peetud naisteturniiri kaebusi,[21] mille järel tegiNõukogude Spordimeditsiini Föderatsioon avalduse, milles hoiatas naisi jalgpalli mängimise eest, öeldes, et see kujutab endast ohtu tervisele. Riiklik kehakultuuri- ja spordikomitee teatas seejärel naiste jalgpalli keelustamisest. Keeld kehtis kuniGorbatšovi ajani,Nõukogude Liidu naiste jalgpallikoondis pidas oma esimese mängu 1990. aasta alguses.[22]
Naiste rolli muu ilma ja Eesti spordimaailmas 20. sajandi algul kirjeldabEesti Spordilehes 1923. aastal ilmunud artikkel "Kolmas sugupool", kus kirjeldatakse arvamusi üle Euroopa naistest spordialades, alustades juhtlõiguga "Viimasel ajal avalikuks tulnud naiste elav spordihuvi ja naiselikult edev tükkivus igale spordialale mehesarnaselt võistlema, on teaduseilmas ja ajakirjanduses välismail laineid hakanud lööma. Üks vool kiidab naiste ettevõtlikkust hääks, kuna teine selle sootuks maha teeb ja sotsiaalset hädaohtu näeb. Naiste kasuks on hääled kuuldunud Saksa spordijuhtide ja teadusemeeste sulest, kes praeguste karmide elamistingi muste tõttu naiste spordiinnu ajakohaseks peavad ja nende füüsilist karastust teenusena rahva ja isamaa hää käekäigu vastu näevad".
Artiklis väljendatakse erinevaid sotsiaalseid ja tervisehirme (naiselike omaduse hävinemine, lastetus, meheleminekust loobumine, hermafrodism, esteetilisus). Artikli kohaselt piirdus tol ajal Eesti naissportlaste arv sajaga (keskkoolide õpilased, kes eeldatavalt täiseas sportimise lõpetavad) ja "päälegi on meie naiste poolt käsitatavad alad ilmsüütumad, jalgpalli ja pommitõstmiseni need pole veel ulatanud. Meie naisspordis võib seni ainult tervisekarastamist näha, ja sede tuleb laiematele ringkondadele soovitada".[23]
1925. aasta Eesti Spordilehes kirjeldatakse Pärnus tegutsevaid jalgpalli naiskondi Tervis ja Vaprus, mis alustas E. Jürvetsoni juhtimisel välitreeninguid ning märgitakse, et huvitav oleks näha nende naiskondade kohtumist, mis oleks esimene naiskondade jalgpalli võistlus Eestis. Vaprus ütles toona võistlusest ära vähese treenituse põhjendusel.[24]
1926. aasta Meie Maa kirjeldab Viljandis "kooliplikade" jalgpalli naiskonda.[25]
Eesti Naiste Meistriliiga loodi 1994. aastal, esimene maavõistlus toimus samal aastal Leedu vastu.[26]
20. sajandi alguses, pärast I maailmasõda, oliSuurbritannias naiste jalgpall aina populaarsem, kuid 1921. aastal keelas kohalik jalgpalliliit naiste mängimise oma liidu väljakutel. Keeld kehtis 51. aastat, sellest loobuti 1970. aastal.[27]
Belgias keelati naiste jalgpall meditsiinilistel põhjustel aastatel 1920–1970.[28]
Brasiilias oli naiste jalgpall keelatud aastatel 1940–1979, kuid kohati vägivaldse vastuhaku tõttu ei saanud ka keelujärgselt naised jalgpalli mängida ning 2001. aastaks olid kõik naiste võistlussarjad tegevuse lõpetanud. 2013. aastal loodi uus naiste liiga.[29][30]
Taanis lõppes keeldUEFA survel 1972. aastal, kuid kohalik jalgpalliorganisatsioon püüdis veel mõnda aega naiste mängu takistada.[31]
Prantsusmaa jalgpalliliit teatas 1919. aastal, et ei luba naisi väljakule, kuid ei keelanud seda spordiala ametlikult. Vastuseks hakkas 1917. aastal asutatud naiste jalgpalliliit (FSFSF) korraldama naiste jalgpallivõistlusi. 1933. aastal keelustas Prantsusmaa jalgpalliliit ametlikult naiste jalgpalli. Mõned mitteametlikud võistlused jätkusid kuni 1941. aastani, milfašistlikVichy valitsus muutis naiste jalgpalli ebaseaduslikuks. Prantsusmaa jalgpalliliit tühistas keelu 1970. aastal.[32][33]
Lääne-Saksamaal kehtestas Saksa Jalgpalliliit (DFB) naiste jalgpallile keelu 1955. aastal meditsiinilistel põhjendustel. Keeld tühistati 1970. aastal. Pärast keelu lõppemist kehtestas DFB naiste matšidele mitmeid piiranguid, sealhulgas piiras mänguaega kahe 30-minutilise poolajaga, lubas matše korraldada ainult sooja ilmaga, keelas mängujalatsitel naastude kasutamise, ja jalgpallisärkidel sponsorluse näitamise. Esimene naiste jalgpallikoondis loodi 1982. aastal.Ida-Saksamaal Deutscher Fußball-Verband der DDR naiste jalgpallile keeldu ei kehtestanud, kuid riiklikult takistati koondiste moodustamist. 1969. aastal otsustasSaksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei, et tippspordina võib rahastada ainult meeste jalgpalli. Ida-Saksamaa naiste jalgpallikoondis mängis vaid ühe mängu 1990. aasta mais.[34]
-red_and_yellow_card_(Soccer).jpg)
