Ajavahemikus 1847–1880 komponeeris Offenbach kokku 96 operetti,bouffon-ooperit võivodevilli (neist 56 olid ühevaatuselised) ning kaks ooperit. Offenbach oli üks operetižanri rajajaid[viide?]; tema teostele oli omane tugev satiir kaasaja ühiskonna üle. Tema tuntuim operett on "Orpheus põrgus", "Hoffmanni lood" kuulub ooperi repertuaarikaanonisse. Offenbach on kirjutanud ka instrumentaalmuusikat.
Jacques Offenbach sündisKölnis, kuid veetis lapsepõlveFrankfurdiga piirnevasMaini-äärses Offenbachi linnas. Kümnelapseline perekond elas pidevas majanduslikus puuduses. IsaIsaac Juda Eberst tegutses raamatuköitjana ning oli ka Kölni sünagoogikantor ja muusikaõpetaja. Isa tunti hüüdnime Der Offenbacher (offenbachlane) järgi, millest hiljem kujunes poja kunstnikunimi. Et elatist teenida, mängis tulevane helilooja juba üheksa-aastaselt viiulit koos venna Juliuse (tšello) ja õe Isabellaga (klaver) Kölni kõrtsides ja tavernides, õppides samal ajalJoseph Alexanderi jaBernhard Breueri juures.
Kuna Jacobil polnud 14-aastaselt Kölnis enam midagi õppida, viis isa 1833. aastal pojad Juliuse ja Jacobi Pariisi, et nad saaksid seal täiendavat muusikaharidust. EhkkiPariisi konservatooriumi range ja autoritaarne direktor, heliloojaLuigi Cherubini oli seadnud sisse korra, et mitteprantslasi sinna õppima ei võeta (näiteks ütles ta äraFerenc Lisztile), tegi ta Jacobile (kes oli juba võtnud eesnimeks prantsuspärase nimekuju Jacques) erandi. Jacques hakkas Cherubini innustusel õppima professorOlive-Charlier Vaslini juures tšellot ja laulis koos vennaga Pariisi sünagoogis.
Aasta pärast väitis Offenbach, et ka Pariisi konservatooriumis pole midagi õppida. Õieti sundis vilets majanduslik seis teda õpingutest loobuma. 15-aastaselt sai ta tšellisti kohaAmbigu-Comique'i teatri orkestris, kuid mängis samal ajal kuni 1838. aastani tšellot ka Pariisi mainekasOpéra-Comique'i orkestris kõrvuti nimeka tšellisti ja heliloojaHippolyte Prosper Seligmanniga, saades viimaselt kasulikke muusikaalaseid näpunäiteid. Enda täiendamiseks võttis ta tunde ka prantsuse tipptšellistiltLouis-Pierre Norblinilt ning kompositsiooni alal tollaselt mainekalt heliloojalt ja dirigendiltFromental Halévylt. Saadud teadmisi pidas ta piisavaks, et hakata komponeerima lühikesi orkestripalu.
Noor tšellist Offenbach. Alexandre Laemleini joonistus
1838. aastal sõbrunes Offenbach noore heliloojaFriedrich von Flotowiga, kes aitas tal avada uksi Pariisi salongidesse, kus hakkas tema kui võimeka muusiku reputatsioon kiiresti tõusma. Kuna Offenbach oli väga seltskondlik, liikuv ja töiselt aktiivne, kujunes ta kiiresti nõutud tšellovirtuoosiks. Ta andis kontserte paljudes Prantsusmaa linnades, sageli koosAnton Rubinsteiniga, ja külastas interpreedina regulaarselt Kölni, kus esines koosFerenc Lisztiga.Londoni kontserdireisidel olid tema partneriteks sellised nimekad muusikud naguFelix Mendelssohn,Joseph Joachim,Michael Costa jaJulius Benedict. Kõikjal veetis ta kontsertidest vabu õhtuid teatris.
1839. aastal komponeeris Jacques Offenbach oma esimese lavateose,vodevilli "Pascal et Chambord", kuid see jäi erilise tähelepanuta. Seevastu läksid kaubaks tema kompositsioonid tšellole. 1844. aastal astus Offenbachroomakatoliku usku ja abiellus samal aastal varakast perekonnast päritHerminie d'Alcainiga. 1840. aastate esimesel poolel ei saavutanud ta heliloojana veel kuigivõrd edu ning pidas plaane emigreeruda USA-sse. Kuid 1846. aastal salongikülaliste lõbustamiseks komponeeritud kerge sisuga tantsulised burleskid äratasid juba suuremat tähelepanu. Aastatel 1850–1855 oli OffenbachThéâtre Français' mittekoosseisuline dirigent.
1856. aastal korraldas Offenbach noortele heliloojatele võistluse, et saada ühevaatuselisi operette. Osales 78 noort ning esikohta jagasidGeorges Bizet jaCharles Lecocq samale libretole kirjutatud operetiga "Le docteur Miracle". 1857. aastal võttis Offenbach juhtida kaThéâtre Comte'i.Bouffes-Parisiens tegi samal aastal eduka ringreisi Londonis.
1858. aastal jõudis teatrilavadele nii Prantsusmaal, kogu Euroopas kui ka USA-s ülipopulaarseks osutunud "Orphée aux enfers" ("Orpheus põrgus"), mille esietendust Pariisis peetakse operetiajastu avalöögiks ning kvalitatiivselt uueks suunaks senises kergesisulise lavamuusika arengus. Pariisi publikut vapustas stseen, kus jumalad tantsisid hoogsatkankaani, mida tolles tükis nimetati põrgulikuks galopiks.
Pariisi populaarses ja mainekas teatrisOpéra-Comique mängiti esimest korda tema operetti ("Barkouf") 1860. aastal, kuid see kukkus läbi. Offenbach sai samal aastal Prantsuse kodakondsuse ning pälvis juba 1861. aastalAuleegioni ordeni (Légion d’honneur). Teatri juhtimise kõrvalt komponeeris ta lühiteoseid kaBad Emsi suveteatrile.
1861. aastal loobus OffenbachBouffes-Parisiens'i juhtimisest, et jääks rohkem aega heliloomingule, kuid kuue aasta jooksul ei valminud ühtegi tööd, mis oleks "Orpheuse" taset ja edu ületanud. Isegi "La belle Hélène'i" ("Ilus Helena", 1864) väärtust õpiti hindama alles hiljem. Kuid siis saabus ajajärk, kus pea iga uus oopus oli täistabamus. Sündisid tema parimad operetid "Barbe-bleue" ("Sinihabe"), "La vie parisienne" ("Pariisi elu"), "La grande-duchesse de Gérolstein" ("Gérolsteini suurhertsoginna") ja "La Périchole" ("Pericola").
1864. aastal kirjutas Jacques Offenbach Viini Õukonnaooperile (Wiener Hofoper; nüüdneViini Riigiooper) ooperi "Die Rheinnixen" ("Reini merineitsi"), mis küll meeldis tollasele mõjukaimale Viini muusikakriitikuleEduard Hanslickile ja sealsele publikule, kuid tõi talle Prantsusmaal suuri ebameeldivusi. See ooper on tänapäeval praktiliselt unustusse vajunud. Pärast 1870.–1871. aasta sõda Saksamaaga süüdistati Offenbachi saksasõbralikkuses ning ta pidi Prantsusmaalt ajutiselt lahkuma. Sel perioodil kahanes tema populaarsus ka prantslaste hulgas.
Naasnud Prantsusmaale, juhtis Offenbach 1873.–1875. aastalThéâtre de la Gaîté'd, kuid tulemuseks oli teatri kiire pankrot. Seetõttu läks ta 1876. aastal raha teenima Ameerika Ühendriikidesse. Seal võeti ta vastu suure lugupidamisega. Kohe esimese kontserdi – tegemist oli sümfooniakontserdiga! – piletid olid välja müüdud. Pettunud publik asus kohe pärast esimest numbrit kontserdilt lahkuma. Edasi läks operetlikus stiilis ja seetõttu edukamalt. Offenbach andisNew Yorgis jaPhiladelphias üle 40 operetikontserdi ning dirigeeris oma teoste Ameerika esietendusi.
Stseen Offenbachi ooperi "Les contes d'Hoffmann" Pariisi esiettekandelt
Pöördunud tagasi Prantsusmaale, oli Offenbach kaotanud suure osa oma optimismist. Ta kirjutas küll veel mitu head operetti ("Madame Favart", "La fille du tambour-major"), kuid prantslaste silmis oli ta tähtsuse kaotanud. Ka kriitikute artiklid olid hävitavad. Teda oli juba aastaid vaevanud mõte, et üksnes operettidest ei piisa, et end lavamuusika ajalukku jäädvustada. Pärast "Die Rheinnixeni" ebaedu Prantsusmaal otsis ta pingsalt ainet uueks ooperiks. Talle meeldisJules Barbieri jaMichel Carré lavateos "Les contes fantastiques d'Hoffmann" ("Hoffmanni fantastilised lood"). Alates 1877. aastast tegeleski ta peamiselt sellele tekstile tugineva ooperi "Les contes d'Hoffmann" ("Hoffmanni lood") komponeerimisega. Töö jäi aga autori surma tõttu lõpetamata. Autor suutis vaatamatapodagra kiirele arengule ja tervise nõrgenemisele komponeerida kogu ooperi klaviiris ja viimistleda mõned stseenid ka partituuris. Valminud osade proovid Pariisi Opéra-Comique'is juba käisid. Töö viis lõpule (orkestreeris)Ernest Guiraud. Ooper esietendus neli kuud pärast helilooja surma. Pooleli jäänud opereti "Belle Lurette" lõpetasLéo Delibes.
"Hoffmanni lood" on üks prantsuse ooperiloomingu populaarsemaid teoseid, kuid üleüldine menu ei saabunud kohe. Näiteks 1882. aastal tuli see lavale ViiniRingtheateris. Kuna esietenduse ajal puhkes teatris tulekahju, mille käigus hukkus mitu inimest, tekkis solistidel arvamus, et seda ooperit saadab needus, mistõttu teos lavastati Viinis taas alles 1905. aastal. Siis saatis seda tohutu menu. Alles seejärel võttis "Hoffmanni lood" sisse koha maailma operetiteatrite püsirepertuaaris.
Jacques Offenbach oli ergas teatriinimene. Ta paistis silma rõõmsameelse ja tundelise muusika loojana, mida sellisel kujul pole keegi väidetavalt suutnud ületada. Teda on peetud klassikalise opereti isaks. Tema operetid on olnud Austria klassikalise operetikoolkonna kujunemise aluseks ning inspireerinudJohann Strauss nooremat,Franz von Suppéd jaCarl Millöckeri. Tal õnnestus välja töötada operetistiil, mis vastab täpselt prantslaste maitsele. Seetõttu on tema teosed tänapäevalgi Prantsusmaal, aga kaAustrias ja Saksamaal üpris menukad. Alates 1991. aastast korraldab Jacques Offenbachi Ühing (Die Jacques-Offenbach-Gesellschaft)Bad Emsis igal aastal tema teoste festivali.
"Pericola" (Estonia 1915 pealkirjaga "Perichola", 1949 pealkirjaga "Tänavalaulikud"; Vanemuine 1920 pealkirjaga "Laululinnukesed", 1974; Endla 1924, 1949).
"Pitzelbergide salong" (Eesti Muusikaakadeemia Ooperistuudio Estonia Talveaias 1999).
_-_Les_contes_d'Hoffmann_by_Jacques_Offenbach%2c_Olympia_act.jpg)
