Jaapani nime kirjutatakse märkidega, mis kokku tähendavad päikese allikat, mispärast mõnikord kutsutakse Jaapanit ka tõusva päikese maaks.
Jaapani saarestikku kuulub 6852 saart. Neist neli suurematHonshū,Hokkaidō,Kyūshū jaShikokumoodustavad 97% Jaapani maismaa pindalast. Rahvaarvu poolest on Jaapan oma enam kui 123 miljoni elanikuga maailmas 12. kohal. Suur-Tōkyō piirkond, kuhu kuulubde facto pealinnTōkyō ja mitu ümbritsevat prefektuuri, on maailma suurim metropol, kus elab üle 30 miljoni inimese.
Jaapani keeles on Jaapani kohta käibel kaks nime:Nippon jaNihon, mida loetakse erinevalt, kuid tähistatakse samade hiina märkide ehkkanji-märkidega: 日本. NimeNippon kasutatakse ametlikus kontekstis, näiteks Jaapani rahatäheljeenil ja postmarkidel.Nihon on igapäevasem nimi, mida kasutatakse tänapäevases kõnes. NiiNippon kui kaNihon tähendavad päikese allikat, mõnikord tõlgitakse neid ka "tõusva päikese maaks". Nimi viitab Jaapani asendile Hiinast ida pool – hiinlastele tähendas Jaapan ajalooliselt maad, kust tõusis päike. Enne nimeNihon kasutuselevõttu tunti Jaapanit Hiinas Wa maa ehk Kääbustemaa nimega, mis tuli jaapanlaste suhteliselt väikesest kasvust (võrreldes hiinlastega).[4][5][6]
Euroopasse jõudis Jaapanit tähistav sõna kõigepealt hiina keelestMarco Polo vahendusel. Marco Polo, kes 13. sajandil Kaug-Idas reisis, oli kuulnud hiinlastelt Cipangu-nimelisest maast (Cipangu oli veel üks hiinakeelne nimetus tõusva päikese maa kohta) ja nii jõudis Jaapan Euroopa maakaartidele Zipanguna. Hiina keelest laenates jõudis Cipangu kamalai keelde nimenaJepang. MalaikeelneJepang rändas 16. sajandil Portugali kaupmeeste vahendusel ka Euroopa keeltesse.[5][7]
Eesti keeles on kasutusel olnud sellised tänapäevase nimega sarnased variandid nagu Japana-maa, Japania-maa, Japan, aga kaCarl Robert Jakobsoni pakutud Dshapan.[5]
Jaapani saarestikku kuulub neli suuremat saart ja palju väiksemaid saari. Jaapani saarestiku peasaared põhjast lõunasse onHokkaidō (77 982 km²),Honshū (227 963 km²),Shikoku (18 800 km²) jaKyūshū (35 640 km²). Need neli saart moodustavad 97% Jaapani maismaa pindalast. Jaapanile kuuluvad ka Ryūkyū saared (tuntud kaNansei saartena). Nende seas onOkinawa saar, mis paikneb Kyūshū saarest lõunas. Kokku arvatakse Jaapani saarestiku suuruseks 6852 saart (lugedes saareks maismaad, mille läbimõõt on üle 100 m). Vaidluse all on nelja lõunapoolsemaKuriili saare staatus (Venemaal tuntud kui Lõuna-Kuriilid, Jaapanis kui Põhjaterritoorium). Pärast teist maailmasõda läksid Kuriili saaredNSV Liidule, kuid Venemaa ja Jaapan pole jõudnud üksmeelele, mis saared täpsemalt Kuriilide alla kuuluvad[8].
Jaapani kogupindala (ilma vaidlusaluste Kuriili saarteta) on 377 915 on km² ja maismaapindala 364 485 km². Jaapan on pisut suuremSaksamaast, kuid väiksemRootsist. Maailmas on Jaapan oma kogupindala poolest 61. kohal.[9]
Jaapan asub 20. ja 46. põhjalaiuse ning 122. ja 154. idapikkuse vahel.
Põhjapoolseim punkt on Hokkaidō prefektuuris Bentenjima saarel (45°31'35″N). Koos vaidlusaluse Põhjaterritooriumi ehk Lõuna-Kuriilidega oleks põhjapoolseim punktIturupi saare põhjatipus asuv Kamuiwakka neem (45°33'N).
Lõunapoolseim punkt onFilipiini meres Okinotorishima atollil (20°25'N).
Läänepoolseim punkt onRyūkyū saarte hulka kuuluva Yonaguni saare läänetipus, Irizaki neemel (122°59′E).
Idapoolseim punkt on Vaikses ookeanis asetseval Minamitorishima saarel (153°58′E).
Jaapan on väga mägine: umbes 70% alast on mägedega kaetud. Enamik kõrgeid mägesid on suurimal,Honshū saarel. Piki Honshū saare keskosa kulgeb mäeahelik, mida kutsutakse Jaapani Alpideks. Seal on palju üle 3000 m kõrgusi mägesid. Jaapani kuulsaim ja kõrgeim mägi onTōkyōst umbes 80 km kaugusel asuv 3776 m kõrguneFuji mägi, mis on tegelikultvulkaan (purskas viimati aastal 1707). Ka paljud teised Jaapani mäed on vulkaanilised. Umbes 108 vulkaani on praegugi aktiivsed[10]. Mägipiirkondades on palju kuumaveeallikaid. Vulkaanide ja kuumaveeallikate rohkus tuleneb sellest, et saarestik asubVaikse ookeani tulerõngas kolme laama – Filipiini,Euraasia jaVaikse ookeani laama – kokkupuutekohas.[11]
Jaapan on tektooniliselt aktiivses piirkonnas. Seetõttu on peale vulkaanide ja kuumaveeallikate seal tavalised kamaavärinad. Igal aastal registreeritakse 7000–8000 maavärinat, enamik neist on nii nõrgad, et inimene neid ei pane tähele. Ent aastas registreeritakse ka umbes tuhat sellist maavärinat, mis ei põhjusta purustusi, kuid on inimesele tuntavad[12]. Aeg-ajalt esineb ka tugevaid ja ohtlikke maavärinaid. 1923. aastal hävis 7,9-magnituudisesKantō suures maavärinas peaaegu kogu pealinn Tōkyō ja hukkus kuni 142 000 inimest. 1995. aastal Kōbe linna tabanud 7,2-magnituudises maavärinas hukkus üle 6000 inimese. 2011. aasta 9-magnituudineTōhoku maavärin ja sellele järgnenudtsunami tappis vähemalt 15 000 inimest ning põhjustas raske avarii Fukushima tuumaelektrijaamas.
Suurem osa Jaapani jõgedest on lühikesed (alla 300 km) suurevoolukiirusega mäestikujõed. Enamasti ei ole nad laevatatavad, kuid neis on palju hüdroenergiat. Jaapani pikim jõgi on 367 km pikkune Shinano jõgi, mis läbibNagano jaNiigata prefektuure ning suububJaapani merre. Suurim mageveejärv onBiwa järv Kyōtost kirdes.
Jaapani saarestikus eristatakse koguni kuut kliimatüüpi. Valdavaks onparasvöötmeline kliima, kuid see varieerub tugevasti põhjast lõuna poole liikudes. Peasaartest põhjapoolseimal,Hokkaidō saarel on talved lumerohked, temperatuur jääb vahemikku −5 kuni −10 °C (Hokkaidō külmarekord on aga koguni −41 °C). Suved on Hokkaidōl pehmed, õhutemperatuur kõigub 20 °C ümber. Jaapani lõunaosa saartel, näiteksOkinawal on suved kuumad, enamasti üle 30 °C, ja ka talvel ei lange temperatuur tavaliselt alla 15 °C.Tōkyōs on suved niisked ja palavad (temperatuur tõuseb 30 kraadini), talved selged ja mitte väga külmad (üldiselt ei lange talvine õhutemperatuur alla 5 °C).
Jaapan on sademeterohke maa. Eriti palju sajab suvise vihmaperioodi ajal. Okinawal, saarestiku lõunaosas, algab vihmaperiood juba mai alguses, jõudes Hokkaidōle umbes juuli lõpuks. Suuremal osal Honshū saarest algab vihmaperiood enne juuni keskpaika ning kestab umbes kuus nädalat.
Lisaks asub Jaapan Vaiksel ookeanil sündivate troopiliste tormide –taifuunide – teel. Hilissuvel ja varasügisel Jaapanit tabavad taifuunid põhjustavad üleujutusi ja maalihkeid ning hävitavad viljasaake ja purustavad maju.
Jaapani territooriumil eristatakse üheksat bioregiooni ehkbioomi, mis peegeldavad saarestiku kliimat ja geograafiat. Nende bioregioonide hulka kuuluvad nii subtroopilised niisked laialehised metsadRyūkyū saartel, parasvöötme laialehised ja segametsad peasaartel, kui ka näiteks parasvöötme okasmetsad põhjapoolsetel saartel. Metsa all on koguni 70% Jaapani pindalast. Mitmekesise kliima tõttu on Jaapani taimestik väga liigirikas. Jaapanile iseloomulike taimeliikide hulka kuuluvad näiteksbambus, jaapaniseeder jajaapani mänd. Väikesi mände kasvatatakse sageli kabonsaide ehk miniatuursete potipuudena. Erilisel kohal jaapanlaste igapäevaelus onsakura ehk jaapani kirsipuu; kirsiõite ilu imetlemiseks kogunevad jaapanlased kevaditihanami 'le ehk "kirsside vaatamise" peole.[13] Mitmed taimed, nende seas sellised traditsiooniliselt Jaapaniga seostatavad kultuurtaimed naguriis jakrüsanteem, on aga toodud sisse Mandri-Aasiast.
Jaapani saarestiku mitmekesine kliima on tinginud ka mitmekesise loomastiku. Nõnda elutsevad Ryūkyū saari ümbritsevas troopilises meres näiteks eredavärvilised korallkalad, kilpkonnad ja merimaod, samas kui saarestiku põhjaossa jäävat merd asustavadmerilõvid, kotikud janokisvaalad.[13] Kuigi Jaapanis on väga palju väikesi loomaliike ja putukaid, on seal vähe suuri imetajaid. Jaapani imetajatest suurimad onpruunkaru ja aasia mustkaru. Väikekiskjatest võib Jaapanis kohatarebast jatanuki’t ehkkährikkoera. Jaapanis on ka kaht liiki metskasse: haruldane Iriomote kass (Prionailurus iriomotensis), keda näeb vaid Iriomote saarel, ja tavalisemBengali kass (Prionailurus bengalensis), keda võib kohata ka Mandri-Aasias. Üks Jaapani iseloomulikemaid imetajaid onjaapani makaak, maailma põhjapoolseima levilaga ahv, kes on üks Jaapaniendeemilistest loomaliikidest. Endeemilised on ka paljud Jaapani linnuliigid, nende hulgas Jaapani rahvuslindrohefaasan. Jaapanis talvituvad mitmed rändlinnud, näiteks luiged, haned ja kured (sealhulgasõnnekurg). Jaapani endeemiliste loomaliikide seas on kajaapani hiidsalamander (Andrias japonicus), kes on üks maailma suuremaid kahepaikseid. Jaapani mageveekaladest on olulisemadaiu (Plecoglossus altivelis),koger jakarpkala, merekaladestsuur pagrus (Pagrus major). Putukatest leidub Jaapani saarestikus arvukalt mitmesuguseid liblikaid, kiile, tsikaade, kilke ja jaanimardikaid.
Jaapani riigikord onkonstitutsiooniline monarhia. Riigi valitsemise alused on sätestatudpõhiseaduses (憲󠄁法Kenpo), mis on kehtestatud pärast teist maailmasõda1947. aastal. Põhiseaduses on kindlaks määratud nii keisri kui ka kodanike õigused ja kohustused, valitsemisasutuste ülesanded, vastutus ja tegutsemisreeglid. Jaapani kõrgeim seadusandlik organ on kahekojalineriigikogu (parlament; jaapani keeles 国会Kokkai). See koosneb alamkojast ehk esindajatekojast (Shugi-in) ja ülemkojast ehk nõunikekojast (Sangi-in). Üldjoones peavad kõik seaduseelnõud saama mõlema koja heakskiidu. Kui kojad jäävad eriarvamusele, siis mõne seaduse puhul on esindajatekoja otsus lõplik. Parlament valib oma liikmete hulgast peaministri, kes määrab ametisse ministreist ja riigiametite peadirektoreist koosneva valitsuskabineti. Jaapani riigilipp on "Hinomaru" (日の丸 'päikeseketas'), mis kujutab punast päikest valgel foonil. Riigihümni "Kimigayo" (君が代) sõnad on üle tuhande aasta vanad, kuid viisi lõi heliloojaHiromori Hayashi sellele alles 1880. aastal.
Jaapan on etniliselt homogeenne riik, kus põhirahvusjaapanlased moodustavad 99,4% elanikest.Hokkaidō saare põlisasukadainud on suures osas sulandunud jaapanlaste hulka, nende järeltulijaid on umbes 20 000. Peamiselt teise maailmasõja ajal Jaapanisse toodudkorealased moodustavad 40% kõigist mitte-jaapanlastest. Märkimisväärsed vähemusrühmad on kahiinlased javietnamlased.
1. detsembri 2024 seisuga oli Jaapani rahvaarv 123 740 000. Rahvastik on jaotunud väga ebaühtlaselt. Valdav osa inimesi elab suurlinnastutes. Kõige hõredamalt on asustatud Hokkaidō saar.
Jaapanlastekeskmine eluiga on 81,25 (2006), mis on üks kõrgemaid maailmas. Rahvastik vananeb kiiresti, pärast teise maailmasõja järgsetbeebibuumi langessündimus 20. sajandi lõpus.Mediaanvanus oli 2020. aastal 48,6 aastat (2009. aastal 44,4), mis on kõrgeim maailmas. 2004. aastal oli 19,5% elanikest 65-aastased või vanemad, 2006. aastal oli sama näitaja juba 20,8%. Pidevalt suureneb pikaealiste inimeste arv. Kui 1963. aastal oli Jaapanis 153 üle saja-aastast inimest ja 1981. aastal 1000, siis 2007. aasta septembri lõpuks oli neid juba 32 295, 2008. aasta septembri lõpuks 36 276, 2009. aasta septembris 40 399,[14] 2010. aasta septembris 44 449,[15] 1. septembril 2011 47 756,[16] 2012. aasta septembris 51 376[17], 2013. aasta septembris 54 397, 2015. aasta septembris 61 568,[18] 2017. aasta septembris 67 824,[19] 2018. aasta septembris 69 785,[20] 2019. aasta septembris 71 238,[21] 2020. aasta septembris 80 450,[22] 2021. aasta septembris 86 510, neist mehi 10060,[23] 2022. aasta septembris 90 526[24], 2023. aasta septembris 92 139[25] ja 2024. aasta septembris 95 119[26]. Samas on laste osakaal maailma riikidest väikseim: 2009. aasta andmetel oli alla 15-aastaste osakaal rahvastikus 13,4%, 2013. aastal 12,9%,[27] 2016. aastal 12,6%[28], 2021. aastal 11,9% ja 2024. aastal 11,3%.[29][30]
2023. aastal sündis Jaapanis 727 277 last ja suri 1 575 936 inimest. Loomulik iive oli -848 659.Summaarne sündimuskordaja oli 1,20, mis on üks madalamaid maailmas.[31]
Erasektori ja valitsuse koostöö, tugevtööeetika,tööjõu kõrgekvalifikatsioon ja võrdlemisi väikesed kaitsekulutused (1% SKT-st) aitasid Jaapanil pärastteist maailmasõda erakordse kiirusega tõusta teisele kohale maailma juhtivatetööstusriikide hulgas. Jaapani majanduse olulisi iseärasusi on tootjate, tarnijate ja jaotusvõrgu tihe koostöö. Seda süsteemi nimetatakse jaapani keeleskeiretsu (系列). Teine kuni viimase ajani olnud iseärasus on linnaelanikkonna eluaegne tööhõive. Samas ettevõttes, kuhu noor inimene pärast hariduse omandamist tööle asus, oli talle tagatud töökoht kuni pensionile minekuni.
Kolm aastakümmet säilitas Jaapan erakordselt kiiret majanduskasvu: 1960. aastatel oli see keskmiselt 10%, 1970. aastatel 5% ja 1980. aastatel 4% aastas. Majanduskasv aeglustus märgatavalt aastail 1992–1995. Siis hakkasid avalduma 1980. aastate lõpu üleinvesteerimise järelmõjud ningaktsia- jakinnisvaraturul toimunud spekulatiivse hinnatõusu tagajärjed. Valitsuse eelarve- ja rahanduspoliitika ning väikeinflatsioon kergitasid 1996. aastal majanduskasvu 3,9%-ni. Ent 1997. aastast on majandussurutis tingitud pangandus- ja kinnisvarasektori raskustest, mida süvendasid äristruktuuride ja tööturu jäikus. 1999. aastal suutis valitsus majanduse enam-vähem stabiliseerida. Kaks murettekitavat probleemi on elanikkonna vananemine ja koondumine linnadesse.
Alates 1990. aastatest on Jaapani majandus olnud stagnatsioonis. 1990. aastaid nimetatigi Jaapanis algselt "kadunud kümnendiks" (失われた10年,Ushinawareta Jūnen), kui SKP kasvas ajavahemikus 1991-2003 vaid umbes 1.14% aastas.[32] Ka 2000. aastatel oli kasv vaid ligi 1%, mispeale tuli käibele fraas "kadunud kakskümmend" (失われた20年)[33]; ning 2008. aasta suurest majandussurutisest, 2011. aasta Sendai maavärinast, tsunamist ja sellest tingitud Fukushima tuumaõnnetusest ning COVID-19 pandeemiast ja sellest tingitud majanduslangusest tingitud võlataseme kasvust on hakatud rääkima ka "kadunud kolmekümnest" (失われた30年)[34]. Ajavahemikus 1995-2023 on Jaapani SKP langenud 5.33 triljonilt USA dollarilt 4.21 triljonile, reaalpalgad on langenud umbes 11%[35] ja hinnatase on stagneerunud või langenud.[36]
2023. aastal oli Jaapani SKP 4,21 triljonit dollarit, millega see oli USA, Hiina ja Saksamaa järel maailmas neljas.[37]
Jaapan on suurimaidpõllumajandussaadusteimportijaid, sest ainult 13,3% maismaast sobib põllumajanduseks.Talu keskmine suurus on 1,47 ha ehk 14 700 ruutmeetrit. Talud on küll väiksed, kuid jaapani talunik teeb kõvasti tööd ja kasutab väga efektiivselt maad. Põllumajandustdoteerib riiklik põllumajandusamet JA (Japan Agriculture), kes ostab põllumajandussaadusi kokku ning müüb need ostuhinnast odavamalt edasi. Jaapan suudab praegu rahuldada 30% oma toiduainete vajadusest.
Efektiivsuse tõstmiseks kasutatakse paljutraktoreid, väikseidveoautosid, iseliikuvaidkultivaatoreid jakombaine. Intensiivne istutamine, väetamine, nüüdisaegsed masinad ja kõrgetasemelineagrotehnika võimaldavad katta kodumaise toodanguga üle poolepuuviljade jaaedviljade vajadusest, samuti teatud osa loomakasvatussaaduste vajadusest.Mürkainete ja muudekemikaalide kasutamine on laialt levinud.
Moodne tehnika on võimaldanud kasutusele võtta uudse meetodinahüdropoonilise taimekasvatuse, kus aedvilju ei kasvatata mullas, vaid toitelahustes. Juba aastaid kasutataksesordiaretuses jaloomakasvatusesgeenitehnoloogiat. Selle avalikustamisega kaasnes suur skandaal, sest tarbijat ei olnud sellest teavitatud.
68% maismaast on metsane ja mägine.Metsandusel on oluline koht Jaapani majanduses. Kuna Jaapan on saareriik, siis tuleb pidevalt hoolitseda metsavarude taastamise eest. 48% metsast on istutatud mets, millega on püütud kompenseerida 20. sajandi teisel poolel toimunud metsaraiet (suur majanduskasv – võrreldav praegu Eestis toimuvaga). Paraku valiti kogu selle ala metsastamiseks tööstuslik seeder (Jaapani krüptomeeria), mis kasvab küll kiiresti, kuid mille kasutusala on väga kitsas.
Jaapani puidutööstuse ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Juba 8. sajandil ehitati Kyotos ja teistes linnades suuri puidust losse ja templeid. Tänapäeval on nõudmine puidu järele väga suur, sest seda vajatakse mitte ainult söögipulkade jaehitusmaterjali, vaid kapaberi,mööbli ja mitmesuguste muudetarbekaupade tootmiseks. Seepärast on Jaapan sunnitud importima 76,4% oma puiduvajadusest.
Kunakala on jaapanlase toidulaual riisi järel tähtsuselt teisel kohal, siis onkalandus riigi tähtsamaid majandusharusid. Igal aastal püütakse 6,7 miljonit tonni eri liiki kalu ja muid mereelukaid; sellele lisandubkalakasvatustest 1,4 miljonit tonni; need kokku moodustavad 15% maailma kalatoodangust. Sellele vaatamata peab Jaapan igal aastal importima 40% enda mereandide vajadusest. Peamised püügikalad onsardiin,saida,tuunikala,anšoovis,makrell jalõhe ning mereandidest on populaarsemadvetikad,krevetid,kalmaarid jamerekarbid.[39] Peale ookeanipüügi kasvatatakse neid (ja isegipärlikarpe) ka selleks kohandatud merelahtedes ja tiikides.[39] Jaapanis tarbitakse leibkonna kohta keskmiselt 36,7 kg kala aastas.
Elektrienergiat Jaapan ei impordi ega ekspordi (teeb seda ainult patareide ja akude näol).Eramajades kasutatakse küllaltki palju päikeseenergiat (vee soojendamiseks). 18 tuumajaamas on 54 tuumareaktorit, mille koguvõimus on 47 000 MW, mis moodustab 29% Jaapani elektrienergiatoodangust (2010).Tuumaenergia toodangu kõrvalsaadusena toodetakseplutooniumi.
2014. aastal külastas Jaapanit ligi 24 miljonit välisturisti.[40] Jaapanil on 21maailmapärandi nimistusse kuuluvat objekti, mille hulka kuuluvad näiteksHimeji loss, iidse Kyoto ja Nara kultuuripärandid. Välisturistile populaarsete kohtade hulka kuuluvad Tokyo jaHiroshima,Fuji mägi, Niseko suusakeskus ja Jaapani hotellid ningkuumaveeallikad.
2017. aasta reisi ja turismi konkurentsivõime aruande järgi oli Jaapan neljandal kohal 114. riigi seas. See oli parim tulemus Aasias. Jaapanit hinnati suhteliselt kõrgelt peaaegu kõigi kriteeriumide järgi, eriti aga tervise, hügieeni, turvalisuse, kultuuripärandite ja ärireiside valdkondades.[41]
Edo ajastul, umbes 1600 kuniMeiji ajastuni 1867, oli igasugune reisimine riigis võimalik postijaamade kaudu, kus reisija pidi vajalikud dokumendid ette näitama. Vaatamata nendele piirangutele olid porteri jaamad ja hobuse tallid ning samuti ööbimis- ja söögikohad hästi läbitavatel teedel kättesaadavad. Sel ajal oli Jaapan välismaalastele suletud, välismaist turismi ei olnud.
Pärast Meiji ajastut ja rahvusvaheliseraudteevõrgustiku loomist muutus turism taskukohasemaks ka kohalikule elanikule ja välisturist võis Jaapanisse seaduslikult siseneda.[42]
Siseturism on siiani Jaapani majanduse ja kultuuri tähtsamaid osi. Paljud põhikoolide lapsed näevad oma elu kõrghetkena külastustTokyo Disneylandi võiTokyo torni ja paljud keskkooli õpilased külastavad tihtiHokkaidot võiOkinawat. Ulatuslik raudteevõrk võimaldab kiiret ja efektiivset liikumist.
Välisturismis asetati Jaapan aastal 2007 28. kohale. Naaberriik Lõuna-Korea on tähtsamaid Jaapanisse saabuvate välisturistide lähteriike. Aastal 2010 moodustasid lõuna-korealased 27% riiki saabunud välisturistidest.[43]
Jaapani Turismiameti andmetel kulutavad hiina turistid kõige rohkem raha Jaapanis. Aastal 2011 moodustasid hiina turistide kulutused hinnanguliselt 196,4 miljardit jeeni (1,5 miljardit eurot), mis oli ligi veerand kõigi välisturistide kulutustest.[44]
Jaapani valitsus loodab, et 2020. aastaks on välisturistide arv aastas kasvanud 40 miljoni inimeseni.[45]
PärastFukushimatuumareaktorite katastroofi vähenes välisturistide hulk mitmeks kuuks. 2011. aasta septembris külastas Jaapanit umbes 539 000 välisturisti, mis oli 25% vähem kui aasta eest. See oli eriti põhjustatud katastroofile järgnenud jeeni kursi tõusust, mis muutis reisimise Jaapanisse kallimaks.
Turismi ergutamiseks tegi Jaapani Turismiamet aastal 2011 ettepaneku jagada ligi 10 000 tasuta piletit välisturistidele. Kogu programm oleks läinud maksma 15 miljonit dollarit (umbes 13 miljonit eurot).[46][47] 26. detsembril 2011 teatas turismiamet, et valitsus ei kiitnud programmi heaks.[48]
Hiljemalt 6. sajandil hakati Jaapanis õppima lugemist ja kirjutamist, kui algas hiina hieroglüüfkirja sissetung. Aastatel 710–1185 õpetati templites aristokraatiatkonfutsiaanlikus jabudistlikus vaimus. Alates 7. sajandist tekkisid templite lähedusse koolid-töökojad, kus õpetati skulptoreid, kunstnikke ja ehitusmeistreid. 701. aasta reeglite järgi said õppima asuda ainultaadlike ehk ülemkihtide lapsed. 8. sajandil rajas keiser Shõmu Tõdai-ji templi, millest kujunes aastate jooksul ülikool. Provintsidesse rajati väikseid templeid, kus mungad õpetasid sadu õpilasi. Hiei mäel asunud sektis esimesed kuus aastat õpiti ainult läbi kuulamise, viimased kuus aastat kasutati ka mõtlemist ja meditatsiooni Kokku 12 aastat kestnud kursuse peamiseks õppeaineks oli Tendai koolkonna põhikirja õppimine.[49]
8. sajandist loodi riiklikud koolid ning 8. sajandi lõpus hakati rajama ka erakoole, kuhu said õppima asuda jõukate vanemate lapsed. Esimene lihtrahvale mõeldud kool rajati aastal 828, kus õpetati Buddha tarkust ja konfutsiaanlikke doktriine.[49]
Alates Kamakura perioodist, aastast 1185, lõpetati sisemist harmooniat ja hingerahu tähtsaks pidavate õppemeetodite eelistamine ning hakati välja õpetama samuraisid. Jaapanis on kooli kohta kasutusel sõnagakkõ (学校), mis võeti Jaapani Ashikaga koolis kasutusele esimest korda 15. sajandil. 16. sajandist rajati Jaapanisse kristlikke koole, kus lisaks kirjutamisele ja lugemisele õpetati kristlikke laule ja kombeid. Lisaks rajati konfutsiaanlikke koole munkade õpetamiseks. Edo (1603–1868) ajastul tekkisid vürstikoolid, kus õpetati aru saama vanadest tekstidest. Tekkisid ka erikoolid, kus vastavalt koolile õpetati sõjakunsti, meditsiini, kirjandust või läänelikku haridust. Lisaks rajati talupoegadele ja linlastele algkoole, kus õpetati lugemist, kirjutamist ja arvutamist. 17. sajandil jagunesid koolid keskvalitsuse koolideks, läänisisesteks, kõrgema taseme eratundideks ja eraalgkoolideks. 18. sajandini õpetati koolides peamiselt sõdalasi.[50]
1868. aastal asutati haridusministeerium ning Dekreedi ehk riigipea ülesandeks oli rahvale selgeks teha, et haridus viib edukuseni, kooli ülesandeks on toota patrioote, kool on kättesaadav kõigile ning kõik pidid õppima vajalikke praktilisi aineid. Sellest tulenevalt plaaniti rajada 8 ülikooli, 56 keskkooli ja 53 760 algkooli.[49]
Alates 19. sajandist tekkis eliitkoolid ja koolide vahel konkurents, kuna kõik koolid ei andnud sama hea tasemega haridust, kuid hea töö saamiseks oli vaja head haridust. Rõhutati vajadust kasvatata järeltulijaid, kes oleksid lojaalsed keisrile ja armastaksid kodumaad. 1907. aastast kehtestati Jaapanis kuueaastanekoolikohustus.[49]
20. sajandist hakkasid levima euroopalikud mõttevoolud, sõdade tõttu tehti koolides muudatusi koolisüsteemis ja kohustuslikuks sai militaarharidus ning propageeriti sõja-, mere- ja lennukoolidesse astumist. Pärast Teist maailmasõda kehtestati üheksa-aastane koolikohustus. Lisaks tekkisid kolledžid, andekate koolid, lasteaiad ja segakoolid, kus sai spetsialiseeruda kindlale erialale. Lisaks hakkasid jaapanlased tähtsaks pidama kõrgharidust, mida oli vaja kõrgemale töökohale kandideerimiseks.[49]
Nagu eestlased, nii peavad ka jaapanlased haridusest väga lugu. Hiljemalt 6. sajandil algas hiina hieroglüüfkirja sissetung Jaapanisse. Sel ajal hakati õppima lugema ja kirjutama. 7. sajandist loodi templite lähedusse koolid-töökojad, kus õpetati ehitusmeistreid, kunstnikke ja skulptoreid. 701. aastast said õppima minna ainult ülemkihtide lapsed. 828. aastast rajati koole, mis olid mõeldud ka lihtrahvale. 1868. aastal asutati haridusministeerium ning rahvale hakati selgitama, et hea haridus viib edukuseni, koolid olid kättesaadavad kõigile. Hakati ka tähtsustama kõrgharidust, sest sellega sai kandideerida kõrgemale töökohale.[49] Üldine koolisüsteem loodi Jaapanis umbes samal ajal kui Eestiski – 19. sajandi teisel poolel – ja on seega üks vanimaid maailmas. 19. sajandist rajati juurde eliitkoole ning koolide vahel tekkis konkurents, kuna kõik koolid ei suutnud anda sama hea tasemega haridust. 1907. aastast kehtestati Jaapanis kuueaastane koolikohustus.[49] 20. sajandi alguses võis juba öelda, et kogu rahvas oli omandanud kirjaoskuse. Praegu õpib 99% algkooliõpilastest riiklikes koolides ja ka keskkooliõpilastest käib erakoolides ainult 30%.
Koolikohustus kestab üheksa õppeaastat, gümnaasium ei ole enam kohustuslik.[51]
Algkool (小学校shōgakkō) on kuus aastat. Seal õpetatakse jaapani keelt, ühiskonnaõpetust, aritmeetikat, loodusteadusi, kunsti, käsitööd, kehalist kasvatust, muusikat ja moraalset haridust.[51]
Sellele järgneb kolm aastat alama astme keskkooli (中学校chūgakkō), kus õpetatakse matemaatikat, tööstuskunsti teadust, kodundust, keeli (esimest korda ka inglise keelt, tavaliselt 6. klassis), moraaliõpetust, ühiskonnaõpetust, muusikat, kunsti ja kehalist kasvatust.[51]
Eesti mõistes gümnaasium ehk kõrgema astme keskkool (高等学校kōtōgakkō ehk 高校kōkō) kestab kolm aastat. Gümnaasiumis õpitakse matemaatikat, loodusteadusi, jaapani ja inglise keelt, kehalist kasvatust, infotöötlust,navigatsiooni, kalakasvatust ja ettevõtlust.[52]
Täieliku keskhariduse omandamiseks kulub 12 aastat nagu meilgi. Paraku algab väikeste jaapanlaste koolitee juba mitu aastat enne algkooli, nimelt viiakse nad 3–4-aastaselt lasteaeda. Kõrgema astme keskkooli lõpetab 97% õpilastest, kui nad on 18-aastased. Kolmveerand neist lõpetab üldharidusliku keskkooli, ülejäänud on asunud pärast alama astme keskkooli õppima kutsekeskkoolidesse. Umbes 22% keskkoolilõpetajatest jätkab oma haridusteed ülikoolides ja kolledžites, paljud õpivad edasi alama astme kolledžites või tehnikakolledžites.Lisaks gümnaasiumile saab õppida tehnikakolledžis, mis kestab viis aastat või kutsekoolis, mis kestab üks aasta.[52] Pärast gümnaasiumi on võimalik õppida ülikoolis, kas neli aastat saades bakalaureusekraad või kuus aastat kutsekraadi saades. Lisaks võib ülikooli asemel jätkata õpinguid üks aasta kestvas kutsekoolis gümnaasiumihariduse baasil või minna kaheks aastaks õppima kolledžisse.[51]
Peaaegu kõigis neis koolides, ülikoolides ja kolledžites tuleb läbi teha sisseastumiseksamid ja igal koolil on omad eksamid. Iga sisseastuja peab sooritama eksami, välja arvatud juhul, kui ta on varem samas koolis õppinud madalamal astmel. Jaapanis koolis ei sõltu hinnetest, kas õpilane viiakse järgmisesse klassi üle või mitte, kuna hinnete järgi kedagi ei vaadata ja kõik õpilased viiakse järgmisesse klassi olenemata nende hinnetest.[53] Lisaks ei jaotata õpilasi edasijõudnuteks ja mitte nii osavateks, kuna õpetajad usuvad, et kõik on võimelised õppima maksimaalsele tulemusele. Samuti ei karda jaapani õpilased teha vigu, kuna vigade eest ei saada karistada.[54]
Kuna sisseastumiseksamid on väga rasked, käivad paljud õpilased aastaid tavalise kooli kõrvalt veel ettevalmistuskoolides (塾juku või 予備校yobiko). Tihti viivad emad oma lapsi neisse koolidesse juba algkooliajal. Et saada head töökohta, peab lõpetama hea ülikooli; et sinna sisse saada, peab lõpetama hea keskkooli jne. Jaapanis on populaarne ka laupäeval kooli õppima minna, et teemad paremini selgeks saada ja eksamid edukamalt sooritada.[54]
Jaapani koolides on kolm semestrit ja kolm vaheaega.[51]
Jaapanis algab kooliaasta 1. aprillil ja lõppeb augustis, millele järgneb suvevaheaeg augustist septembrini;
Teine semester algab septembris ja kestab detsembrini, millele järgneb talvevaheaeg detsembrist jaanuarini;
Kolmas semester algab jaanuaris ja kestab märtsini, millele järgneb vaheaeg märtsist aprillini.[51]
Suvel on mõnenädalane koolivaheaeg, samuti on kaks vaba nädalat uue aasta paiku. Kooliaasta lõpeb märtsi keskel ja enne uue õppeaasta algust on 2 nädalat vaheaega.
Koolitunnid on harilikult viiel või kuuel päeval nädalas, need algavad kell 8.30 ja lõpevad 15.00 või 15.30 paiku (olenevalt õpilase vanusest). Näiteks algklassides lõppevad tunnid ka 13.00 või 14.00. Kui tunnid on ka laupäeval (mitte algklassides), siis lõpevad nad harilikult keskpäeva paiku. Pärast koolitundide lõppu lähevad paljud õpilased kooliklubidesse,juku'sse või sporditreeningule või tegelevad muu klassivälise tööga. Viimase aja suund on lapsi mitte tagant sundida ningjuku'd ei ole enam nii populaarsed kui 10 aastat tagasi. Kooliklubid on erinevad, olenevalt, kas tegu on kultuuriklubiga või spordiklubiga. Pärast tunde tegeletakse klubides näiteks pallimängudega, kergejõustikuga, ujumisega,ikebana ehk kadōga (lilleseade), sadōga (teetseremoonia) või shodōga (jaapani kalligraafia) harrastamisega.[53]
Klassid on Jaapani koolides suured, algkoolis tihti kuni 40 õpilast. Klassid jagatakse rühmadesse, mis võistlevad omavahel õppimises, koristavad kordamööda klassiruume, koridore, võimlat, tualette ja mänguväljakuid jne.Koolides puuduvad koristajad, mille tõttu koristavad koolimaja õpilased pärast tunde ise, ka kokkade poolt valmistatud lõunasöögi jagavad õpilased klassikaaslastele iseseisvalt ning süüakse koduklassides.[55] Ühiselt lõpetatakse söömine ning siis pestakse hambad puhtaks ja korrastatakse klassiruum.[56]
Jaapanis puudub ühtne koolivormgakuran (学ラン) jaseifuku (制服). Samas nõutakse enamikus koolides ka tänapäeval oma kooli vormi kandmist. Mõnes koolis on kasutusel koolivorm ja reeglid välimuse kohta. Poiste ja tüdrukute koolivorm on sobitatud, et koolis oleksid õpilased ühtselt riietatud.[57] Tüdrukud ei tohi ennast meikida, värvida küüsi ja kulme ega teha uhkeid soenguid.[51]
Koolide valik on elukohapõhine (kui vanemad ei ole neid pannud mõnda elitaarsesse erakooli).Võimalik on omandada ka ingliskeelne haridus (ntAmerican School in Japan).
Peaaegu kõik jaapani koolilapsed õpivad koolisinglise keelt alates 7. kooliaastast, seega keskharidusega jaapanlane on seda õppinud kuus aastat. Sellele vaatamata on jaapanlaste inglise keele oskus väga vilets. Ei maksa loota, et teil õnnestub tänaval kellegi käest inglise keeles, näiteks teed küsida või taksojuhile selgeks teha, kuhu te sõita soovite. Jaapanlastel pole lihtsalt võõrkeeli vaja – põhirahvus moodustab 98% elanikkonnast ja ülejäänud 2% on peaaegu kõik juba mitu põlve seal elanud korealased, hiinlased ja teised Aasia rahvused. Et Jaapani rahvaarv on üle 125 miljoni, siis tõlgitakse enam-vähem kogu vajalik ja huvipakkuv kirjandus jaapani keelde. Ka eesti autorite teoseid (näiteksJaan Krossi) on tõlgitudjaapani keelde.
Väga palju aega ja energiat kulub jaapani koolis emakeele õppimisele. Eriti raskeks teeb asja see, et jaapanlased kasutavad kirjamärkidena Hiinast üle võetud kirjamärke ehkkanji't (漢字).
Kanji tuli Jaapanisse 6. sajandil, kui Hiinast toodi esimesed budistlikudsuutrad. Jaapani keel aga erineb suurestihiina keelest, nii et lisaks hieroglüüfidele võeti aja jooksul kasutusele ka kaks silpkirjasüsteemi –hiragana jakatakana. Kummaski süsteemis on 46 märki, mille abil saab jaapani keelt häälduse järgi üles kirjutada. Esimeses klassis alustavadki lapsed kirjatarkuse õppimist hiragana ja katakana juurest, hiljem õpitakse vähehaaval juurde hieroglüüfe. 6. klassi lõpuks peab selgeks saama ligikaudu 1026kanji märki (教育漢字kyoiku-kanji), 9. klassi lõpuks tuleb omandada kõik 2000 hieroglüüfi, mille haridusministeerium on trükisõnas kasutamiseks heaks kiitnud.
Kohustuslikud õppeained alama astme keskkoolis on jaapani keel, sotsiaalteadused, matemaatika, teadus (füüsika ja keemia), muusika, kunst, kehaline kasvatus jakodundus.
Jaapanis on palju ülikoole ning allpool on välja toodud Shanghai Jiao Tongi ülikooli poolt 2020. aastal kokku pandud Academic Ranking of World Universities edetabelis olevate Jaapani ülikoolide pingerida. Jaapani ülikoolidest kõige edukam on Tokyo Ülikool, mis on maailma ülikoolide arvestuses 26. kohal.[58]
Tōkyō Ülikool on asutatud 1877. aastal. Ülikoolis saab õppida 10 teaduskonnas[59] ning selle koosseisu kuuluvas 11 instituudis: atmosfääri ja ookeani, maavärinate, historiograafia, aasia kõrgemate uuringute, kosmiliste kiirte uurimise, tahkefüüsika, tööstusteaduste, arstiteaduse, kvantitatiivsete bioteaduste, sotsiaalteaduste, arenenud teaduse ja tehnoloogia uurimiskeskuses;[60][61][62]
Kyōto Ülikool on asutatud 1897. aastal, ülikoolis keskendutakse põhiliselt ülemaailmsele inseneriteadustele;
Nagoya Ülikool, mis on asutatud 1939. aastal, annab haridust 10 teaduskonnas. Näiteks on võimalik õppida bioteadusi, keemia- ja biotehnikat, majandust jaärijuhtimist, elektroonikatehnikat, õigusteadusi, lennundustehnikat;
Tokyo Tehnoloogiainstituut on asutatud 1881. aastal. Seal õpetatakse 24 eriala, näiteks arhitektuuri, maa- ja planeediteadusi, masinaehitusteadusi, mehhano-kosmosetehnikateadusi;
Hokkaidō Ülikool on asutatud 1876. aastal. Seal on võimalik õppida näiteks põllumajandust, veterinaariat, bioloogiat, õigusteadust, hambaravi, kehakultuuri, farmaatsiat;
Ōsaka Ülikool on asutatud 1869. aastal ning ülikooli nime hakkas kandma 1931. aastast. Osaka ülikoolis saab õppida hambaarstiteadust, majandusteadust, inseneriteadust, infoteadust, õigusteadust, ravimiteadust, arstiteadust;
Tohoku Ülikool on asutatud 1907. aastal ning seal saab õppida rohkem kui 40 erialal (ntzooloogiat, bioloogiat, hariduspsühholoogiat, disaini, materjaliteadust, sotsiaalteadusi jne);
Tsukuba Ülikool on asutatud 1973. aastal. Seal on võimalik õppida rahvusvahelisi suhteid, kultuuri, arstiteadust, inseneriteadust, informaatikat ja kunstiteadust;
Keiō Ülikool on asutatud 1858. aastal. Seal õpib üle 33 tuhande üliõpilase. Ülikoolis saab õppida meditsiini, õigust, majandust, loodusteadust, tehnoloogiateadust, keskkonnateadust ja poliitikat;
Kyūshū Ülikool on asutatud 1879. aastal. Ülikoolis saab õppida näiteks meditsiini, õigust, majandust, inseneriteadust ja põllutööd.[63]
Nagu kogu jaapani kultuur, nii ka jaapani kirjandus ammutab jõudu mitmest allikast – äratuntavad on muistse hiina kirjanduse mõjud, mitmesugused läänest pärit elemendid ja muidugi Jaapani oma põlised traditsioonid.[64]
Kogu jaapani kirjandusele on ajaloos suurt mõju avaldanud kaks vanimat säilinud jaapani kirjandusteost: "Kojiki" ja "Man'yōshū". Proosateose "Kojiki" ("Muistsete aegade kroonika") ilmumise ajaks peetakse aastat 712 pKr.[65] 20-köiteline luuleantoloogia "Man'yōshū" ilmus umbes aastal 770 pKr. See sisaldab ligi 4500 luuletust paljudelt autoritelt, kes on pärit kõige erinevamatest ühiskonnakihtidest, alates keiserliku perekonna liikmetest ja lõpetades lihtsõdurite ja talupoegadega. Palju on ka anonüümseid autoreid. Enamikku "Man'yōshūs" sisalduvaid poeeme iseloomustab lihtsus ja otsekohesus ning ehedad tunded.[66]
Kuna 9. sajandile oli omane tihe kultuuriline läbikäimine Hiinaga, siis kujundasid tolleaegse jaapani kirjanduse olemust hiina klassikud. Hiljem see side katkes ning aja jooksul kujunes hiina kirjandustraditsioonile tuginedes välja jaapani oma kirjandus.
Taketori Monogatari, Genji Monogatari ja Makura-no Sōshi
881. aasta paiku kirjutatud "Taketori Monogatari" ("Jutustus bambuselõikajast") on vanim teadaolev päris jaapani romaan (物語monogatari).[67] Sellele järgnes 1010. aastal 54 köitest koosnev romaan "Genji Monogatari" ("Jutustus Genjist", autorMurasaki Shikibu), mis käsitleb aadlike ja nende südamedaamide armastust ja südamevalu. Sellest teosest saab lugeja ettekujutuse 10. ja 11. sajandi aristokraatide elust ning Heiani perioodi estetismist ja melanhooliast kantud elegantsest kultuurist. Romaani autor Murasaki Shikibu ise kuulus õukonnadaamide hulka, kelle seas oli arvukalt tunnustatud kirjanikke ja luuletajaid.
Elavalt kirjeldab 11. sajandi aristokraatide igapäevaelu ka teise õukonnadaami Sei Shōnagoni kirjutatud "Makura-no Sōshi" ("Padjaraamat"). See romaan torkab silma oma teravmeelsuse ja huumoriga ning on märksa realistlikum kui "Genji Monogatari".
Samal Heiani perioodil oli õukonnadaamide, aristokraatide ja preestrite hulgas populaarne 31-silbiline luulevormtanka (5-7-5-7-7 silpi). 905. aastal valmis imperaatori käsul esimene tankade kogumik "Kokinshū" ("Vana ja uue luule kogu") ning tankast sai klassikaline jaapani luulevorm, mida harrastatakse ka tänapäeval. Tanka lühidus sundis poeete kasutama oma mõtete väljendamiseks vihjeid, mille kasutamine iseloomustab sestsaadik ka kõiki uuemaid jaapani luule vorme.
Heiani kultuurilise õitsengu perioodile järgnes sõdade periood, mil ühiskonnas hakkasid peamist rolli mängima kohalikud sõjapealikud ning keisri ja aristokraatide võim praktiliselt kadus.[68] Loomulikult iseloomustavad seda 12. sajandil alanud ja umbes 150 aastat kestnud ajajärku võidukaid sõjakäike ja lahinguid ülistavad kirjandusteosed. Tegelasteks on neis elegantsete aristokraatide asemel robustsedsamuraid. Kaks silmapaistvamat teost on siin "Heike Monogatari" ("Jutustus Heike klannist", 1223) ja "Taiheiki" ("Suure rahu kroonika", 1300. aastate keskpaik).
Lõvitants (Mikimachi Shishimai) 2023. aasta septembris
Kui lääne kultuuritraditsioonis on kombeks jagada visuaalsed kunstid kategooriatesse – maal, skulptuur, arhitektuur jne., siis Jaapani traditsioonis sellist jaotust ei tunta. Teiseks, läänes eristatakse nn puhast kunsti ja tarbekunsti, mis jällegi on tundmatu nähtus jaapani kultuuris. Kõik, mis on silmaga nähtav ja kaunilt tehtud ning omab kunstiväärtust, on kunst. Loomulikult liigitatakse ka jaapani kunsti, kuid eelkõige ajaloolisel alusel ja sealjuures keskendutakse kunstiväärtusele ehk sellele, mida ja kuidas kunstiteosed väljendavad.[69]
Jaapani 1945. aasta põhiseaduse § 20 kohaselt kehtib riigisusuvabadus ja religioon on riigist lahutatud.[70]
Levinumad religioonid onšintoism,budism, vähesel määral on kamuslimeid,kristlasi,hinduiste ja teisi. Šintoism on põline jaapani religioon, kuid seda on aegade jooksul tugevasti mõjutanud budism.Konfutsianism, mis jõudis Hiinast Jaapanisse enne budismi, on küll tugevasti mõjutanud jaapanlaste moraalseid tõekspidamisi, kuid pole kujunenud organiseeritud religiooniks.
1985. aasta andmetel oli Jaapanis 115,6 miljonit šintoisti, 92 miljonit budisti, 1,7 miljonit kristlast ja 14,4 miljonit muude religioonide tunnistajat. Praktiliselt võib öelda, et šintoistide ja budistide koguarv on Jaapanis kaks korda suurem elanike arvust ehk teiste sõnadega on jaapanlased ühtaegu nii šintoistid kui ka budistid. Ka šinto pühamute ja buda templite arvud on enam-vähem võrdsed (vastavalt 91 000 ja 85 000). Buda munkade arv on aga üle 2 korra suurem kui šintol (vastavalt 269 000 ja 102 000).
Šintoism (神道shintō) on jaapanirahvuslik religioon, mis kujutab endast segu looduse, esivanemate, kangelaste ja keisri kummardamisest. Tavaline šinto pühamu on koht, kus elab küla, linna või prefektuuri kaitsevaim. Tähtsaim šinto pühamuIse Jingu asubIse linnasMie prefektuuris.[71] Selles Ise pühamus elab päikesejumalannaAmaterasu Ōmikami, kellest põlvneb Jaapani keisrisuguvõsa ja kes on terve rahvuse kaitsevaim. Ise Jingu on ka praegu täpselt samasugune nagu 2000 aastat tagasi.[72] Kuna ta on ehitatud ainult puidust, siis ehitatakse ta iga 20 aasta tagant vanade jooniste järgi uuesti üles. Ka arvukad, kunagi valitsenud keisritele pühendatud pühamud on terve jaapani rahva kultuseobjektid.
Töökeskkond varieerub Jaapanis väga laiades piirides. On väga suuri firmasid ja pisikesi perefirmasid. Enamik töötajaid peab tööle sõitma hästi kaugelt ning hommikustel ja õhtustel tipptundidel on ühiskondlik transport väga koormatud. Väga levinud on ületundide tegemine, seda nii eraettevõtetes kui ka riigiasutustes. Pole sugugi haruldane, et firma saadab oma töötaja mitmeks aastaks teises linnas asuvasse filiaali ja kui see juhtub olema Jaapani teises otsas, siis ei saa perekond kokku rohkem kui mõne korra aastas. Töötajad on kõigele vaatamata oma firmale lojaalsed, sest tavaliselt on nad sinna tööle asunud kohe pärast kooli või ülikooli lõpetamist ja firma tagab neile eluaegse tööhõive. Ametialase edutamise aluseks on enamasti firmas töötatud aastad, mitte tööalane võimekus. Viimasel ajal on selline eluaegse tööhõive traditsioon hakanud siiski murenema ja nooremad inimesed on hakanud töökohti vahetama. Kui traditsioonilises jaapani peres töötas ainult mees, siis viimasel ajal on kasvanud naistöötajate osakaal. Üliõpilaste ja pensionäride seas on praegu laialt levinud osalise tööajaga töötamine ehkarubaito (アルバイト,saksakeelsest sõnastArbeit).
Erinevalt Läänest iseloomustab Jaapani ettevõtjate ja töötajate vahekorda koostöö, mitte vastasseis. Mõlemad pooled suhtuvad firmasse nagu oma perekonda, kus on nooremaid ja vanemaid liikmeid. Seetõttu on majanduslikud streigid seal haruldased, sest töölised leiavad, et streik kahjustab firmat ja sealtkaudu ka neid endid.
Palju on väikeettevõtteid: perepoode, väikseid restorane ja baare, kodused töökodasid jms. Selliseid perefirmasid pärandatakse isadelt poegadele ja need võivad olla väga vanade traditsioonidega.
Viimase saja aastaga on jaapani kodu tublisti muutunud. Traditsioonilisi õlg- või sindlikatusega puumaju võib kohata veel ainult maapiirkondades, linnades elavad inimesed enamasti samasugustes kortermajades nagu eurooplased. Selliseid suuri kortermaju kutsutakse Jaapanisdanchi (団地) ja need on ehitatud betoonist ja terasest, siseviimistluses kasutatakse ka puitu. Tüüpiline jaapani korter on aga oluliselt väiksem, kui Euroopas. Tegelikult on iga jaapanlase unistuseks oma maja, aga kuna maa on väga kallis, on ka majad kallid ja võrdlemisi väikesed. Maapiirkondades, kus maa on odavam, on ka majad suuremad ja neis on piisavalt ruumi, et koos perega saaksid elada nii lapsed kui ka vanavanemad. Ruumi jätkub seal ka külalistele ja perekondlikke tähtpäevi saab tähistada kodus. Linnades tingib ruumipuudus seda, et peaaegu kunagi ei kutsuta külalisi koju ning pidulikke sündmusi tähistatakse restoranides või niinimetatud. ühiskondlikes hoonetes (jaapani keeleskaikan).
Suvi on Jaapanis kuum ja niiske, seepärast pööratakse elamute ehitamisel peamist tähelepanu mitte küttele ja soojustamisele, vaid sellele, et ka kuumadel suvepäevadel pääseks tuuleke ruume jahutama. Tubade eraldamiseks ei ehitata kapitaalseid vaheseinu, vaid kasutatakse lükanduksi. Neid on kaht tüüpi:shōji (障子) jafusuma (襖). Välisseinadki on sageli kõrvale lükatavad ja aknad on konstrueeritud lükandakendena.
Traditsioonilises jaapani majas on esiku (玄関genkan), koridoride ja köögi põrandad puidust, tubade põrandad on kaetud punutud mattidega (畳tatami). Kaasaegsetes majades on ka tubades poleeritud laudpõrandad, kuid võimaluse korral püütakse siiski vähemalt üks tuba teha traditsioonilises stiilis tatamiga põrandal. Kui teid peaks jaapani koju kutsutama, siis pidage meeles, et esikus tuleb kingad vahetada tuhvlite vastu, millega kõnnitakse puitpõrandatel. Kui astute tatamile, tuleb ka tuhvlid jalast ära võtta ja astuda tatamile sokkides. Tualeti ukse juures koridoris seisab alati veel üks paar tuhvleid, millega käiakse ainult tualetis.
Traditsiooniline magamisase on paks ja soe puuvillaga täidetud madrats ehkfuton (布団), mis laotatakse ööseks otse tatamile ja päevaks peidetakse seinakappi. Kaasaegsetes lääne stiilis magamistubades on tavalised voodid, mida jaapanlased miskipärast nimetavad "prantsuse vooditeks". Jaapanis on kõigis majades elekter ja veevärk, kuid keskküte on suuremas osas Jaapanist tundmatu nähtus, välja arvatud Hokkaido. Hokkaidol on talved sama külmad kui Eestis. Mujal Jaapanis köetakse ruume elektrikaminatega ainult nendes viibimise ajal ja paksu teki alla magama pugedes lülitatakse küte välja. Traditsiooniline ja väga praktiline moodus külma ilmaga sooja saamiseks on istuda terve perega ümberkotatsu. Vanasti oli see põranda keskel asuvasse auku asetatud pann hõõguvate sütega, mille kohale seati madalate jalgadega laud. Pererahvas istuskotatsu ümber, nii et jalad olid laua all soojas ja üle kõigi jalgade laotati suur villane vaip. Tänapäeval kasutatakse muidugi söepanni asemel elektriahju, mis on tükk maad tuleohutum. Saadaval on ka laias valikus muid elektrilisi kütteseadmeid, sealhulgas õhukonditsioneere, mis suudavad suvel tuba jahutada ja talvel seda kütta.
Igas jaapani kodus on tingimata vannituba ehkofuro (お風呂), ükskõik kui väike see siis ka olude sunnil poleks. Kunagi ei ehitata vannituba ja tualetti kokku nagu Ameerikas. Erinevalt meie vannidest on jaapani vannid istevannid, st nad võtavad vähe ruumi, kuid on sügavad. Vannivee soojendamiseks kasutatakse enamasti gaasiboilerit ja vesi peab olema väga kuum, sest jaapanlaste jaoks on vannil sama tähendus, mis eestlaste jaoks saunal. Et kuuma vett kokku hoida, käib peres mitu inimest ühes ja samas vannis ning sellepärast tuleb ennast hoolikalt pesta enne vanni ronimist. Kibusse lastakse kuuma vett ja vanni kõrval väikesel pingil istudes pestakse ennast seebiga korralikult puhtaks. Vann pole mitte pesemiseks, vaid kuumas vees mõnulemiseks. Muuseas, ka enne kuumaveeallikasse minekut tuleb end samamoodi puhtaks pesta.
Tänapäeva Jaapanis on väga mitmekesiseid vaba aja veetmise võimalusi. Seal võib leida nii Läänes tuntud lõbustusi nagu diskod, ööklubid, restoranid, teatrid, kinod, keeglisaalid, golfiväljakud jne, kuid on ka üsna jaapanipäraseid võimalusi.
Üle maailma on levinud jaapanlaste leiutiskaraoke, kus spetsiaalsest karaoke seadmest tuleva saatemuusika saatel saab igaüks ise mikrofoni laulda. Et laulu sõnad tavaliselt meeles pole, siis jooksevad need televiisoriekraanil. Karaoke-baare on kõikjal, ka enamikus ööklubides on see võimalus olemas. Kui teie võõrustaja laulab, siis on viisakas talle plaksutada ja teda kiita, isegi kui ta eriti viisi ei pea. Ka teie ise ei tohi keelduda mikrofoni kätte võtmas, kui teid palutakse.
Üks neist on pachinko ehk midagi mehaanilise piljardi taolist. Pachinko-saalides on kümneid masinaid ja nende taga istutakse tundide kaupa, süües ja juues sealsamas – see pidavat hästi lõdvestama. Väikeste summade eest pachinko mängimises avaldub seaduselünk, mis lubab Pachinko-saalidel vältida Jaapani ranget hasartmänguseadust.[73] Pachinkotööstuse väärtuseks hinnati 1994. aastal 30 triljonit jeeni (umbes 200 miljarditeurot 2021. aasta seisuga).[74]
Üldise ettekujutuse kohaselt on jaapanlased nagu teisedkiAasia rahvad väga kollektiivsed, kõike tehakse meeskonnatööna ja üksikisiku initsiatiiv on taunitav. Jaapani vanasõna ütleb, et nael, mille pea välja ulatub, saab haamriga. Mõneti üllatav on seepärast, et traditsiooniliste jaapani spordialade hulgas pole ühtki meeskondlikku ala, kui välja arvataköievedu. Meenutuseks – köievedu oli esimest korda kavas1900. aasta suveolümpiamängudelPariisis ja jäi sinna kuniAntwerpeni olümpiamängudeni 1920. aastal.
Tänapäeval harrastatakse Jaapanis meeskondlikest spordialadestvõrkpalli jakorvpalli ning viimastel aastatel on eriti populaarseks muutunud Euroopajalgpall, kuid need on kõik Läänest imporditud spordialad.
Jaapani rahvuslikest spordialadest on olümpiaalaks saanudjudo, varsti loodavad jaapanlased olümpiaalade hulka tuua kasumomaadluse. Teatavasti kehtib uute olümpiaalade puhul nõue, et nendega peavad tegelema nii mehed kui ka naised, kuid sumo populariseerimine naiste hulgas võtab veidi aega.
Laialt on maailmas levinud kakarate ja vähemal määral jaapani mõõgavõitluskendo.
Jaapanlased esinevad edukalt nii suve- kui ka taliolümpiamängudel. 1964. aastal toimusid Tokyos esimesed olümpiamängud Aasia kontinendil. Taliolümpiamänge on Jaapanis peetud juba kaks korda: 1972. aastal Sapporos ja 1998. aastal Naganos.
Kõige tähtsam püha Jaapanis on uusaasta (お正月o-shōgatsu). Juba jõulupühade ajal lõpetavad kõik firmad ja kauplused töö ning vana aasta ärasaatmine ning uue vastuvõtmine kestab 3. jaanuarini. Selleks ajaks pole Jaapanis mõtet planeerida mingit asjaajamist. Aastavahetuseks tuleb tavaliselt kogu pere kokku, lapsed sõidavad linnadest maale vanemate juurde. Päris pidu algab vana-aasta õhtul. Kogu pere sööb koos nuudleid, mis sümboliseerivad pikka iga. Seejärel minnakse lähimasse šinto pühamusse või buda templisse, et paluda jumalatelt uueks aastaks õnne ja soovide täitumist. 1. jaanuari hommikul serveeritakse eriline uusaasta hommikusöök, lastele kingitakse raha ja kõik ootavad sõpradelt ja sugulastelt uusaastakaarte. Jaapanis nimelt toimetatakse post kätte kohe 1. jaanuari hommikul.
Teine väga tähtis püha Jaapanis ono-bon (お盆), mida tähistatakse augustikuus. Konkreetsed kuupäevad on igas maakonnas erinevad. Shinto uskumuse kohaselt tulevad 13. augustil esivanemate hinged kolmeks päevaks tagasi oma kodudesse omakseid külastama. Selleks puhuks tehakse majas suurpuhastus, korrastatakse esivanemate hauakivid ja viiakse hingede jaoks haudadele toitu ja saket.O-bon'i tähistamiseks toimuvad suured tulevärgid ja tantsitakse erilisio-boni tantse.O-bon sarnaneb meie lõikuspühaga ning tantsuga tänatakse jumalaid ja esivanemaid hea riisisaagi eest.
Jaapanis on rida lastele pühendatud tähtpäevi. Üks neist on tütarlaste püha ehk nukkude pidu (ひな祭りhinamatsuri), mida peetakse 3. kuu 3. päeval (3. märtsil). Kodudes seatakse sel päeval üles mitmeastmeline punase riidega kaetud poodium, millele asetatakse põlvest põlve edasi antavad rikkalikult kaunistatud nukud. Nukud sümboliseerivad muistseid keisrikoja liikmeid.
Poiste pühatango-no-sekku (端午の節句) on viienda kuu viiendal päeval (5. mail). Sel puhul lehvivad nende majade kohal, kus peres on poisslapsi, hiigelsuured karpkalakujulised riidest tuulelipud. Igal poisi jaoks on oma lipp. Karpkala sümboliseerib jõudu ja edasipüüdlikkust, mida mehel elus vaja läheb. Tänapäeva ametlikus kalendris on 5. mai riigipüha ja seda nimetatakse lastepäevaks.
Tähefestival (七夕tanabata) toimub igal aastal 7. juulil. Legendi järgi saavad sel ööl kokku kaks armunud tähte, keda lahutab Linnutee. Tanabata ajal kirjutavad inimesed paberitükikestele oma salasoove, voldivad need kokku ja seovad bambuseokste külge. Hilisõhtul võib nautida tulevärki (花火hanabi).
15. novembril on 3- ja 7-aastaseks saanud tüdrukute ja 5-aastaseks saanud poiste pühashichi-go-san (七五三 'seitse-viis-kolm'). Sel päeval riietatakse nad kirevatesse kimonotesse ja vanemad viivad nad shinto pühamusse, kus jumalatelt palutakse lastele head tervist ja õnnelikku elu. Igal lapsel on käes paberkott, millele on joonistatudmänni,kilpkonna võikure pilt. Need sümboliseerivad head tervist ja pikka iga. Pühamute juures on avatud kioskid, kust ostetakse lastele maiustusi ja pannakse paberkottidesse. Koju jõudnud, jagavad päevakangelased maiustusi õdede-vendade ja naabrilastega ja saavad ise vastu kingitusi. Õhtul korraldatakse perekondlik pidu.
↑Piggott, Joan R. (1997).The emergence of Japanese kingship. Stanford University Press. pp. 143–144
↑5,05,15,2Klaassen, Olaf-Mihkel. 2008. Jaapan läbi aegade. Tallinn: Argo, lk 6–7
↑Henshall, Kenneth G. 2010. Jaapani ajalugu. Tallinn: Valgus, lk 27
↑Mancall, Peter C. (2006). "Of the Ilande of Giapan, 1565".Travel narratives from the age of discovery: an anthology. Oxford University Press. pp. 156–157
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 26. detsember 2018. Vaadatud 24. mail 2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 18. mai 2011. Vaadatud 28. mail 2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 19. september 2017. Vaadatud 18. septembril 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 21. jaanuar 2020. Vaadatud 13. jaanuaril 2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 28. september 2020. Vaadatud 27. septembril 2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 1. oktoober 2021. Vaadatud 1. oktoobril 2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 8. juuli 2013. Vaadatud 13. oktoobril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 1. oktoober 2021. Vaadatud 1. oktoobril 2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑54,054,1Kattel P. Jaapani hariduse tugevuste võrdlus eestiga rahvusvahelise õpilaste hindamise programmi 2012 põhjal. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskond; 2015.
↑Brownlee, John S. (1991).Political thought in Japanese historical writing: from Kojiki (712) to Tokushi Yoron (1712). Waterloo, Ontario: Wilfrid Laurier University Press.ISBN978-0-88920997-8.OCLC243566096.
.svg)
.jpg)
