Jaan Pert (17. märts(5. märtsvkj)1899Peningi vald,Harjumaa –16. juuni1953Örebro,Rootsi) oli Eesti kunsti-, teatrikriitik ja -ajaloolane, kirjanik ja ajakirjanik.[1]
Sündis Harjumaal Peningi vallasKalesi külas talunik Jaan (1863–1946) ja Katti Perdi (neiup. Peelbaum, 1869–1943)[2] pojana ning ristiti luteriusuHarju-Jaani koguduses.[3] Omandas üldhariduse 1907–1911. aastal Peningi vallakoolis, 1911–1914 Aruküla kihelkonnakoolis, 1914–1916 Tallinnas J. Kirsipuu erareaalgümnaasiumis ja 1916–1920Jakob Westholmi poisslaste eragümnaasiumis.[4]
Osales 1918.–1919. aastalVabadussõjas Tallinna kooliõpilaste pataljonis[5] ning kirjutas sellest ka mälestusi: "Ühe õppursõduri sõjatee. Mälestusi Vabadussõjast" (Tartu, 1936)[6]; "L-R Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas" (Tallinn, 1935)[7].
11. septembrist 1920 kuni 20. novembrini 1925 õppisTartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas alamastme ulatusesrahvaluulet, keskastmeskunstiajalugu jafilosoofiat ning lõpetas ülikooli diplomiga eesti ja üldisekirjanduse erialal.[8] Rahvaluulet õppis Pert professoriteMattias Johann Eiseni jaWalter Andersoni juures, kunstiajalugu professorHelge Kjellini, filosoofiat dotsentKonstantin Ramuli ja eradotsentWalter Freymanni juures ning eesti ja üldist kirjandust professori kohusetäitjaGustav Suitsu juures. Pärast ülikooli lõpetamist avaldas Pert novelle, romaane ja jutustusi, näiteks "Udulaev" (Tartu, 1926); "Punane liilia" (Tartu, 1927); "Sirp õites: üliõpilaste seiklusi" (Võru, 1928); "Armastus ja nälg" (Tallinn, 1929).
Alates 1924. aastast ilmus tema artikleid ajakirjanduses.[9] Aastail 1924–1925 töötas ta Üliõpilaslehe tegevtoimetajana, 1924.–1928. aastalPostimehe teatri- ja kunstiarvustajana. 1932. aastal andis välja oma ajalehte Kunstileht. Teatri-, kunsti- ja kirjandusarvutustes pooldas PertReet Varblase sõnul looduslähedast suunda.
Pert on mitme Eesti kunstniku monograafia autor:
1928. aastal töötas ta lühemat aegaTartu Konservatooriumi õppejõuna ning aastail 1929–1940Tallinna Draamastuudio Rändteatridramaturgi ja teatrikooli õppejõuna. Pert kirjutas näidendeid, näiteks "Õites aed: draama neljas vaatuses" (Tartu, 1926); "Õde Beatrice: draama kolmes vaatuses kaheksasteistkümnes pildis" (Tallinn 1929); "Moodne Eeva: komöödia 3 vaatuses, Tallinn, 1938). Samuti avaldas ta teatriuurimusi: "Draamastuudio 1920–1930" (Tallinn, 1931)[15]; "Paul Sepp" (Tallinn, 1931)[16]; "Erna Villmer" (Tallinn, 1932)[17].[18] Osales ka biograafilise leksikoni "Eesti riigi-, avaliku- ja kultuurielu tegelased 1918–38" (Tallinn, 1939)[19] koostamisel.
Pärast Nõukogude võimu korraldatudriigipööret tegi Pert põllu- ja metsatöid ning töötas 1941. aastal Tallinnas Elamute Valitsuses ja Hotellitrustis.Saksa okupatsiooni ajal oli PertJulgeolekupolitsei ajakirjandusreferent.
1944. aastal põgenes ta seetõttuRootsi, kus elas algulStockholmis ja hiljemÖrebros. Paguluses kirjutas artikleid Saksa okupatsioonist ("Mälestusi saksa okupatsiooni päevilt", Rahvuslik Kontakt 1983, nr 3) ning Rootsi ja Eesti ajaloolistest sidemetest ("Rootsi vanu allikaid eestlastest", Oma Maa nr 3, 1948; "Liivimaalt pärit kunstnik Rootsi hoovimaalijana: Jakob Henrik Elbfas", Oma Maa nr 4, 1949).
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.