Ivan Stepanovitš Konev sündisVene KeisririigisVologda kubermangus (tänapäeval Kirovi oblast)Lodeino külas. 1912. aastal lõpetas ta kodu lähistel asunud Šetkino kirikukooli. 15-aastaselt tuli tal töötada metsalangetajanaArhangelskis jaPodosinovtses.
1914. aastal alanudmaailmasõda tähendas halvenenud rindeolude ja 19-aastaseks saanud Konevile 1916. aastal mobilisatsiooni. Kõigepealt tuli tal läbida õppused, pärast seda sai ta allohvitseri auastme ning saadeti edelarindele. 1918. aastal ta demobiliseeriti. Samal aastal astus ta bolševike parteisse.
Vene kodusõjas võitles ta Koltšaki ja teiste valgekaartlaste vastu Kaug-Idas.
Pikemalt artiklisIdarinne (Teine maailmasõda)
KuiSaksa Riik alustas 22. juunil 1941 sõdaNSV Liidu vastu, siis määrati Ivan Konev juhtima19. armeed Valgevene NSV-s Vitebskis, mis tekkinud katastroofilise olukorra tõttu oli edelarindelt üle viidud läänerindele. 19. armee piirati ümber, millest tulenevalt kandis tohutuid kaotusi. Juulist septembrini peetilahinguid Smolenskis. Olles sattunud ajutisse soosingusse, andisStalin talle 12. septembril 1941kindralpolkovniku auastme.
Mõni päev hiljem algasKiievis maailma ajaloo seni suurim vägede ümberpiiramine: sakslased võtsid septembri lõpus vangi üle 600 000 NSV Liidu sõjaväelase. Ka Konevi juhitud läänerinne kandis seetõttu suuri kaotusi. Umbes pool miljonit meest olid surnud või langenudsõjavangi. Konevi suured kaotused tulid arutluse alla kaNSV Liidu Riikliku Kaitsekomitees. Arvatavasti päästis Konevi kohtust või koguni mahalaskmisestGeorgi Žukovi otsustav sõna, kes pidas paremaks Konev lihtsalt komandöri positsioonilt maha võtta, hiljem soovitas Žukov KoneviKalinini rinnet juhtima. Seda üksust juhtis ta oktoobrist 1941 kuni augustini 1942, võttes osalahingutes Moskva ning hiljemRževi jaVjazma lähistel. Augustist 1942 kuni veebruarini 1943 sai Konev ülesandeks juhtida läänerinnet. KoosGeorgi Žukoviga peab ta sakslastega maha lahingud ...
1943. aasta veebruaris eemaldatakse Konev läänerinde ülema positsioonilt ning tema käsutusse antakse vähetähtis looderinne. 1943. aasta juulis määratakse Konev juhtimaStepi rinnet. Tal õnnestub edukalt võideldaKurski kaarel all ning lahingutes Harkivi ja Dnepri pärast. 1943. aasta oktoobris muudeti Stepi rinne2. Ukraina rindeks.
1944. aasta veebruaris suutis KonevKorsun-Tšerkassõ lahingus piirata ümber kolossaalse Saksa väegrupi, misjärel viimane hävitati. 20. veebruaril 1944 anti Ivan Konevile lahinguliste teenete eestNõukogude Liidu marssali auaste. Konevi edu jätkus märtsis-aprillis, kui ta oma vägedega piiras ümber ning likvideeris ühe Saksa diviisi teise järel. 26. märtsil 1944 ületasid Konevi väed esimesena NSV Liidu 1941. aasta juuni riigipiiri, sedaRumeenias. 1944. aasta maist kuni sõja lõpuni juhtis Ivan Konev1. Ukraina rinnet. Juulis-augustis purustasid tema väedPõhja-Ukraina armee. 29. juulil 1944 anti talleNõukogude Liidu kangelase aunimetus koosLenini ordeniga.
1945. aasta jaanuaris õnnestus tal päästa Poola tehased vaenlase hävitustööst. Lahinguid käisid nüüd esmalt Alam-Sileesias ja seejärel Ülem-Sileesias.
Aprillis 1945 võitles Konev jaŽukovBerliini vallutamisel. Kuigi Konevi väed sisenesid Berliini eeslinna esimesena, andisStalin käsu viimasel minna edasi edela suunas ning lasta Žukovi vägedel vallutada Berliin ning heistaNõukogude lippRiigipäevahoone katusel.
1. juunil 1945 anti Ivan Konevile järjekordneNõukogude Liidu kangelase aunimetus.
Pärast sõja lõppu juhtis Nõukogude okupatsioonivägesidIda-Saksamaal ning oli liitlasvägede okupatsioonikomisjoni liige Austria küsimuses. 1946. aastal sai temast NSV Liidu maavägede ülemjuhataja ja NSV Liidu kaitseministri 1. asetäitja, seda kuni 1950. aastani, mil paljud endised nimekad kindralid suurest sõjast sattusid Stalini ebasoosingusse. Ta määratiKartpaatide sõjaväeringkonna ülemaks. Sel positsioonil püsis ta 1955. aastani. 1953. aastal oli ta NSV Liidu Ülemkohtu juures asuva Erikohtu liige. Näiteks otsustas see organ surma mõistaLavrenti Beria.
Ka määrati ta uuesti NSV Liidu kaitseministri 1. asetäitjaks, kus ta töötas kuni 1956. aastani, mil Konev nimetatiVarssavi pakti vägede relvajõudude ülemjuhatajaks. Vahetult pärast sellesse ametisse astumist tuli tal maha surudaNõukogude vastane ülestõus Ungaris. 1960. aastal otsustas Ivan Konev minna pensionile. 1961. aastal puhkenudBerliini kriisi ajaks kutsuti ta erust tagasi.
Ivan Stepanovitš Konev suri 21. mail 1973 ning on maetudPunasele väljakuleKremli müüri äärde.
Ta oli kaks korda abielus.
- Nõukogude Liidu kangelane, kahekordne aunimetuse saaja (29. juuli 1944, 1. juuni 1945)
- Võidu orden (nr 5, 3. märts 1945)
- Lenini orden, seitsmekordne kavaler (29. juuli 1944, 21. veebruar 1945, 27. detsember 1947, 18. detsember 1956, 27. detsember 1957, 27. detsember 1967, 28. detsember 1972)
- Oktoobrirevolutsiooni orden (22. veebruar 1968)
- Punalipu orden, kolmekordne kavaler (22. veebruar 1938, 3. november 1944, 20. juuni 1949)
- Suvorovi orden, 1. klass, kahekordne kavaler (27. august 1943, 17. mai 1944)
- Kutuzovi orden, 1. klass, kahekordne kavaler (9. aprill 1943, 28. juuli 1943)
- Punatähe orden (16. august 1936)
- juubelimedal "20 aastat Töölis-Talupoegade Punaarmeed" (22. veebruar 1938)
- medal "Moskva kaitsmise eest" (1. mai 1944)
- medal "Võidu eest Saksamaa üle Suures Isamaasõjas 1941–1945" (1945)
- medal "Berliini vallutamise eest" (9. juuni 1945)
- medal "Praha vabastamise eest" (9. juuni 1945)
- medal "Moskva 800. aastapäev" (21. september 1947)
- juubelimedal "30 aastat NSV Liidu relvajõude" (22. veebruar 1948)
- juubelimedal "40 aastat NSV Liidu relvajõude" (17. veebruar 1958)
- juubelimedal "20 aastat võidust Suures Isamaasõjas 1941–1945" (1965)
- juubelimedal "50 aastat NSV Liidu relvajõude" (1968)
- Aastatel 1980–2020 oliPrahas Ivan Konevi mälestussammas. Sammas teisaldati 2020. aastal ning viidi muuseumihoidlasse.[1][2]
_BAR.svg)
_BAR.svg)
.svg)
