Itaalia onparlamentaarne vabariik. II maailmasõja järel 1946. aastal riigikorra küsimuses korraldatud referendumil pooldas 54% osavõtnutest vabariiki (ülejäänudmonarhiat).[10][11] Itaalia Põhiseaduslik Assamblee võttis 1947. aasta 27. detsembril vastu uuepõhiseaduse, mis kehtestas parlamentaarse demokraatia. Uus põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 1948.[12]
Itaalia presidendi valib seitsmeks aastaks parlamendiliikmetest ja maakondade esindajatest koosnev valijatekogu.[12] Presidendiamet on Itaalias pigem tseremoniaalne,[13] ta võib parlamendi ennetähtaegselt laiali saata, nimetada ametisse Ministrite Nõukogu esimehe (peaministri), kinnitada peaministri soovitusel ametisse valitsuskabineti liikmed.[14] Riigi president on Kõrgema Kaitsenõukogu eesistuja ja armee ülemjuhataja.[15]
Riigi kõrgeimseadusandlik organ on kahekojalineparlament, mille mõlemal kojal on võrdsed õigused ja kohustused. Alamkoda ehk saadikutekoda koosneb 630 valitud liikmest, ülemkoda ehk senat 315 valitud ja mõnest eluaegsest (määratud) liikmest. Mõlemad kojad valitakse üldistel valimistel ametisse viieks aastaks.[16]
Täidesaatev võim kuulub Ministrite Nõukogule (lihtsustatult valitsusele), milleesimehe nimetab ametisse riigi president.[16]
Provintsid koosnevad mitmest vallast ning tavaliselt moodustavad mitu provintsi omakorda maakonna. Ainsaks erandiks on Valle d'Aosta autonoomne piirkond, mille provintsid kaotati 1945. aastal.[18]
Provintside põhifunktsioonid on 2014. aasta reformi järel:[19]
kohalik planeerimine ja keskkonnakaitse;
ühistranspordi korraldamine provintsi piirides, teedeehitus ja -hooldus;
kohaliku koolivõrgu haldamine ja uute koolide ehitamine;
kohalike omavalitsuste administratiivne juhendamine, andmete kogumine ja töötlemine;
töötajate õiguste eest seismine ja võrdõiguslikkuse propageerimine.
Iga provintsi eesotsas on president, seadusandlikuks organiks on provintsi nõukogu ja täitevorganiks provintsi valitsus. President ja nõukogu liikmed valitakse korraga, provintsis alaliselt elavate kodanike poolt. Valitud presidendi (vajab esimeses või teises hääletusvoorus absoluutset häälteenamust) koalitsioon omab nõukogus kolm viiendikku kohtadest. Valitsuse istungit juhatab president, kes määrab ametisse nõukogu teised liikmed (itaalia keeles:assessori).[19]
Lõuna-Tirool jaTrentino on autonoomsed provintsid ning erinevalt kõigist teistest provintsidest on neil maakonnaga (itaalia keelesregione) samasugune seadusandlik võim – need provintsid ei ole allutatud maakonnale, mille koosseisu nad kuuluvad.[19]
Valdav osa Itaaliast on mägine. Põhjas asetsevadAlpid. Kõrgeimad mäed asuvad Alpide lääne- ja keskosas, kus mitmed mäetipud ületavad 4000m kõrguse, shMont Blanc (4807m),Monte Rosa (4634m) jaMatterhorn (4478m). Alpide jätkuks Kirde-Itaalias onDolomiidid, mille kõrgeim tipp on 3343 meetrigaMarmolada. Piki koguApenniini poolsaart peaaegu 2000kmLiguuriast kuniSitsiiliani kulgevadApenniinid, mille kõrgeim tipp 2912m asubGran Sasso mäeahelikus. Mägised on ka Sitsiilia ja Sardiinia.[20] Umbes veerand riigi territooriumist moodustavadtasandikud. Suurim neist onPo madalik (pindalaga üle 44 000km²), mis moodustusPo (pikkus 652km) ja selle lisajõgedesetetekogunemisega.[20]
Itaalia asub keeruka geoloogilise ehitusega piirkonnas. Maa lõunaosa asub väga lähedalEuraasia jaAafrika laama kokkupuutepiirile. Vahemeres Euraasia laama alla tungiv Aafrika laam põhjustab seismilist ja vulkaanilist aktiivsust (tuntumad vulkaanid onEtna jaVesuuv). Aastas registreeritakse riigis ligi 2000 väiksemat maavärinat. Maavärinaohtlikuks piirkonnaks loetakse peaaegu poolt kogu riigi territooriumist. Suurimad katastroofid on seni esinenud laamade piirialal asuvas Lõuna-Itaalias, kuid harva võib maavärinaid esineda ka Itaalia põhjaosas.[21] Viimase 2000 aasta jooksul on Itaalias dokumenteeritud üle 400 purustava maavärina. Alates aastast 1905 on esinenud 15 suuremat maavärinat, neist kõige ohvriterohkeim toimus 1908. aastal Sitsiilias, mis võttis ligi 70 000 inimese elu.[22]
Mitmekesise maastiku ja territooriumi pikisuunalise väljavenitatuse tõttu on Itaalia kliima suuresti varieeruv. Maa põhja- ja lõunaosaõhutemperatuuride vahe võib olla märkimisväärne ja seda eriti talvel.[23] Rannikupiirkonnas, kus asuvad suuremad linnad, on tüüpilinevahemereline kliima, mida iseloomustavad pehmed talved ning kuumad ja tavaliselt kuivad suved. Kuiva suveperioodi intensiivsus ja kestus pikeneb riigi lõunasuunas. Läänerannikul esineb idarannikuga võrreldes rohkem sademeid. Idarannik on samal ajal tuulisem. Apenniinide piirkonnas on ilm sageli külmem ja sademeterohkem kui rannikul. Mäetipud on talvel sageli lumised.[23]
Lõuna-Itaalia (eriti Sitsiilia ja Sardiinia) suved on väga kuumad. Päikesepaistelist ilusat ilma esineb pikkade perioodide kaupa.Aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 430–850mm.[23] Juuli keskmine õhutemperatuur on vahemikus 19...33°C (Catanias),[24] jaanuaris 9...15°C (Messinas).[25]
Po madalikul esineb sellele piirkonnale iseloomulik kliima. Sademeid võib esineda aastaajast sõltumata. Kuigi talvekuud võivad olla küllalt külmad, lumised ja udused, on suvekuud seal peaaegu sama kuumad ja päikesepaistelised kui Lõuna-Itaalias. Äikesetormid on sagedased suviti ja sügiseti, kuid sademeid esineb sel perioodil ebaühtlaselt.[23]
Põhja-Itaaliat iseloomustavad külmad Alpidele iseloomulikud talved ja sajused suved. Äikesetorme võib esineda kevadest sügiseni. Madalamatel kõrgustel Lombardia järvede piirkonnas on pehmemad talved ja soojemad suved. Päikesepaistet esineb seal keskmiselt 3–4 tundi talvel ja umbes 9 tundi suvel.[23]
Alpide eelmäestikes puhub sügisel ja talve lõpus sageli kuiv ja soeföön.[26]Aadria mere rannikul võib samal perioodil esineda külmboora,[27] mille tugevad iilid (kohati üle 100km/h) mõjutavad merehoovusi ja põhjustavad mõnikordVeneetsias üleujutusi.[28] Lõuna-Itaalias võib aasta läbi puhuda lämbe, väga niiske ja kuumsiroko[26] (tugevad sirokod esinevad siiski tavaliselt kevadel).[29]Sahara kõrbest sirokoga üle Vahemere kandunud liivatolm annab vihmale omapärase värvuse.[30]
Euroopa maade hulgas on Itaaliaelustiku mitmekesisus üks suuremaid, mis on tingitud eelkõige maa geograafilisest asukohast ja kliimatingimustest. Riigiloomastikus on esindatud üle 57 000liigi, kellest umbes 55 000 onselgrootud.Selgroogsete hulgas on märkimisväärne hulkendeemseid liike, nende hulgaskahepaiksed (31,8%) jamageveekalad (18,3%).IUCNi punase nimestiku järgi on selgroogsetest 672 liiki ohustatud ja 6 liiki lähiminevikus Itaalia loodusest kadunud. Taimestiku hulgas on samuti endeemide hulk tähelepanuväärne, ulatudes 15%-ni.[31]
Umbes 30% Itaalia territooriumist hõlmavad metsad,[32] mille pindala on põllumaade vähenemise tõttu kasvanud viimase 30 aasta jooksul 26,7%, ulatudes 2013. aastal umbes 11 miljonihektarini.[31] Kriitilises seisundissitsiilia nulg kuulub kõige haruldasemate puuliikide hulka kogu Euroopas.[33] Itaalias asub 22 rahvusparki, mille pindala on ligi 1 miljon hektarit, moodustades 5% riigi territooriumist. Ligi 20% riigi pindalast on kuulubNatura 2000 kaitstavate alade võrgustikku. Ümber Apenniini poolsaare asub 23 merekaitseala ja kaks mereparki, mille kogupindala on umbes 200 000 ha.[32]
Itaalia elanike arv on 60,66 miljonit,[34] millega riik asub maailmas 24.[14] kohal ja Euroopa Liidus 3. kohal (Saksamaa ja Prantsusmaa järel). Asustustihedus on 201,3 inimest ühe ruutkilomeetri kohta, mis on suurem kui Euroopa keskmine.[35]
Itaalia elanikkonda, mis on koondunud põhiliselt rannikupiirkonda ja tasandikele,[36] iseloomustab pensioniealiste inimeste suur osakaal (20% elanikkonnast) ja väikesündimus (9,2 sündi 1000 elaniku kohta). Meeste oodatav keskmine eluiga on 79,1 ja naistel 84,3 aastat.[37]
19. sajandi teises pooles hakkas Itaaliast inimesi massiliseltAmeerikasseemigreeruma. Vahemikus 1860–1914 rändas riigist välja ligi 9 miljonit inimest.[38] Teine väljarände laine sai alguse II maailmasõja järel ja kestis 1970. aastateni. Kokku rändas Itaaliast 100 aasta jooksul välja ligi 13 miljonit inimest.[39]
Immigratsioon Itaaliasse on märkimisväärselt kasvanud alates 1990. aastatest. Itaalia statistikaameti andmetel elas riigis 2016. aasta alguse seisuga veidi üle 5 miljoni sisserändaja,[40] mis moodustas 8,3% kogu elanikkonnast. Suurimad võõramaalaste kogukonnad onrumeenlased (üle ühe miljoni),albaanlased jaMaroko päritolu sisserändajad (mõlemaid ligi pool miljonit). Neile saab lisada ka riigis illegaalselt viibivad migrandid, keda on sadu tuhandeid.[41]
Katoliiklus on Itaalias kõige levinuimreligioon, kuigi see pole enam alates 1985. aastastriigiusk.[42] 2019. aastal pidas end rooma-katoliiklasteks 74,4% itaallastest.[43]
Väiksemad kristlikud religioonirühmad moodustavadõigeusklikud (1,5 miljonit),[44]protestandid (0,66 miljonit[45]),Jehoova tunnistajad (0,44 miljonit[45] ) jm. Viimaste aastakümnete immigratsioonisurve tõttu on Itaalia elanikkonna hulgas kasvanudmoslemite osakaal (1,9 miljonit ehk 3,1%).[45] Veel on sisserändajate hulgas levinudbudism (0,26 miljonit),hinduism (0,17) jasikhism (0,15).[45]
Itaalias on kapitalistlik majandussüsteem. 2015. aastal oli Itaalia majandus maailmas 12. ja Euroopas 4. kohal.[6] Itaalia onWTO,G7,Euroopa Liidu jaOECD liige. Alates 2002. aastast kuulub Itaaliaeurotsooni.[47] Arvestuslik sisemajanduse kogutoodang (2015) jaotub sektorite kaupa järgmiselt:teenindussektor – 74%,tööstus – 23,7% japõllumajandus – 2,3%.[14]
Itaalia majandussektori omapäraks on keskmiste, väikeste ja väga väikeste ettevõtete domineerimine (eelkõige töötleva tööstuse sektoris).[47] Üle 70% ettevõtetest on perefirmad.[48] Selliste ettevõtete osakaal, kus töötab vähem kui 259 inimest, on Itaalia majanduses koguni 75% (EL keskmine on 55%).[47]
Riigi majandusele on iseloomulik erinev majanduslik areng Põhja- ja Lõuna-Itaalias. Maa põhjaosa on majanduslikult paremal järjel, seda on taganud edukas tööstussektor ja suurem eraettevõtete osakaal. Lõuna-Itaalia majandus on aeglasemalt kasvanud eri põhjustel (nt väljaränne Lõuna-Itaaliast peamiselt Ameerikasse ja sisemigratsioon lõunast põhja) ja seda iseloomustab põllumajanduse suurem osakaal ning riiklikud suurettevõtted. Lõhe maa põhja- ja lõunaosa majandusarengus kujunes välja 20. sajandil. Tänapäeval on Põhja-Itaalias edukad tööstuspiirkonnad viinud sealsed maakonnad Euroopa rikkaimate hulka.[47]
Itaalia majandus arenes kiirelt eelkõige 20. sajandi teises pooles ning sellele aitasid kaasa aitasid edukadreformid jaerastamisprotsess.[47]
2008. aastal maailma tabanudmajanduskriisi järel on Itaalia majandus olnud aastaid järjest languses. Riigi konkurentsivõimet ja majandusarengut pärsivad mitmed struktuursed probleemid nagu suurmaksukoormus (2015. aastal 47,9%) ning sellega seonduv suurvarimajanduse osakaal, komplitseeritud ja aeglaselt töötav kohtusüsteem, ebaefektiivne tööturg,korruptsioon jaorganiseeritud kuritegevuse levik.[47]
Küllalt kõrge on riigistöötuse tase – 2015. aastal arvestuslikult 11,9%.[14]Riigieelarve puudujääk oli aastatel 1995–2015 keskmiselt 3,5%. Defitsiidi katmiseks võetud laenud suurendavad riigi võlakoormust, mis moodustas 2015. aasta lõpus sisemajanduse koguproduktist 132,6%.[49] Selle näitajaga oli Itaaliariigivõlg maailma maade hulgas neljandal kohal (Jaapani,Kreeka jaLiibanoni järel).[50]
Milano toomkirik on üks kuulsamaid gooti stiilis ehitisi Euroopas
2015. aastal külastas Itaaliat 50,7 miljonit turisti, kes kulutasid riigis 39,4 miljarditdollarit. Riik platseerus turistide arvu poolest maailma maade hulgas viiendale kohale (eespool on Prantsusmaa, USA, Hispaania ja Hiina).[9] Välisriikidest saabus külastajaid 2015. aastal enim Saksamaalt (10,9 miljonit), USA-st (4,5 miljonit), Prantsusmaalt (4,3 miljonit), Hiinast (3,3 miljonit), Suurbritanniast (3,3 miljonit), Šveitsist (2,7 miljonit) ja Austriast (2,3 miljonit).[51] Turismisektorit toetab asjaolu, et Itaalias asub maailma riikidest enimUNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvaid objekte.[8] Kõige enam külastatavad Itaalia maakonnad olid 2015. aastal:Veneto (10,6 miljonit),Lombardia (7,3 miljonit),Toscana (6,8 miljonit),Lazio (6,8 miljonit) jaTrentino-Alto Adige (5,5 miljonit).[51]
Itaalia majandus on tugevalt väliskaubandusele orienteeritud.[47] Itaalia eksportis 2023. aastal kaupu 677 miljardi dollari väärtuses. Lõviosa ekspordist saadeti Saksamaale (11,8%), järgnes USA (10,6%), Prantsusmaa (10%) ja Hispaania (5,2%).[52]
Riik importis 2023. aastal kaupu 640 miljardi dollari väärtuses. Suurem osa kaupadest imporditi Euroopa maadest (64,2%), järgnes Aasia (22,5%), Aafrika (6,6%) ja Põhja-Ameerika (4,7%).[53]
Itaalia kiirrongid arendavad kiirust kuni 400 km/h
Itaalias ehitati 1920. aastatel maailma esimesedkiirteed –autostradad.[54]Maanteede kogupikkus on 487 700km, neist 6700km on kiirteed.[14] Maanteedel liigub rohkelt transpordivahendeid. 1000 elaniku kohta on Itaalias 679 (2014)mootorsõidukit.[55] Kiirteedel on kiiruspiirang 130km/h, tavalistel maanteedel 90km/h ja asulates üldjuhul 50km/h.[56]
Tramm Roomas 1979. aastal
Raudteevõrgu kogupikkus on Itaalias üle 20 000km, sellest onelektrifitseeritud peaaegu 13 000km. Standardnerööpmelaius on 1435mm, kuid esineb ka kitsarööpmelisi 1000mm (122km) ja 950mm (151km) rööbasteid.[14] Erinevalt väljakujunenud maanteevõrgust areneb raudteevõrk endiselt edasi. Uute raudteelõikude ehitamise eesmärk on ühendada olulisemad Itaalia linnad kiirraudteega, samas soovitakse arendada kiirraudteeühendust Euroopa suurlinnadeni.[47] Itaalia kiirraudteedel liiguvad rongid kiirusega kuni 300–360km/h.[57]Reisivedude maht oli Itaalia raudteedel 2014. aastal ligi 40 miljardit reisijakilomeetrit ja kaubavedude maht 10 miljardit tonnkilomeetrit.[58]
Itaalias on suuremaid sadamaid üle 40 (rohkus on tingitud eelkõige geograafilise asendi tõttu).[47] Läbi sadamate liikus 2014. aastal kaupa 443 miljonit tonni, millega riik on Euroopas kolmandal kohal (Hollandi ja Suurbritannia järel).[59] Suurimad Itaalia kaubasadamad onGenovas,Triestes jaTarantos. Kõigis nendes sadamates käideldi 2011. aastal kaupu üle 40 miljoni tonni.[60] Itaalia sadamad teenindasid 2014. aastal 72,2 miljonit reisijat, olles selle näitajaga Euroopas esikohal.[61] Suurimad reisisadamad onMessinas,Napolis,Reggio Calabrias jaCapril.[60]
Lennuväljade arv oli 2013. aastal 129 (neist 98-l onmaandumisrajad sillutatud).[14] 2014. aastal teenindasid lennuväljad veidi üle 150 miljoni reisija. Suurimad lennuväljad onRooma Fiumicino (2014. aastal 38 miljonit reisijat),Milano Malpensa (19 miljonit),Milano Linate (9 miljonit),Bergamo (8,8 miljonit) jaVeneetsia (8,4 miljonit).[62]
Loodusvarade poolest vaese Itaalia energiamajandus sõltub suuresti impordist.[47] Kodumaisest energiavajadusest kattis riik impordiga 2014. aastal ligi 75%.[63]Tšornobõli katastroofi järel toimunud referendumiga (1987) loobus itaalia täielikult omatuumaenergia programmist ning olemasolevadtuumareaktorid (4 töötavat ja 2 valmimisjärgus reaktorit) suleti.[64] Itaalia energia omatoodang moodustas 2014. aastal 37,6 Mtoe (megatonni nafta ekvivalenti). Lisaks imporditi 115 Mtoe väärtuses energiat. Põhilised imporditavad energiakandjad olidtoornafta (2014. a 59 Mt) jamaagaas (2015. a 61mld m3).[65] Maagaasi imporditakse riiki peamiselttorutranspordi abil ning suuremad varustajad onVenemaa (51%),Alžeeria (13%) jaLiibüa (13%).[66] Riigisisene elektritarbimine moodustas 2014. aastal 304TWh, sellest imporditi 44 TWh ehk 14,5%.[65] Elektri tootmisel oli 2013. aastaltaastuvate energiaallikate osakaal 34% (peamiselthüdroenergia,päikeseenergia,bioenergia jatuuleenergia).[67]
AjakirjaForbes koostatav edetabelForbes Global 2000 järjestab maailma suuremaidavalikke ettevõtteid, võttes aluseks müügikäivet, kasumit, varasid ja ettevõtte turuväärtust. 2018. aasta majandustulemuste põhjal on 20 Itaalia suuremat ettevõtet järgmised:[68]
Itaalia relvajõudude hulka kuuluvad maa-, mere- ja õhuväed ningkarabinjeerid. Armee allub Kõrgemale Kaitsenõukogule, mille eesistuja on riigi president. Viimane täidab ka armee ülemjuhataja kohuseid.[15] Teised kõrgemad juhtimisorganid on kaitseministeerium, kindralstaap ja relvajõuliikide peastaabid. Alates 2005. aastast on sõjaväeteenistus vabatahtlik.[69] Itaalia armee aktiivses teenistuses on kokku ligi 285 000 inimest, kellest 107 000 kuuluvad karabinjeeride ridadesse.[70] Riigi kaitse-eelarve moodustas 2014. aastal SKT-st 1,1%.[14]NATO tuumarelvade paigutusstrateegia alusel hoitakse Itaalias 90 USA-le kuuluvattuumarelva.[71]
Itaalia maavägede isikkoosseisu suurus on umbes 104 000. Lahingutehnika hulka kuuluvad nt tankidAriete (200 tk) jaLeopard 1 (120 tk reservis), jalaväe lahingumasinadDardo (200 tk), tankihävitajadCentauro (300 tk), ründekopteridMangusta (60 tk) ja soomustransportööridM113 (250 tk).[70]
Itaalia mereväe tegevteenistuse isikkoosseisu kuulub ligikaudu 34 000 inimest, kelle käsutuses on 38 tähtsamat sõjalaeva ja 123 õhusõidukit. Laevastikku kuuluvad kakslennukikandjat,hävitajad (4 tk),allveelaevad (6 tk) ja mitmekülgsedfregatid.[70] Itaalia laevastik on lähiminevikus osalenud üle maailma mitmel rahutagamisoperatsioonil.[72]
Armeejõudude autonoomse korpuse moodustavad karabinjeerid: sandarmeeria ja sõjaväepolitsei, kes tegelevad korra tagamisega nii sõjaväelaste kui ka tsiviilisikute hulgas. Kuigi karabinjeeride eri harud annavad aru erinevatele ministeeriumidele (sõltuvalt üksuse funktsioonist), allub korpus avaliku korra ja turvalisuse tagamisel siseministeeriumile.,[73]
Itaalias on ka ligi 13 000 tegevteenistuses USA sõjaväelast: 31. märtsi 2022 seisuga 4248 maaväelast, 4762 õhuväelast, 3327 mereväelast ja 322 merejalaväelast.[74] USA vägede mereväebaasid onNapolis,Gaetas jaSigonellas, maaväebaasidVicenzas jaLivornos ning õhuväebaasAvianos.
Kuigi Itaalia tervishoiu eest vastutab tervishoiuministeerium, on suur osa korraldusest antud üle regioonidele ja kohalikele omavalitsustele (Azienda di Sanità Locale). Nüüdisaegne riiklik tervishoiu süsteem kehtestati 1978. aastal (eelnev süsteem kehtis II maailmasõja lõpust alates). Tervishoiusüsteemi on riigis alates 1990. aastatest mitu korda reformitud. Konkurentsi edendava meetodina on inimestel lubatud tervishoiuteenuse osutajat valida.[75]
San Raffaele haigla Milanos
Riiklik tervishoiusüsteem osutab tasuta või soodsa hinnaga arstiabi kõikidele riigi residentidele ja nende perekonnaliikmetele, üliõpilastele ja pensionäridele (kaasa arvatud kõik Euroopa Liitu kuuluvate riikide kodanikud). Erakorralist meditsiiniabi saavad kõik inimesed, nende hulgas riiki külastavad isikud (elukohast ja rahvusest sõltumata).[76] Riik rahastab peaaegu kõiki osutatavaid arstiabiteenuseid, mille hulka kuuluvad visiididpere- jaerialaarstide juurde, haiglaravi (testid, ravi,kirurgia jms), operatsioonijärgnetaastusravi jaambulatoorne ravi. Samuti tasub riik kas 100% või osaliseltravimite eest.[77]
2016. aastal Bloombergi avaldatud uuringu põhjal kuulub Itaalia tervishoiusüsteem maailma parimate hulka (olles kokkuvõttes teisel kohalSingapuri järel). Suurem osa Itaalia elanikkonnast on tervishoiu korraldusega väga rahul. Süsteemi nõrkuseks peavad elanikud eelkõige pikki ootejärjekordi.[78]
Maailma Terviseorganisatsiooni aruande järgi oli 2015. aastal inimeste oodatav eluiga Itaalias 82,7 aastat (meestel 80,5 ja naistel 84,8 aastat). Selle näitajaga oli Itaalia Euroopas kolmandal ja maailmas seitsmendal kohal.[79] 2012. aastal kulutas riik 9,2% sisemajanduse kogutoodangust tervishoiule. Nendest kulutustest jäi 77%avaliku sektori kanda. Sarnaselt teiste Euroopa maadega on kulutused riigi tervishoiusektorile viimastel aastatel vähenenud. Selle on osaliselt tinginud valitsuse soov vähendadariigieelarve defitsiiti.[80]
Riiklikud haiglad annavad heal tasemel arstiravi, kuid on sageli üle koormatud. Selle põhjuseks on viimasel ajal alarahastus. Igas Itaalia linnas on olemas vähemalt ükskliinik võihaigla. Riiklikud ja erahaiglad pakuvad mõlemad sarnast kõrgetasemelist ravi, kuid ravitingimused võivad suuresti erineda. Erahaiglad saavad luua patsientidele oluliselt paremad palatitingimused, kuid nende raviteenused on üsna kulukad. Põhja- ja Kesk-Itaalia haiglad on üldjuhul Lõuna-Itaalia omadest paremini varustatud.Hambaravi on üldjuhul kallis ja on koondunud peamiselt erakliinikutesse.[81]
2020. aasta alguses tabas Itaaliatkoroonapandeemia. Haigestunute seas on suremus 3,4%, suurem kui teistes maades.[82] Terviseamet soovitas Põhja-Itaaliasse mitte reisida.[82] 9. märtsi 2020 seisuga on sellesse haigusesse nakatunud 9172, neist surnud 463 inimest.[83] Põhiliselt surevad vanemad inimesed, kellel on muidki haigusi.[82] 2020. aasta 12. märtsi pärastlõunase seisuga oli 12839 nakatunud inimesest surnud 1016;[84] 24 tundi hiljem oli 17660 nakatunud inimesest surnud 1439.[85]
8 aastat kestva kohustusliku koolihariduse läbimisel on võimalik haridusteed jätkatakutsekoolis või gümnaasiumis, kus tuleb läbida kaks kaheaastast süvaõppega kursust. Viimane õppeaasta on ette nähtud oma teadmiste süvendamiseks ja kõrgkooli astumise ettevalmistamiseks. Kutsekoolides kestab hariduse omandamine 3–4 aastat sõltuvalt sellest, kas õpilane soovib oma õpinguid ülikoolis jätkata.[88]
Kõrgharidust saab omandada ülikooli- ja mitteülikoolisektorisse kuuluvates kõrgkoolides. Ülikoolisektorisse kuuluvad riiklikud, era- ja välisülikoolid, magistri- ja doktoriõppe kõrgkoolid (Scuola Superiore Universitaria) ning IT-kolledžid. Mitteülikoolisektorisse kuuluvad polütehnikumid, kunstiakadeemiad, konservatooriumid ning muud erialaspetsiifilised institutsioonid.[89]
Läbi sajandite on Itaalia teadlased andnud maailmale mitmeid tähtsaid avastusi.Leonardo Fibonacci tutvustas 13. sajandi alguses läänemaailmale arvutamistaraabia numbritega.[92] Sama sajandi viimasel veerandil leiutati Itaaliasprillid, kuigi leiutaja nime pole teada.[93]
Teadus- ja tehnikauuringuid juhib tänapäeval Itaalia Rahvuslik Teadusuuringute Nõukogu (asutatud 1923).[105] Teaduste akadeemia rolli täidab 1603. aastal asutatudAccademia Nazionale dei Lincei.[106] Palju uurimisasutusi allub nii erafirmadele kui ka ministeeriumidele. Aastal 2014 kulutati Itaalias teadusuuringutele 22 miljardit eurot, mis moodustas 1,4% SKT-st.[107]
Neoliitikumis levis Lõuna-Itaalias Stentinello kultuur,[112] Põhja-Itaalias aga Lagozza kultuur.[113]Vase-kiviajal jõudis maa põhjaossa Remedello kultuur (u 3300–2500 eKr), samast ajajärgust pärinebÖtzi jäämehe muumia.[114]
Pronksi- jarauaajal levisid Itaalias mitmeid kultuurid, nt terramaarekultuur, Villanova kultuur, nuraagi kultuur jt. Terramaare inimesed olid veel kütid, kuid nad omasid samas koduloomi, oskasid valmistada pronksist esemeid ning kasvatasid põldudelnisu,viinapuid,ube jalina. Nuraagi kultuur levisSardiinias jaKorsikal alates 18. sajandist eKr kuni teise sajandinipKr. Nuraagi kultuuripärandiks on Sardiinia saarel siiani säilinud Euroopa suurimadmegaliidist tornehitised ehknuraagid. Tolle aja sardiinlased tegelesid edukalt merekaubandusega – nuraagidest on leitudLäänemerest pärinevatmerevaiku, Aafrika loomi kujutavaid pronksesemeid, Vahemere idaosa maadevaskmünte ja -relvi,Mükeene keraamikat jm.[115]
17.–11. sajandi vahel eKr tihenesid Itaalia rahvaste kontaktidMükeene kreeklastega.[116] 8. sajandil eKr hakkasidkreeklased jafoiniiklased Lõuna-Itaaliassekolooniad rajama.[117][118] Samal sajandil arenesid Itaalia põhja- ja keskosas jõudsaltetruskide kindlustatud linnad, kelle rikkus põhines maaharimisel ning rikkalikel vase- ja rauamaardlatel. Etruskide tsivilisatsioon ei kestnud kuigi kaua ning selle alad läksidRooma võimu alla aastaks 500 eKr III sajandi lõpuks eKr oli Rooma alistanud peaaegu kogu Itaalia.[115] Rooma riik saavutas oma suurima territoriaalse ulatuse keiserTraianuse valitsemise ajal (98–117).[119]
Theodosius I (valitses 379–395) surma järel jagunes Rooma riikIda-Rooma jaLääne-Rooma keisririigiks. Itaalia jäi Lääne-Rooma keisririigi koosseisu, mis lõpetas oma eksisteerimise aastal 476, milgermaanlasest Rooma väejuhtOdoaker kukutas trooniltRomulus Augustuluse.[120] Aastaks 562 suutisNarses terve Itaalia uuesti Ida-Rooma keisririigiga ühendada.[121] Aastatel 568–569 tungisid Põhja-Itaaliassegermaani hõimu kuuluvadlangobardid, millele järgnes ligi 1300 aasta pikkune Itaalia killustatuse periood. Järjest kahanev Bütsantsi võim püsis Põhja-Itaalias aastani 752, mil langobardid hõivasidRavenna eksarhaadi.[122]
Frankide ja langobardide vahel peetud sõdade käigus vallutasid frangidPippin Lühikese juhtimisel Rooma (754) ja hiljemKarl Suure eestvedamisel (773–774) kogu Põhja- ja Kesk-Itaalia. Vallutatud aladel moodustatiKirikuriik ja pandi aluspaavsti ilmalikule võimule. Aastal 800 krooniti Karl SuurSaksa-Rooma riigi keisriks. Alates 10. sajandi lõpust kuulus Itaalia suures osas Saksa-Rooma riigi koosseisu.[123]
Keskaegses Itaalias oli võrreldes muu Euroopaga linnade arv küllalt suur. Mitmed Põhja-Itaalia linnad moodustasid Saksa-Rooma riigi vastaseLombardia Liiga, kes lõi 1176. aastalLegnano lahingus Saksa-Rooma keisriFriedrich I Barbarossa vägesid. Selle võiduga said Lombardia Liiga linnad endale õiguse juhte valida, kindlusi ehitada ja linnalähedasi maid hallata. Esimesed käsitööliste vennaskonnad ehktsunftid tekkisid linnades 11.–12. sajandil. Linnriikide arengut soodustasid 11.–13. sajandil peetud ristisõjad, mille tulemusena koondus Idamaade ja Lääne-Euroopa vaheline kaubavahetus Itaalia kaupmeeste kätte.[123] 11.–13. sajandil oli Põhja-Itaalialinnriikide õitseaeg. Pikka aega valitses väikeriikides omamoodi aristokraatlik demokraatia. 13. sajandil olidVeneetsia,Genova jaPisa sisuliselt kogu Vahemere kaubanduse valitsejad. Põhja-Itaalia oli tollal koguLääne-Euroopa kõige jõukam piirkond, muu hulgas tekkisid sealpangad jakindlustusseltsid. Hiljem sai sellest kultuurilembesest piirkonnast karenessansskultuuri häll.[126]
Killustunud Itaalia 1843. aastal
15. sajandil domineerisid Itaalia mandriosasMilano hertsogiriik,Veneetsia vabariik,Firenze vabariik,Kirikuriik jaNapoli kuningriik. Jõudude tasakaalu aitas säilitadaLodi rahu (1454), millega Milano ja Veneetsia lõpetasid omavahelise kaua kestnud vastasseisu. Lodi rahu jätkuna moodustatiItaalia Liiga. Võrdlemisi püsiv rahu kestis aastani 1494, milPrantsusmaa kuningasCharles VIII vallandas sissetungiga Itaaliasse ja Napoli hõivamisegaesimese Itaalia sõja. Põhja-Itaalia sai järgmise poole sajandi jooksul pidevaks lahingtegevuse tallermaaks.Itaalia sõjad (1494–1559) lõppesid Prantsusmaa lüüasaamise jaHabsburgide Hispaania triumfiga – suurem osa Itaalia riikidest langesid Habsburgide ülemvõimu alla.[127]
Järgnenud paarisaja aasta jooksul jäi jõudude vahekord Itaalias suures osas muutumatuks.Hispaania (1701–1714) jaPoola pärilussõja (1733–1738) tulemusena läksid Hispaania valdused Põhja-ItaaliasAustriale, Hispaaniale jäid agaNapoli koosSitsiiliaga. Nendele territoriaalsetele muutustele vaatamata oli Itaalia 18. sajandil võrdlemisi rahulik maa kuniNapoleon I sõjakäikudeni sama sajandi lõpus.[127] Aastaks 1809 suutsid prantslased kogu Itaalia mandriosa oma kontrolli alla saada. Napoleoni lüüsaamise järel jäi ItaaliaViini kongressi otsuste järgi killustatuks ning suurestiAustria keisririigist sõltuvaks.[128]
1848–1849 toimus Itaalias revolutsioon Austria ülemvõimu ja kohalike valitsejate vastu.Sissisõda juhtisGiuseppe Garibaldi. Austria väed surusid ülestõusud 1849. aasta sügiseks maha. Itaalia rahvuslased eesotsas Sardiinia kuningriigiga sõlmisid seejärel liiduPrantsusmaa presidendiLouis-Napoléoniga, kes soovis Austria võimu vähendada. Itaalia ühendajate liidriks sai Sardiinia peaminister ja hea diplomaatCamillo Benso di Cavour. 1859–1860 vallutasid sardiinlased koos prantslastega Lombardia ja Kesk-Itaalia hertsogiriigid. Giuseppe Garibaldi hõivas 1860. aastal vabatahtlikegaBourbonideltSitsiilia. Kõik vallutatud väikeriigid liideti Sardiinia kuningriigiga. Ühendatud riigi parlament kuulutas 1861. aastalTorinos väljaItaalia kuningriigi, mille kuningaks saiVittorio Emanuele II.[123] Vastutasuks sõjalise abi eest loovutas Itaalia 1860. aastal PrantsusmaaleSavoia hertsogkonna jaNice'i krahvkonna.[129]Austria-Preisi sõja (1866) tulemusena liideti Itaaliaga Veneetsia.Itaalia ühendamine lõppes 1870. aastal Rooma hõivamisega.[123]
19. sajandi lõpus püüdisItaalia kuningriik oma majanduslikku ja poliitilist olukorda parandadaasumaade hõivamisega. 1889–1890 vallutas ItaaliaSomaalia ida- ja lõunaosa ning 1890. aastalEritrea. 1895–1896 peetud sõdades sai Itaalia Etioopas kaotuse osaliseks. KuniI maailmasõja alguseni oli Itaalia valdavalt põllumajandusele orienteeritud maa, kus oli suurtööpuudus. Ebaõnnestunud koloniaalpoliitika tõttu halvenes riigi majandus, põhjustadesmässude puhkemist. Aastal 1900 tapsid kuningasUmberto Ianarhistid. 1911–1912 vallutasid itaallasedOsmanite riigilt tänapäevase Liibüa alad. Esimese maailmasõja alguses veelKolmikliitu kuulunud Itaalia astus 1915. aastal sõtta hoopisAntandi poolel. Maailmasõjas raskeid kaotusi kandnud Itaalia sai pärast sõja lõppu endaleLõuna-Tirooli,Gorizia,Istria jaTrieste. Riigi halb majanduslik olukord aitas 1922. aastalBenito Mussolini juhitavatelfašistidel võimule tulla. 1935–1936 anastasid itaallased Etioopia, aitasid 1936–1939Francol võitaHispaania kodusõda ja okupeerisid 1939Albaania.Teises maailmasõjas osales Itaalia kuni 1943. aastaniteljeriikide poolel. Itaalia armee võttis osa lahingutegevusest niiBalkanil,Põhja-Aafrikas kui kaidarindel. 1943 sõlmis Itaalia Sitsiiliasse tunginud liitlasvägedegavaherahu (Mussolini kõrvaldati võimult) ja kuulutas Saksamaale sõja. Sakslased okupeerisid sama aasta lõpus Põhja- ja Kesk-Itaalia. Sakslased tõrjuti Itaaliast lõplikult välja 1945. aasta aprillis.[123]
Teise maailmasõja järel 1946. aastal riigikorra küsimuses korraldatud referendumil pooldas 54% osavõtnutest vabariiki (ülejäänudmonarhiat).[10][11] Itaalia Põhiseaduslik Assamblee võttis 1947. aasta 27. detsembril vastu uuepõhiseaduse, mis kehtestas parlamentaarse demokraatia. Uus põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 1948.[12]Pariisi konverentsil vastu võetud lepingute järgi pidi Itaalia loovutama KreekaleDodekaneesid,JugoslaavialeDalmaatsia rannikualad ja Prantsusmaale mõne väiksema piiriala. Riik kaotas Aafrikas olevad Liibüa ja Eritrea kolooniad, Somaalia jäi 1960. aastani Itaalia hooldusaluseks territooriumiks.[123]
1970. aastatel oli Itaalia ükseurokommunismi liikumise arengu keskpunkte.[130]
Itaaliat iseloomustab sajandite jooksul väljakujunenud rikkalik arhitektuuripärand.Kreekakolonistide arhitektuuri paremini säilinud näited asuvadSürakuusas ja on ehitatud aastatel 1200–400 eKr. Vaatamisväärsed kreeka templite varemed asuvad veelAgrigentos jaPaestumis.Etruskide riigi eksisteerimise ajast pärinevad mitmed varemed, mille hulgas paistavad silmanekropolidCerveteris jaTarquinias.[131]
Romaani stiil hakkas levimaLombardias (Modena toomkirik, MilanoSant'Ambrogio kirik) jaToscanas (Pisa toomkirik, LuccaSan Micheke in Foro kirik). Nüüdisajal on peaaegu igas vanemas Itaalia linnas vähemalt üks romaani stiilis ehitis (nt mitmed hoonedParma jaCremona vanalinnas). Omapärane romaani stiilis kindlus on Castel del MonteApuulias.Gooti stiil jõudis Itaaliasse 13. sajandil. Hilise saabumise ja kauge vahemaa tõttu (gooti stiili väljakujunemise keskus asus Põhja-Prantsusmaal) on Itaalias gooti stiilis hooneid säilinud võrdlemisi vähe. Mõned hoonedVeronas,Siena toomkirik jaMilano toomkirik on selle stiili headeks näideteks. Paljud gooti stiilis hooned Itaalias on tegelikult romaani stiilis ehitatud hooned, millele on lisatud gooti stiilisfassaad.Doodžide palee Veneetsias on samuti gooti stiilis ehitis, kuid erineb suuresti muudest Itaalia gooti hoonetest ja on pigem omane Veneetsia arhitektuurile.Veneetsia Püha Markuse kirik on püstitatud samal ajajärgul ning iseloomustabBütsantsi arhitektuuristiili.[131]
Renessanssarhitektuur sündis 15. sajandi algusesMedici perekonna eestvõtmiselFirenzes. Üleminek uuele arhitektuuristiilile toimusFirenze toomkiriku ehitamisel (valmis 1436). Seejärel ehitati peaaegu kogu Firenze uued hooned renessanss-stiilis (esinduslikumad on ntOspedale degli Innocenti,Palazzo Medici Riccardi ja Pazzi kabel), misjärel levis renessanssarhitektuur üle Euroopa. Väljaspool Firenzet võeti 15. sajandil uut ehituskunsti üle aeglaselt, olulisemate hoonete hulka kuuluvadSant'Andrea kirikMantovas,Ospedale Maggiore jaSanta Maria delle Grazie kirik Milanos ningSanta Maria dei Miracoli Veneetsias.Lorenzo de' Medici surma järel suundusid mitmed arhitektid tööle Roomasse. Kõrgrenessansi võrdlemisi lühikese perioodi jooksul ehitatud hooned paiknevad peamiselt Roomas (ntVilla Farnesina jaPalazzo Farnese).Manerism ehk hilisrenessanss sai alguse 1520. aastatel. Erinevalt kõrgrenessansist kestis manerism pikemat aega (16. sajandi viimase veerandini) ja laienes üle kogu Itaalia. Näiteid võib leida Firenzes (Laurentsiuse raamatukogu), Mantovas (Palazzo del Te), Roomas (Villa Giulia), Veneetsias (Loggetta ja Püha Markuse raamatukogu) jaTorinos (Savoia hertsogkonna residentsid).[131]
Barokkarhitektuur sündis 16. sajandi teisel poolelIl Gesù kiriku rajamisega Roomas. Hilisrenessansi ja varabaroki näited võib tänapäeval hulgaliselt nähaGenovas. Barokkarhitektuuri võib nüüdisajal kohata üle kogu Itaalia peaaegu igas linnas, silmapaistvate hulka kuuluvadSant'Andrea al Quirinale jaSan Carlo alle Quattro Fontane kirikud Roomas, Caserta palee ja terveVal di Noto regioon Sitsiilias, mis ehitati terviklikuna üles pärast purustavat maavärinat 1693. aastal. 17. sajandi lõpus domineeris Itaalia arhitektuurisuusklassitsism, mis paistis välja eelkõige väravate ja sammastena hoonete fassaadil.Tööstusliku pöörde järel avanes võimalus kasutada uusi ehitusmaterjale ja -tehnikaid ning seeläbi võttis 18. sajandi lõpus arhitektuuris võimumodernism.Crespi d'Adda linn on selle stiili heaks näiteks.[131]
11.–13. sajandil Itaalias levinudRomaani stiilismaalikunsti mõjutas kõige rohkem bütsantsimosaiigikunst. Seda kunstistiili iseloomustavadfreskod on tänapäeval säilinud Galliano San Vincenzo kirikus ja Rooma San Clemente allkirikus.[132] Gooti stiil jõudis Itaaliasse 12. sajandi viimases veerandis.[133] 13. sajandi lõpp tõi suured muutused maalikunsti, suurenes suundumus reaalsusest lähtumiseks. Itaalia maalikunstnikud hakkasid kasutama valgusega modelleerimist ja lineaarseperspektiivi manipuleerimist ruumikujutuse saavutamiseks.[134] Tolle aja tuntumate Itaalia maalikunstnike hulka kuulusGiotto di Bondone, kes maalis freskod Assisi San Francesco ülemise kiriku, Padova Cappella dell’Arena ja Firenze Santa Croce kiriku seintele.[135] Giotto maalitud tegelaskujud väljendasid oma emotsioone pooside ja näoilmega tugevamini kui kunagi varem maalikunsti ajaloos.[133]
Vararenessansi saabumine Itaaliasse 15. sajandil tähistas suurte muudatuste algust maalikunstis. Kunstnikud püüdlesid looduslähedase loomingu poole, võtsid kasutusele tsentraalperspektiivist lähtuva ruumikujunduse ja modelleerisid valguse-varjuga.[136] Teedrajavaks saidMasaccio freskod, mis mõjutasid hiljem terverenessansi maaliloomingut Itaalias.[137] Siiski jäi vararenessanss pigem maalikunstnike eksperimenteerimise ja õppimise perioodiks, mitte kindlaks kunstisuunaks (nagu hiljem renessansi jamanerismi perioodil).[136]
Kõrgrenessanss (umbes 1490–1530) tähistas Itaalia kunsti õitseaega ja vararenessansi avastamise-õppimise kulminatsiooni. Kunstikeskuseks sai Firenze asemel Rooma. Kõrgrenessansi loomingut iseloomustab eelkõige harmoonia ja tasakaalu kvaliteet. Kuigi liikumine oli vajalik ja tähtis, toimus see väärikalt ja rahulikult. Vaataja silmale pakuti alati keskendumispunkti. Kõrgrenessansi maalikunsti silmapaistvamad meistrid olidLeonardo da Vinci,Michelangelo,Raffael jaTizian.[138]
Manerismi saabumine pärast 1520. aastat peegeldas ebastabiilse perioodi saabumist, mil Itaalia muutus sõjategevuse tallermaaks. Rooma vallutamise ja rüüstamise järel (1527) kaotas linn juhtpositsiooni kunstikeskusena. Manerismi viljelejad kasutasid tegelaskujude maalimisel ebatavalisi värve ja väljavenitatud poose. Maneristide hulka kuulusid näiteksGiulio Romano,Parmigianino,Pontormo jaRosso Fiorentino.[133]
Järgneva kunstistiili –baroki (u 1600–1750) – sünnimaaks sai samuti Itaalia. Otsustavat pööret maalikunstis tähistas Carraci perekonna (Annibale, Agostino ja Lodovico) looming, kes avasid Bolognas kunstikooli. Manerismi iseloomustav ebaselgus asendus lihtsuse, selguse ja realismiga.[133] Barokk arenes itaalia kunstis kahes suunas: ühelt poolt võttis maad idealiseerimine (klassitsism), mida viljelesid Bologna koolkonna kunstnikud (Caraccid, Guido Reni, Domenichino, Lanfranco ja Giovanni Guercino). Teiselt poolt rõhutati loomutruudust janaturalismi, mille parimaks näiteks onCaravaggio looming.[139]
Igal Itaalia regioonil on välja arenenud omad unikaalsed muusikastiilid, instrumendid ja tantsud.Ballaadid (canti epico lirici) esinevad rohkem põhjaregioonides, lüürilised laulud (canti lirico monostrofici) on aga populaarsed Lõuna-Itaalias. Traditsioonilises Itaalia rahvamuusikas kasutatakseklahvakordioni,flööti,torupilli ja mitmesuguseid puhkpille (ciaramella japiffero). Regionaalse muusika tuntumate näidete hulka kuuluvad Napoli laulud ja Sitsiilia rahvamuusika, kuna nendest regioonidest on inimesed emigreerunud üle maailma laiali.[145]
Erinevalt rahvamuusikast assotsieerub ooper rohkem Itaalia identiteediga, kuigi pärineb riigi põhjaosast –Firenzest. Euroopa muusika arengus toimusid17. sajandil suured muudatused,trubaduuride levitatav keskaegne muusika asendus harmoonilistemadrigalidega ja lõpuksooperiga. Järgmiste sajandite jooksul kujunesid Itaalias välja ooperitraditsioonid, mille esindajateks olid sellised silmapaistvamad heliloojad nagu Claudio Monteverdi, Alessandro Scarlatti,Gioacchino Rossini,Vincenzo Bellini,Gaetano Donizetti jaGiuseppe Verdi. Itaalia ooper domineeris rahvusvahelist ooperit pikka aega, kuniks 19. sajandil hakati aktsepteerima kohalikus keeles oopereid.[145]
Riigi korvpallikoondis on tulnudEuroopa meistriks kahel korral (1983 ja 1999) ja kahel korralolümpiamängude hõbemedali (1980 ja 2004). Kohalikku võrkpalliliigat peetakse üheks tugevamaks maailmas.[151] Itaalia jalgratturid on MM-tiitlite poolest belglaste järel teisel kohal. Igal aastal korraldatavGiro d'Italia kuulub aasta kolme tähtsama jalgrattatuuri hulka.[151]
Itaalia köök on väga mitmekesine ja regiooniti üsna erinev. Seetõttu erineb näiteks Toscanas pakutav toit oluliselt Napolis või Sitsiilias pakutavast. Itaalia kööki iseloomustab lihtne põhimõte: toit peab olema valmistatud värskest toorainest. Vähe toiduaineid imporditakse ja suurem osa kasvatatakse kohapeal. Mitmekesise maastiku ja erinevate kliimatingimuste tõttu erineb kohapeal kasvatatav regiooniti märkimisväärselt. Põhja-Itaalia suured tasandikud on ideaalsedkarjakasvatuseks. Seetõttu esineb sealsel tüüpilisel toidulaual rikkalikultpiima koort,võid,juustu ja paljuloomaliha. Lõuna-Itaalias aga peetakse veiste asemel pigem lambaid, kitsi ja kanu ning see kajastub ka toiduvalmistamisel.[152]
Kuulsaimad Itaalia toidud on levinud üle maailma. Nende hulgas on populaarseimadpasta japitsa. Itaallane sööb aastas keskmiselt 28kg pastatooteid. Itaaliast on päritrisoto,parmesan jasalaami. Riigi põhjaosas asuvLiguuria onpesto sünnimaa ning seal tarbitakse ohtralt värskeidmereande. Samas ei valmista liguurlasedtomatil põhinevaid kastmeid. Tomat on ohtralt levinud Sitsiilia köögis, mida on läbi aegade tugevalt mõjutanudKreeka,Araabia jaAafrika kultuur.Milanos ja seda ümbritsevasLombardias süüakseriisi rohkem kui pastat. Sealtkandist pärinevad risoto,gorgonzola jamascarpone juust. Põhitoidu hulka kuulub seal kapolenta.Torino on kuulus omašokolaadi poolest,Piemontet tunnustatakse valgetetrühvlite kasvatusmaana ja kvaliteetseveini tootjana. Toscana on kuulus oma valgete ja mustade trühvlite ning sealihatoodete poolest.Emilia Romagna regioonist pärinevad valge salaami, Parma sink ja Parma juust (parmesan).[152] Jookidest on Itaalias populaarseimad vein jakohv. Tuntumatealkohoolsete jookide hulka kuuluvad veelgrappa,amaretto,limoncello jt.[152]
↑Aljos Farjon, Denis Filer. "An Atlas of the World's Conifers: An Analysis of Their Distribution, Biogeography, Diversity and Conservation Status". Brill Academic Pub (2013), lk 155.ISBN 978-9004211803.
↑Hatton, Timothy J. and Jeffrey G. Williamson; Williamson, Jeffrey G (September 1994). "What Drove the Mass Migrations from Europe in the Late Nineteenth Century?". Population and Development Review. Population Council. 20 (3): 533–559. doi:10.2307/2137600. ISSN 0098-7921. JSTOR 2137600
↑Ben-Ghiat and Hom, "Introduction" to Italian Mobilities (Routledge, 2016)
↑Leustean, Lucian N. (2014). Eastern Christianity and Politics in the Twenty-First Century. Routledge. p. 723.ISBN 978-0-415-68490-3.
1234Massimo Introvigne, Pierluigi Zoccatelli. "Il pluralismo religioso italiano nel contesto postmoderno". CESNUR's 2016 demographic report of minority religions in Italy
↑J. P. Mallory, Douglas Q. Adams (1997). "Encyclopedia of Indo-European Culture". Fitzroy Dearborn Publishers, lk 482.ISBN 978-1-884964-98-5
12CTI Reviews (2016). "Western Civilization, to 1500: Civilizations, Western culture".
↑Gert Jan van Wijngaarden,Use and Appreciation of Mycenaean Pottery in the Levant, Cyprus and Italy (1600–1200 B.C.): The Significance of Context, Amsterdam Archaeological Studies, Amsterdam University Press, 2001
↑Hamil, Sean; Chadwick, Simon (2010).Managing football: an international perspective (1st ed., dodr.ed.). Amsterdam: Elsevier/Butterworth-Heinemann. Lk285.ISBN1-85617-544-8.
.jpg)
.jpg)
