Invasport ehkparasport on sport, millega tegelevad füüsilise või vaimupuudega inimesed.[1] Invasport muutus populaarseks20. sajandil[2], et aidatateise maailmasõja veteranidel tavaellu naasta.[3] Enamik invaspordialasid on tavaspordialad, mis on puudega inimeste jaoks sobivamaks muudetud. Leidub ka spordialasid, naguväravpall, mis on spetsiaalselt puudega inimeste jaoks loodud.[4]
Kuna puudeid on erinevaid, siis on Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee (International Paralympic Committee) loonud süsteemi, kuidas puudeid kategoriseerida, et võistlus aus oleks.[5] Kuigi parasport nimetatiparapleegia järgi, siis praeguseks on invaspordis esindatud peaaegu kõik puuded.[6]
19. sajandil avastati, et parasport on väga kasulik puudega inimeste rehabiliteerimiseks. Invaspordi hakati populariseerima alles1940ndatel, kui teisest maailmasõjast naasis palju halvatud sõdureid ja avastati, et sport on nende jaoks hea ravivahend.
Üks esimene ja kõige tähtsam invaspordi propageerija oli saksa päritolu neuroloog Ludwig Guttmann, kes uskus, et sport on suurepärane rehabilitatsioonivahend. Guttmanni teene on ka esimene paraspordi võistlus:1948. aastal organiseeris ta Stoke Mandeville'i mängud Londoni olümpiamängudega samal päeval.
1952. aastal moodustasid Hollandi sõjaveteranid Rahvusvahelise Stoke Mandeville'i mängude komitee (International Stoke Mandeville Games Committee) ning olid tänapäevaparaolümpiamängude eelkäijad.
1960. aastal toimusid Roomas esimesed paraolümpiamängud, kus oli kavas 12 invaspordiala:snuuker,vehklemine,odavise, täpsus odavise,kuulitõuge, teatepulga viskamine, meestekorvpall,ujumine,lauatennis,vibulaskmine, noolemäng javiievõistlus (vibulaskmine, ujumine, odavise, kuulitõuge ning teatepulga viskamine).
1962. aastal korraldas Eunice Kennedy Shriver suvelaagreid vaimupuudega inimestele, et ka nemad saaksid sporti harrastada. Nendest laagritest arenesid välja esimest korda1968. aastal toimunud eriolümpiamängud vaimupuudega inimestele.
Algul võisid vaimupuudega inimesed osaleda ka paraolümpiamängudel.2000. aasta suve paraolümpiamängude sohiskandaalis avastati, et osa vaimupuudega sportlastena üles astunud inimesi ei olnud tegelikult puudega. Peale seda keelati vaimupuudega inimestel osaleda paraolümpiamängudel. Siiski ei olnud paljud parasportlased sellise diskrimineerimisega nõus ja korraldati kampaaniaid selle keelu vastu.2009. aastal lubati vaimupuudega inimestel jälle paraolümpiamängudel osaleda.[7]
Treenimine on invasportlaste jaoks sama tähtis kui kehaliselt tervete inimeste jaoks. Uuringutes on avastatud, et aktiivne ning regulaarne trenn aitab mitmel viisil puudega inimeste tervist parandada. Eriti aitab lihastreening parandadahingamisteede probleeme ning vähendada hingeldamist.[8]
Väga levinud on invaspordilaagrid, kus puudega inimesed treenivad mitu päeva järjest kehaliselt tervete inimeste juhendamisel. Sellised laagrid aitavad lisaks füüsilise tervise edendamisele ka vaimset tervist parandada.
2001. aastal avaldati teadusartikkel, mis uuris 15 invaspordilaagris osalenut ning nende kogemusi. Tulemused näitasid, et osalejad on suures osas selliste laagrite suhtes positiivselt meelestatud ning tunnevad, et laagris osalemine aitas taastada nii füüsilist vormi kui ka eneseusku.[9]
Paraolümpiamängud on maailma suurim spordivõistlus füüsilise või vaimupuudega inimestele ning mänge koordineerib Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee.
1960. aastal leidsid aset Roomas esimesed paraolümpiamängud ning alates1988. aastast toimuvad need vahetult peale olümpiamänge samas linnas. Mängud toimuvad iga kahe aasta tagant, vaheldumisi suve- ja taliparaolümpiamängud.[10]
Praegustel paraolümpiamängudel saavad osalejad võistelda 23 invaspordialas, kuid leidub veel sadu populaarseid spordialasid üle maailma.[7]
Invasportlased jaotatakse tavaliselt kolme kategooriasse: kurdid, füüsilise puudega inimesed ja vaimupuudega inimesed.
Paraolümpiamängudel on väga ranged reeglid, kuidas osalejaid rühmadesse jagatakse. Samamoodi nagu kehaliselt terveid inimesi jagatakse vanuse, kaalu ja soo järgi rühmadesse, et võistlus oleks võrdne, jagatakse ka invasportlased rühmadesse. Parasportlaste jaoks on jagunemine natukene keerulisem, kuna arvesse tuleb võtta ka erinevaid puudeid ning nende raskusastmeid. Iga spordiala jaoks on välja töötatud liigitamise reeglid ning neid kõiki saab näha Rahvusvahelise Paraolümpiakomitee kodulehel.[5]
Eestis korraldab invasporti ning kõike sellega seonduvatEesti Invaspordi Liit. Organisatsioon sai alguse1980. aastal, kui liikumispuudega inimesed hakkasid tundma huvi ühiskondliku elu vastu ning tahtsid harrastada sporti samamoodi nagu kehaliselt terved inimesed. Algul loodi juba olemasoleva ühingu Autom juurde käsijuhtimisega autode sektsioon ning puudega inimesed said osaleda jaanikurallis, lumerajasõidus, slaalomis, mäkketõusu- ja vigursõiduvõistlustes ning sprindis.
1982. aastal moodustati rahvaspordiklubi Invasport ning hakati tegelema võimlemise, ujumise ja muude veeprotseduuridega treenerite ning arstide käe all. Korraldati ka ülevabariigilisi kergejõustikupäevi, ratastoolivõidusõite ning istevõrkpalliturniire.
1986. aastal loodi Eesti Spordikomitee juurde Eesti Invaspordiföderatsioon, mis ühendas kurte, pimedaid ning liikumispuudega inimesi.
1990. aastal21. märtsil moodustati ametlikult Eesti Invaspordi Liit, mis tegeleb ainult liikumispuudega inimeste spordi ja rehabilitatsiooniga.[10]
1991. aastal moodustatiEesti Paraolümpiakomitee (EPK), mis tegeleb nägemis-, kuulmis-, füüsilise ja vaimupuudega inimeste spordiga. Samal aastal astus EPK Rahvusvahelise Paraolümpiakomitee liikmeks. EPK eelkäija oli1986. aastal spordiühingu Kalev juurde loodud Eesti Invaspordiföderatsioon.[11]
Marge Kõrkjas (1996. aastalAtlantas kaks kuldmedalit)
Emilija Manninen (2013. aastalSofias kuldmedal ja 400 meetri tõkkejooksus uus kurtide maailmarekord)
Annely Ojastu (1996. aastal Atlantas kuldmedal)
Sirly Tiik (2000. aastalSydneys kuldmedal ja odaviskes oma võistlusklassi uus maailmarekord)