1930.–1990. aastatel nimetati nüüdisinimestHomo sapiens sapiens janeandertallastHomo sapiens neanderthalensis. Praegu peetakse neandertallase vaatlemistHomo sapiens 'ialamliigiks vananenuks, sestpaleoantropoloogias on tasapisi hakatud pidama neandertallast inimesestmorfoloogiliselt selgelt eristatavaks; seetõttu on erialakirjanduses kasutusele tulnud nimetusedHomo sapiens jaHomo neanderthalensis[3].
Inimese soovitava või loomulikukehakaalu kohta pole meditsiinilist konsensust, pealegi sõltub kaal ka pikkusest.WHO on siiski määratlenudkehamassiindeksi normivahemiku, nimelt 18,50–24,99[6].
Järgnevas on ära toodud inimese tähtsamad tunnused, eriti võrreldes teiste inimlaste ja muude esikloomalistega.
Inimesel on püstine kõnd (bipedalism), mis ei ole loomariigis iseenesest midagi ebaharilikku, kuigiimetajatel on see haruldane. Püstine kõnd võimaldab inimesel kahel jalalseismist (ortostaas),kõndimist jajooksmist. Nii et tal on vähemalt kaks kahel jalalkulgemise viisi. Imikuna on inimesel veel suur repertuaar kulgemisviise (roomamine). Ta saab kasutusele võtta veel uusi kulgemisviise (näitekshüppejooks).
Inimestel ei olehaardejalga, nagu enamikul teistel esikloomalistel, vaid lühenenudvarvastega ning teiste varvastega rööbiti asetsevasuure varbagajalg. See-eest ei kasuta inimenekätt kulgemiseks. Ahvile ebatüüpiliselt on inimesel käed lühemad kui jalad. Nagu kõigilinimahvlastel, puudub inimeselsaba. Püstisest kõnnist tulenevalt on inimesel kahekordse S-i kujulinelülisammas ja suuristmik; see võimaldabki püstist kehahoidu ja kulgemist.
Püstine kõnd tuleb igal inimesel ära õppida. Selleks kulub pärast sündi umbes aasta kuni poolteist aastat.
Inimese peaaju pöörlev animatsioonmudel (ilmasuuraju parema poolkerata;otsmikusagarad on märgitud punasega)
Inimesepeaaju on samasuguse ehitusega nagu teistel esikloomalistel, ainult et võrreldes kehapikkusega suurem[7][8]. Täiskasvanud inimese peaajus on umbes 86 miljarditneuronit,suuraju koores umbes 16 miljardit[8][9]. Võrdluseks,reesusmakaagi peaajus on umbes 6,4 miljardit neuronit[10] jaaafrika elevandi peaajus umbes 257 miljardit, sellest 5,6 miljarditsuuraju koores.[11] Enttavagrindal on ainuüksineokorteksis umbes 37 miljardit neuronit, poole rohkem kui inimesel.[12]
Suuraju koor on inimese peaajus eriti suur, eritiotsmikusagarad, millele omistatakse sellisedtäidesaatvad funktsioonid, nagu impulsside kontroll, emotsioonide regulatsioon, tähelepanu juhtimine, toimingute eesmärgipärane algatamine ja järjestamine, motoorika juhtimine, toimingute tulemuste jälgimine ja enesekorrigeerimine. Suuraju koore piirkond, mille pädevuses onnägemine, ja tsoonid, millel on tähtsuskeele jaoks, on samuti inimesel märgatavalt suuremad.
Fossiilileiud näitavad, et inimestel kujunes püstine kõnd kahel jalal (bipedalism) palju varem kui peaaju tunduv suurenemine.[13] Peaaju suurenemine toimus samal ajalmälumislihaste vähenemisega.
Inimesenägu on lamedam kui inimahvi kolju, millele on omaneprognaatia. See-eest on inimeselülalõug jaalalõug väiksemad, mistõttulõug ulatub ette. Peaaju mahu suure kasvu tõttu tekkis kõrgelaup ja inimese iseloomulik koljukuju.
Karvastiku puudumise tagajärjel jahtub inimene väiksemasoojusisolatsiooni tõttu külma korral kiiresti. Ent ta on õppinud seda korvamatule,hoonete jarõivaste abil. See võimaldab tal ka külmemates piirkondades ellu jääda. Karvastiku puudumisel on veel see puudus, et on suurem oht, etnahka kahjustabultraviolettkiirgus, sest karvastik on tähtispäikesekaitse. Erinevatnahavärvi eri piirkondadest pärit inimestel peetaksekohastumiseks erilaiuskraadidel erineva intensiivsusegaPäikeselt tuleva ultraviolettkiirgusega.
Tänapäevaste teadmiste järgi ei ole nüüdisinimene "loomu poolest" ei puhaskarnivoor ega puhasherbivoor, vaidomnivoor; ent vaieldav on see, kui suure osa toidust eri aegadel ja eri piirkondades moodustasliha jataimetoit[14]. Omnivoorne eluviis kergendas nüüdisinimesel kasutada elamiseks peaaegu mis tahes Maaökosüsteemi[15].
Veel üks eripära onmenopaus naisel. Paljudel loomaliikidel on isased ja emased reeglina surmani viljakas. Ainult vähestel loomaliikidel on emase viljakus ajaliselt piiratud.
Inimese peaaju suure mahu ning püstise kõnni nõudmiste tõttu onsünnitus eriti problemaatiline: inimese sünnitus võib olla palju valulikum kui teistel loomadel, ka võrreldes teiste esikloomalistega, ja võib ka kergemini komplikatsioone tekitada. Selleks et neid vähendada ja osata neid ravida, on välja töötatudsünnitusabi meetodid.
Vastsündinud tulevad ilmale eriti ebaküpses ja abitus seisundis.Imikutel on esimestel elukuudel ainult vastsündinurefleksid. Nad ei saa iseseisvalt kulgeda ja on seetõttu suuresti passiivsedsülelapsed.
Inimene on üks pikema elueaga loomi ja kõike pikemaealisem esikloomaline.
Inimese keskmist eluiga mõjutavad oluliselt geneetilised soodumused, arstiabi kvaliteet, stress, toitumine ja liikumine. Naiste keskmine eluiga on keskmiselt mitu korda pikem. Keskmine eluiga on paljudes maades viimastel aastakümnetel järjest pikenenud. Heades tingimustes võivad inimesed elada saja-aastaseks ja vanemakski.
Inimlaste sugupuuArhalliste inimeste (perekond sugupuuinimene) kuni nüüdisinimeseni. Arvud vasakul: vanus miljonites aastates
Kuni 1980. aastate lõpuni koondatiorangutanid,gorillad jašimpansid inimahvlaste (Pongidae) sugukonda ning vastandati inimlaste (Hominidae) sugukonnale.Geneetilised võrdlused näitasid, et šimpansid ja gorillad on inimesega lähemas suguluses kui orangutanitega; sest ajast arvatakse inimesed, šimpansid ja gorillad koos oma fossiilsete eelkäijategaalamsugukondaHomininae ja see orangutanidetaksoniPonginae kõrvale.
18. sajandist 20. sajandi lõpuni jagati liikHomo sapiensrassideks (rassiteooria). Alates 1970. aastatest näitasidpopulatsioonigeneetilised uurimused, et selline jaotus on küsitav, ja tänapäeval ei peeta seda enam õigeks.
Inimese (nagu ka teisteeukarüootide) genoom sisaldab nii kodeerivaid kui ka mittekodeerivaidDNA järjestusi, mis on sagelihomoloogsed suguluses olevate elusolendite DNA järjestustega ("sama" geen) ja sageli langevad väga lähedases suguluses olevate liikide (näiteks teiste inimlaste) DNA järjestustega isegi täielikult kokku. Eri liikide DNA järjestuste sarnasuse järgi saab arvutada nendesugulusastme: niiviisi on geneetilised analüüsid kinnitanud, etšimpansid (bonobod,tavašimpansid),gorillad[19] jaorangutanid (selles järjekorras) on inimese lähimadretsentsed sugulased.
KuiCarl von Linné arvas 1735. aastal teoses "Systema Naturæ" inimeseloomariiki ja seal perekondaHomo, loobus tadiagnoosist – perekonna täpsest kirjeldusest kehaliste tunnuste kaudu. Selleasemel kirjutas ta:Nosce te ipsum ('tunne iseennast'), eeldades, et iga inimene teab väga hästi, mis on inimene. PerekonnaHomo jaotas ta neljaks variandiks:Europæus, Americanus, Asiaticus jaAfricanus ning omistas neile värvustunnusedalbescens, rubescens, fuscus janigrans (valge, punane, pruun, must). Aastal 1758, "Systema Naturæ" 10. trükis, kasutas Linné inimese kohta küll esimest korda nimetustHomo sapiens ning tõi peale selle ära variantide (europaeus,afer,asiaticus,americanus) mitmesugused väidetavad iseloomu- ja kehalised tunnused, kuid loobus endiselt liigi diagnostiliste tunnuste nimetamisest.
Aastal 1775 nimetasJohann Friedrich Blumenbach omaväitekirjas "De generis humani varietate nativa" ("Inimsoo looduslikust mitmekesisusest") variante, mis Linné oli ära toonud, inimese neljaksteisendiks[27] ja kirjeldas mõnesid nende ühistunnuseid. Neid ühisjooni seletas ta – üle 80 aasta enneDarwini '"Liikide tekkimist" – sellega, et nad pärinevad ühisest "perekonnast". Ent osutus, et nende tunnuste abil ei saa otsustada, kasfossiilid tuleb arvata liikiHomo sapiens.
Sammu edasi astus botaanikWilliam Thomas Stearn ja kuulutas 1959. aastal Carl von Linné enda (Linnaeus himself) liigiHomo sapienslektotüübiks[28] See omistus on praegu kehtivate reeglite järgi korrektne[29]. Carl von Linné jäänused (temaUppsala toomkirikusse maetud luustik) on seetõttu anatoomiliselt tänapäevase inimese nomenklatuurnetüüp[30]
Siiski puudub endiselt liigiHomo sapiens üldtunnustatud diagnoos: "Meie liikHomo sapiens ei ole kunagi olnud niisuguse formaalsemorfoloogilise definitsiooni objekt, mis aitaks meil fossilileidudes mingil praktilisel viisil oma liigikaaslasi ära tunda."[31] Selgete morfoloogiliste tunnuste puudumise tõttu arvatakse fossiilid liikiHomo sapiens sageli eeskätt nende dateeritud vanuse põhjal, mis on vaid paleontoloogiline abikriteerium.
Anatoomiliselt tänapäevase inimese (punane) levik Maal ja eelnev asustamineHomo erectus 'e (kollane) janeandertallase (ookrivärvi) poolt; arvud näitavad vanust aastates
315 000 aasta vanuseid koljuluidMarokost peetakse praegu vanimateks vaieldamatult anatoomiliselt tänapäevase inimesefossiilideks[32]. Pikka aega elas liikHomo sapiens Aafrikas rööbiti eeskättEuroopat jaEes-Aasiat asustanud neandertallastega, kes olid eriti kohastunud eluksparasvöötmes kuniArktikas.
Alternatiivne, varem levinummultiregionaalne hüpotees oletab, etHomo sapiens arenes mitmes piirkonnas üksteisest sõltumatultHomo erectus 'est. Uuema aja molekulaargeneetiliste uurimuste järgi on see tees siiski vähetõenäoline.
Inimkonna arengulooga algusest kuni tänapäeva inimeseni tegelevad eritipaleoantropoloogia,arheoloogia jageneetika. Bioloogiliseevolutsiooni kõrval oli oluline ka inimesekultuuriline areng, mis avaldub muu hulgastööriistade jasuulise kõne kasutamises. Tänapäevase inimese varajaste esivanemate kultuurilise arengu tase oli sadu tuhandeid aastaid peaaegu muutumatu. Alles umbes 40 000 aastat tagasi hakkasid kultuurilised innovatsioonid kiirenema ning alatesmaaviljeluse jaloomakasvatuse tekkest mõjutab inimene mastaapselt oma ümbrust.
Aristotelese järgi on inimenezōon politikon. Vastsündinud inimene sõltub ellujäämiseks ja arenguks eriti suures ulatuses ja eriti kaua hooldusest teiste inimeste poolt. Ainult koos inimestega on tal võimalik saada ja töödelda õppimisstiimuleid, mis võimaldavad ühiskonnaelus osaleda. Keele omandamisega käib kaasas sissekasvamine teatud kultuuri, mis pärineb vastava ühiskonna traditsioonidest. Et teadlikkust niisugustest ühiskonnaspetsiifilistest traditsioonidest saab põlvest põlvest suuliselt ja kirjalikult edasi anda, tekivadajalugu jaajalooteadvus. Kohanedes loodusliku ja sotsiaalse keskkonnaga ja sellega vastanduses kujunebindiviid ja omandab kohaühiskonnas.
Sotsiaalsus kui evolutsiooniliste tunnuste tagajärg
Antropogeneesi aluseks olevas evolutsioonis on eriti olulised kehalised tunnused: püstise kõnnaku esijäsemeid kulgemiseks enam ei kasutada ja need võivad omandada mitmesuguseid funktsioone.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud.Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.
Sigmund Freud (1856–1939) kirjeldas inimest kolme strukturaalse elemendi kaudu:id (saksaes ehk miski),ego (sksIch – mina) jasuperego (sksüber-Ich – ülimina).[viide?]
Carl Gustav Jung (1875–1961),šveitsipsühholoog, uuris inimpsüühikat ning sõnastas inimese mõistmise seisukohalt järgmised olulised mõisted:
Sensoorika tähendab info saamist meeleelundite – nähtu, kuuldu, kombatu, maitstu, lõhna – kaudu ning selle vahetut töötlust seda verbaliseerimata.
Tunded annavad alateadvusliku hinnangu sensoorsele teabele, s.t see arvatakse meeldivaks – vastumeelseks, ilusaks – inetuks, heaks – halvaks jne.
Mõte kirjeldab tunnete kaudu saadud kogemust ja seob selle sõnaga. Mõtlemine tähendab mõtteliste abstraktsioonide rakendamist olukorra mõistmiseks ja otsuste langetamiseks. Mõttetöö eesmärgiks on objektiivse reaalsuse eristamine fantaasiast ning tunnetest mõjutamata loogiliste järelduste tegemine.
Intuitsioon tähendab asjade olemuse taipamist instinktiivselt, ilma mõtteliste arutluste jada läbimata.[34]
Alfred Adler (1870–1937),austria psühholoog uuris inimese arengut ning leidis, et inimese areng on tugevalt mõjutatud tema lapsepõlve keskkonnast ja kogemustest, mille ületamise soov kujundab tema eesmärgid. Teadvustamata jäänud alaväärsuskompleksi ületamise vajadus suunab inimese käitumist läbi kogu elu, nii tema tööelu valikutes, sõprussuhetes kui ka armastuses.[34]
Erik Erikson (1902–1994), taani-ameerika psühholoog leidis, et ühiskond suunab ja kujundab nii perekonna, kooli kui ka töökoha kaudu inimese arengut, tasustades teda arengu eest heldemini kui arengupeetusel. Oma epigeneetilise kontseptsioonis märkis ta, et iga eluetapp saabub enam-vähem kindlal eluaastal, kestab kindla aja ning läheb üle järgmisse etappi, kusjuures konfliktid, kohanemisraskused ja kriisid ühelt etapilt teise siirdudes on väljakutseks kasvada, areneda, küpseda. Ta eristas oma töös kaheksat elujärku:
Imikueas kujuneb välja usaldus või usaldamatus välise maailma ja teiste inimeste suhtes.
Varases lapseeas (1–3 a) peab ta alistama oma füüsilise keha ja saavutama selle üle kontrolli. Kui ta sellega toime ei tule, siis valdab tema meeli häbi ja ta hakkab kahtlema eneses.
Mängueas avastab ta maailma ja hakkab mõistma hea-halva erisust. Kui ta seda ei saavuta, siis kogeb ta endas puuet ning teda valdab süütunne.
Nooremas koolieas peab ta õppima olema hoolikas, töötades kogeb ta tegevuse tulemuslikkust. Ebaõnnestumine tekitab inimeses alaväärsustunde.
Noorukieas kujuneb välja inimese identiteet. Puberteedis peab ta otsustama, kas omandada vanema generatsiooni kultuurilised, eetilised, religioossed jt väärtused või lükata need tagasi ja luua iseenda väärtussüsteem. Ebaõnnestumine tekitab identiteedipuude, mida püütakse kompenseerida kuhugi kuulumise kaudu.
Noores täiskasvanueas õpib inimene looma lähedasi suhteid teiste inimestega. Kui ta ebaõnnestub, siis tabab teda üksindus.
Täiskasvanu iga täidab loov tegutsemine või arenguseisak, milles ta süüdistab vandenõulasi, kes ei lase tal midagi teha.
Vanaduses kogeb inimene küpsustunnet, ta vabaneb oma egost ja saavutab enne surma mõistvuse, selguse ja meelerahu. Ebaõnnestumisel ei suuda ta enesekeskusest välja murda ning sureb lootusetuse tundega, mis on täis tühjust ja ahastust.[34]
Abraham Maslow (1908–1970) ameerika psühholoog uuris inimese arengust tulenevaid vajadusi ja nende hierarhilist sõltuvust, tuues välja järgmised märksõnad (sõltuvus kasvab alt üles):
Maslow' püramiidEneseaktualiseerimine;
Eneseaustus (soov veenduda oma kompetentsuses ja püüd pälvida teistelt tunnustust);
Sotsiaalne kuuluvus ja armastus (suhtlemise, rahuldava sotsiaalse staatuse ja lähisuhete vajadus);
Ohutustarve (soov elada stabiilses, turvalises, etteaimatavas keskkonnas, olles vaba ärevusest ja hirmust);
Füsioloogilised vajadused (toit, kehakate, uni, peavari, seks jt).[34]
Jean-Paul Sartre (1905–1980),prantsuse filosoof jaeksistentsialistliku filosoofia looja, uuris samuti inimese arengut ning leidis, et inimeseks olek eeldab palju enamat kui esmavajaduste rahuldamine. Ta väitis, et inimesed kes piirduvad oma esmaste bioloogiliste ja sotsiaalsete vajaduste rahuldamisega, loobuvadisiksuslikust arengust. Sellega kahjustavad nad oma sootsiumi, sest nendes peituv loovuse potentsiaal jääb kasutamata. Sartre leidis, et
iga inimene on konkreetses ajas ja ruumis unikaalne,
ehkki kõik inimesed on oma keskkonna saadused, kannab igaüks oma elukäigu eest isiklikku vastutust,
elu on meile kõigile esitatud väljakutse mõtestada oma individuaalne eksistents põhiolemuselt absurdses maailmas,
tajudes oma vastutust saatuse ees, tunnevad paljud inimesed üksildust, ärevust ning meeleheidet,
elu üks põhiküsimusi on see, kas inimesed suudavad elu juhuslikkuse ja määramatusega näotsi olles elada ehtsat ja siirast elu,
kuna igaüks on oma elu arhitekt, asetab see suuri nõudeid elus tehtavatele otsustele,
elu mõtet ei saa keegi kingituseks – see tuleb endal leida,
elu on just säärane, milliseks me selle ise endale teeme.[34]
Jörg Noller on Online Encyclopedia Philosophy of Nature välja toonud veel järgmised inimese määratlused:
Inimene kui ratsionaalse olemusega indiviid (Boetiuse ontoloogiline inimese määratlus);
Olend kes oskab end iseendana ette kujutada (John Locke eneseteadvusest lähtuv inimese määratlus);
Inimene kui eesmärk omaette (Immanuel Kanti moraali-filosoofiline määratlus);
Inimene kui loom (Eric T. Olsoni animalismi teooria, millega ta eitas vaimse mõõtme olemasolu);
Inimene iseteadliku olendina: füüsiline organism moodustab inimese, kuid ei ole sellega identne (Lynne Bakeri põhiseaduse teooria);
Personaalse elu kontseptsioon, mis tunnustab ratsionaalset ühtsust (Marya Schechtman).[35]
Islami käsitust mööda on inimene makrokosmose analoog, temas endas on olemas kogu olemishierarhia neljast elemendist tähtedeta taevavõlvini. Inimesel on põhimõtteline vabadus areneda, tõusta maisusest kõrgemale. Inimene on loomult rumal, rumaluse juur on aga tema ise (nasf), kui madalam nasf on ületatud, jääb ainultjumal (haqq). Kuna inimeses valitseb sundiv ise, on ta enesekeskne ja valmis hälbima illusioonidesse. Mõistuslik ise, mis võib lasta end küll ähmastada madalamate hingejõudude poolt, kuid ta võib tajuda ka vaimu mõjutusi.[34]
René Guénoni (1886–1951), prantsuse usundiuurija arvates on islamis inimene palju enam ja ka palju vähem, kui läänes arvatakse: ta on palju rohkem tänu oma võimele määramatult avarduda väljapoole kehalist vormi aga ta on ka palju vähem, sest ta ei moodusta mingit terviklikku ja enesega piirduvat olendit; ta on üksnes tõelise olemise väline manifestatsioon ning selle põgus nähtumus, mis ei puuduta kuidagi tema igimuutumatut olemust.[36]
↑Daniel Richter, Rainer Grün, Renaud Joannes-Boyau, Teresa Steele, Fethi Amani, Mathieu Rué, Paul Fernandes, Jean-Paul Raynal, Denis Geraads, Abdelouahed Ben-Ncer,Jean-Jacques Hublin, Shannon P. McPherron. The age of the hominin fossils from Jebel Irhoud, Morocco, and the origins of the Middle Stone Age. –Nature, kd 546, nr 7657, 2017, lk 293–296.Resümee.
↑Homo neanderthalensis King, 1864. –Bernard Wood (toim).Wiley-Blackwell Encyclopedia of Human Evolution, 2 köites, Wiley-Blackwell 2011, lk 329,ISBN 978-1-4051-5510-6.
↑5300 eKr – 19. sajand. Allikas: Frank Siegmund.Die Körpergröße der Menschen in der Ur- und Frühgeschichte Mitteleuropas und ein Vergleich ihrer anthropologischen Schätzmethoden, Books on Demand: Norderstedt 2010,ISBN 978-3-8391-5314-7, lk 81, tabel 38.
↑Donald Johanson.From Lucy to language, Simon and Schuster 1996, lk 80.
↑8,08,1Suzana Herculano-Houzel. The human brain in numbers: a linearly scaled-up primate brain. –Frontiers In Human Neuroscience, kd 3, 2009.Veebis.
↑Frederico Azevedo, Ludmila Carvalho, Lea Grinberg, José Farfel, Renata Ferretti, Renata Leite, Wilson Filho, Roberto Lent jt. Equal numbers of neuronal and nonneuronal cells make the human brain an isometrically scaled-up primate brain. –Journal of Comparative Neurology, 513, nr 5, 2009, lk 532–541.Resümee.
↑S. Herculano-Houzel, C. Collins, P. Wong, J. Kaas. Cellular scaling rules for primate brains. –Proc Natl Acad Sci, kd 104, nr 9, 2007, lk 3562–3567.Veebis.
↑S. Herculano-Houzel, K. Avelino-de-Souza, K. Neves, J. Porfírio, D. Messeder, L. Mattos Feijó, J. Maldonado, P. Manger. The elephant brain in numbers, –Frontiers in Neuroanatomy, kd 8, nr 46, 2014.Veebis.
↑Heidi Mortensen, Bente Pakkenberg, Maria Dam, Rune Dietz, Christian Sonne, Bjarni Mikkelsen, Nina Eriksen. Quantitative relationships in delphinid neocortex. –Frontiers in Neuroanatomy, kd 8, nr 132, 2014.Veebis.
↑Kent State University anatoomC. Owen Lovejoy, nimetas üleminekut püstisele kõnnile kõige silmatorkavamaks anatoomiliseks muutuseks, mida koguevolutsioonibioloogia seni on tõendanud. Allikas: C. Owen Lovejoy. Evolution of Human Walking. –Scientific American, november 1988, lk 118–125.
↑Neil Mann. Meat in the human diet: An anthropological perspective. –Nutrition & Dietetics, kd 64, nr s4, 2007, lk S102–S107.Veebis.
↑Matthew M. Skinner,Bernard Wood. The evolution of modern human life history – a paleontological perspective. – Kristen Hawkes, Richard R. Paine (toim).The Evolution of Modern Human Life History, School of American Research Press 2006,ISBN 1-930618-72-7, lk 332.
↑Aylwyn Scally jt.Insights into hominid evolution from the gorilla genome sequence. –Nature, kd 483, 2012, lk 170.Veebis.
↑Richard E. Green jt. A draft sequence of the Neandertal Genome. –Science, kd 328, 2010, lk 710–722.Resümee.
↑M. A. Yang, A. S. Malaspinas, E. Y. Durand, M. Slatkin. Ancient Structure in Africa Unlikely to Explain Neanderthal and Non-African Genetic Similarity. –Mol Biol Evol, 10. mai 2012.Resümee.
↑F. L. Mendez, J. C. Watkins, M. F. Hammer. Global Genetic Variation at OAS1 Provides Evidence of Archaic Admixture in Melanesian Populations. –Mol Biol Evol, 29(6), juuni 2012, lk 1513–1520, elektrooniliselt avaldatud 16. jaanuaril 2012.Resümee.
↑D. Reich, N. Patterson, M. Kircher, F. Delfin, M. R. Nandineni, I. Pugach, A. M. Ko, Y. C. Ko, T. A. Jinam, M. E. Phipps, N. Saitou, A. Wollstein, M. Kayser,Svante Pääbo,Mark Stoneking. Denisova admixture and the first modern human dispersals into Southeast Asia and Oceania. –Am J Hum Genet, 89(4), 7. oktoober 2011, lk 516–528.Veebis.. Elektrooniliselt avaldatud 22. septembril 2011.
↑M. F. Hammer, A. E. Woerner, F. L. Mendez, J. C. Watkins, J. D. Wall. Genetic evidence for archaic admixture in Africa. –PNAS, kd 108, nr 37, 2011, lk 15123–15128. Elektrooniliselt avaldatud 6. septembril 2011.Resümee.
↑L. Abi-Rached, M. J. Jobin, S. Kulkarni, A. McWhinnie, K. Dalva, L. Gragert, F. Babrzadeh, B. Gharizadeh, M. Luo, F. A. Plummer, J. Kimani, M. Carrington, D. Middleton, R. Rajalingam, M. Beksac, S. G. Marsh, M. Maiers, L. A. Guethlein, S. Tavoularis, A. M. Little, R. E. Green, P. J. Norman, P. Parham. The shaping of modern human immune systems by multiregional admixture with archaic humans. –Science, 334 (6052), 7. oktoober 2011, lk 89–94. Elektrooniliselt avaldatud 25. augustil 2011.Resümee.
↑Mark Stoneking, J. Krause. Learning about human population history from ancient and modern genomes. –Nat Rev Genet 12(9), 18. august 2011, lk 603–614.Resümee.
↑Johann Friedrich Blumenbach.Über die natürlichen Verschiedenheiten im Menschengeschlechte, Leipzig 1798, lk 19–21.
↑W. T. Stearn. The Background of Linnaeus's Contributions to the Nomenclature and Methods of Systematic Biology. –Systematic Zoology, 8 (1), 1959, lk 4.Veebis.
↑Jeffrey H. Schwartz,Ian Tattersall. Fossil evidence for the origin of Homo sapiens. –American Journal of Physical Anthropology, kd 143, Supplement 51 (=Yearbook of Physical Anthropology), 2010, lk 94–121.Veebis.
↑Daniel Richter, Rainer Grün, Renaud Joannes-Boyau jt. The age of the hominin fossils from Jebel Irhoud, Morocco, and the origins of the Middle Stone Age. –Nature, kd 546, nr 7657, 2017, lk 293–296.Resümee. Oldest Homo sapiens fossil claim rewrites our species' history., nature.com, 7. juuni 2017.
↑Axel W. Bauer. Was ist der Mensch? Antwortversuche der medizinischen Anthropologie. –Fachprosaforschung – Grenzüberschreitungen, kd 8/9, 2012/2013 (2014), lk 437–453.
