 | See artikkelvajabtoimetamist.(September 2024) Palun aitaartiklit toimetada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
 | Artiklis ei ole piisavaltviiteid.(September 2024) Palun aita väiteid kontrollida javiiteid lisada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
 | See artikkel on esitatudliitmiseks artiklitegaRootsi Ingeri,Peterburi kubermang jaIngeri. Lisateavetartikli arutelust |
Ingerimaa kubermang (rootsiIngermanland) oli haldusterritoorium Rootsi kuningriigiLäänemereprovintside jaVene tsaaririigi koosseisus.
Ingerimaa kubermang piirnes läänesuunal Eestimaa hertsogkonna / Eestimaa kubermangu Virumaaga, kirdesuunal Rootsi kuningriigi põhiterritooriumi SoomemaaViiburi ja Savonlinna lääni(sv) jaKäkisalmi lääni piirkonnaga ning idasuunalMoskva tsaaririigiNovgorodi aladega.
Ingerimaa aadli ja linnade,Käkisalmi lääni esindajad osalesid Rootsi riigi seisuste esindusel,[1]Rootsi riigipäeval, kus Eesti-, Liivi-, Saaremaa esindust ei olnud. Rootsikroonile alluvate maa-alade ehkdominioonide erilise staatuse aluseks oli Rootsi 1634. aastaRiigihalduskorralduse § 46, mille kohaselt "Mitte keegi, kes ei ela Rootsi ja Soome eraldatud ja vanades piirides, ei oma sõnaõigustRiksdagil või teistel kohtumistel...", mille alusel varem Rootsi kuningriigi poolt vallutatudSoome Suurvürstiriik oli Rootsi kuningriigi osa, erinevalt 16.–17. sajandil liidetud maa-aladest.
1710. aastal, peale ala vallutamistMoskoovia pooltPõhjasõjas, nimetati Venemaa Ingerimaa kubermang ümberPeterburi kubermanguks.
Ingerimaa (Vadja viiendik) jaKäkisalmi lään läks Rootsi valdusse 1617Ingeri sõja lõpetanudStolbovo rahulepingu alusel. Stolbovo rahulepinguga sai Venemaa Rootsilt tagasiNovgorodi,Staraja Russa,Porhovi,Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama RootsileIngerimaa koosIvangorodi kindlusega (Jaanilinna),Jaama,Koporje,Nöteborgi (Schlüsselburgi kindluse) jaLaadogast läänes olevaLaadoga-KarjalagaKäkisalmi lääni, mille tõttu kaotasid venelased täielikult ühenduseSoome lahele jaLäänemerele.
Rootsi Ingeri alad moodustati Ingerimaa kubermanguks ja seda hakkas juhtimaNarva asehaldur, kes määrati Ingerimaa kuberneriks. Kuberner resideerisNarva linnuses.
Kubermang hõlmasIvangorodi,Jama,Koporje jaNöteborgi lossiläänid.[2] Ingerimaa kubermangus olid ka (Narva asehaldur,Ivangorodi asehaldur,Jama asehaldur,Koporje asehaldur jaNöteborgi asehaldur.
Rootsi jaoks oli Ingerimaal strateegiline tähtsus. See olipuhvertsoon, mis pidi ära hoidma Venemaa rünnakudKarjala kannasele ja praeguse Soome alale. Samuti pidi Venemaa väliskaubandus käima Rootsi territooriumi kaudu. Ingerimaa oli ka koht, kuhu Rootsi oma alamaid asumisele saatis. 1617 aasta Stolbovos rahulepingu kohaselt langesid Rootsi võimu alla Ingerimaal kindlusedIvangorod,Jam,Koporje,Nöteborg jaKexholm ning nende kindluste juures asunud kaupmeesteasulad, mida Gustav II Adolf lootis rakendada Vene transiitkaubanduse vahendamise teenistusse. Aga et Stolbovo rahulepingus leidus punkt, millega vene aadlike ja bojaaride lapsed ning mungad ja kodanikud võisid Ingerimaalt Venemaale ümber asuda, lahkus suur osaõigeusklikust vene kaupmeeskonnast. Jam, Koporje ja Nöteborg degradeerusid 1617. aastal lokaalseteks kaubakohtadeks.[3] Ivangorodile andis Rootsi keskvõim linnale terve rea erisoodustusi kuniRootsi (rootsistadslagen)linnaõigusteni välja.
1617. aastal rentis kuningasKoporje kindluse kooslääniga võlgade katteksBogislaus von Rosenile, kellest sai ühtlasi ka selle piirkonna valitseja (Amtmann). Lisaks rendi tasumisele tuli Rosenil muuhulgas Koporje kindluses ülal pidada ja relvadega varustada sajamehelistgarnisoni. Bogislaus von Rosen oli Kaprio ja Jaama asehaldur aastatel 1620–1636. 1620. aastal pikendati temarendilepingut piirkonnale ja von Rosen sai rendile ka Jaama ja Jaanilinna läänid ning ta nimetati Kaprio ja Jaama läänideasehalduriks.
Maa oli aastakümneid kestnud lahingute, küüditamiste ja näljahädade tõttu tühjenenud. Rootsi võimude toel sai teoks luteriusuliste soomlaste kolonisatsioon tühjadele aladele. Koos vabatahtlike soomlastest ümberasujatega SoomestSavost (nnsavakod), ja Karjala kannaselt, eriti Äyräpää kihelkonnast (nnäyrämöised) sai hoo sisse ka luteriusu laiem levik piirkonnas. Uutest ümberasujatest kujunes ingerisoomlaste aluspõhi. Äyrämöised asustasid Kesk-Ingeri põhja- ja kaguosas ning Põhja-Ingeri lääneosa, arvukuselt suuremaks kujunenud savakod aga peamiselt Kesk-Ingeri lõunaosa, Ida-Ingeri ning Põhja-Ingeri ida- ja lõunaosa.
Algul oli kuningasGustav II Adolf tahtnud muuta Ingeri saksa alaks, pakkudessakslastest talupoegadele soodsaid tingimusi, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Sakslastest elanikkond paiknes põhiliselt linnades:Narvas,Nyenis,Kaporjes jaViiburis. 1649. aastal ehitati Nyenis eraldi kirik saksa kogudusele. Ka kohalikule õigeusulisele talurahvale püüti luterlust peale suruda, kuid seegi ei õnnestunud, kuigi usuvahetajatele lubati maksukergendusi ja muid eesõigusi.
Riik vabastas uusasukad sõjaväekohustusest ja luteriusuliste osa elanikkonnast kasvas: 1656 moodustasid soomlased Ingeri rahvastikust 41,1%, 1671. aastal 56,9% ja 1695. aastal juba 73,8%.[4] Aastal 1664 oli elanike arv 15 000; Rootsi aja lõpus elas Ingerimaal soomlasi 70 000.
1630. aastail algatas Rootsi kuningas Ingerimaa soodsa asukoha tõttu piirkonnas majanduse elavdamise programmi, Saksamaalt –Mecklenburgist kutsuti 1622. aasta 16. oktoobrimanifestiga luterlastest koloniste, maid läänistati kaliivimaalastele, 1632. aasta17. juunil langetas Gustav II Adolf otsuse, et Neeva jõe äärde ja mujale sobivatesse kohtadesseKarjalas ja Ingerimaal tuleb rajada linnad (Nyen jt), anda neilelinnaõigused ja privileegid. Läheduse tõttu Venemaale osutas Nyen suurt konkurentsi senistele kaubalinnadele:Tallinnale,Narvale ja Viiburile. Esimesed oma linnaprivileegid sai Nyen siiski alles 20. septembril 1642 ning Nyen tõusid ka tähtsaimaks Ingerimaa linnaks – provintsi pealinnaks. 1642. aastal lahutati Liivi- ja Ingerimaa kindralkubermang ning moodustati kaks eraldi kindralkubermangu. Ingerimaa esimeseks kindralkuberneriks määratiErik Karlsson Gyllenstierna. 1651. aastal viidi piirkonna keskus ja kindralkuberneri residents senisest keskusest Nyenist üle Narva.
Ingerimaa läänistatiIngerimaa rüütelkonnaaadlikele, sõjaväelastele jariigiametnikele (mhUppsala Ülikooli kantslerJohan Skytte,Riia kubernerSvante Banér,Erik Andersson Trana,Rootsi riigimarssalCarl Carlsson Gyllenhielm, riigidrotsGabriel Gustafsson Oxenstierna jt.), kes tõid kaasa luterlastest teenreid ja töömehi. Maad harima hakkasid aga soomlased. Ingerimaal kujunes välja pärastLiivi sõda,Stolbovo rahu alusel Rootsi kuningriigi koosseisu liidetud Ingerimaal 16.–17. sajandi vahetuselIngerimaa rüütelkond. Ingerimaal ei olnud Rootsi võimu eelsel perioodil oma (ingerlastest) aadelkonda ning moodustasid venelastest mõisnikud (bojaarid, rootsipäraseltbaijorer), kellest paljud aga Rootsi-Vene sõdade perioodil lahkusid või astusid Rootsi kuninga teenistusse (Aminoffide[5] jt suguvõsad) ningintrodutseeriti järgnevaltRootsi rüütelkonda ja Ingerimaale ümberasunud Rootsi jabaltisaksa aadlikud, kes said Rootsi riigilt donatsioonidena maavaldusi. Rüütelkond lakkas eksisteerimast koos Ingerimaa kubermangu kadumisega 1703. aastal
Rootsi kuningriigi põhiterritooriumi SoomemaaViiburi ja Savonlinna lääniViiburi piiskopkonna aladelt tegutses luteriusu leviku soodustamisegaViiburi piiskop. Rootsi riik asutas ka Rootsi riigikiriku,luteriusu kogudusi ja kirikuid Ingeris. 1611. aastal asutatiIngeri Kiriku esimene kogudus,Lempaalas. Kogudused allutatiViiburi piiskopkonda. Rootsi riigikirikusuperintendentHermann Samsoni eestvõttel loodiLiivimaa kindralkubermangus[6] 1636. aastal kuuspraostkonda: Eesti aladelNarva praostkond,Pärnu praostkond jaTartu praostkond ning kolm praostkondaPõhja-Läti aladel:Riia,Koknese jaCēsises. Narva praostkonda kuulusid[7]Virumaa ja Ingerimaa kubermangu Narva,Ivangorodi lään,Jama lään,Koporje lään,Nöteborgi lään. 1641 moodustati Ingerimaal oma Narva jaIngerimaa piiskopkond keskusega Narvas ja 1641. aastast oli Rootsi Ingerimaa kubermangu kirikuelu keskus Narva, kus resideeris Narva, Ingeri jaAlutaguse aladeNarva ja Ingerimaa superintendent, esimenesuperintendent oliHeinrich Stahl. Narvas asus ka Ristija Johannese kirik ehkNarva Rootsi toomkirik. 1663. aastast oli piiskopkondViiburi piiskopi järelevalve all.[8]
1686. aastal vastu võetud Rootsi kirikuseaduse kehtestamisega moodustati lisaks neli uut superintendentkonda:Liivimaa,Riia,Saaremaa jaIngerimaa superintendentkond; seadus jõustus Eesti-, Liivi- ja Saaremaal koos kohalike muudatustega lõplikult 1690. aastate algupoolel. Ingerimaa kirikuringkonda kuulusid kaNarva konsistoorium ja Narva linnakogudused ning kõik Narva vaimulikud, Narva konsistooriumi ringkonna ala vähenem hiljem, kui alates 1721, kui pärast Põhjasõda Ingerì ühendatiPeterburi kubermanguga, Narva linna alale.
Ingerimaal oli mituriigimõisatAcademia Gustaviana ülalpidamiseks.
.jpg)
Ingerimaa kubernerid:
17. sajandil oliIngerimaa kindralkubermang jaotatud neljakslääniks:Ivangorodi lään,Jama lään,Koporje lään jaNöteborgi lään (Nyeni lään).
1629. aastal liideti Ingerimaa koos Narva linnaga RootsiLäänemereprovintsideLiivimaa kindralkubermanguga[2] keskusega Tartus. Liivimaa kindralkubermangus jäid kolm Ingerimaaasehalduskonda (Narva,Nötteborg,Käkisalmi) eesotsasasehalduritega.
1632. aastal otsustasGustav II Adolf rajadaNeeva jõe äärde ja teistesse sobivatesse kohtadesseKarjalas jaIngerimaal linnad, andes neile 6 aastaks maksuvabastuse. Kuninga surma tõttu jäi see otsus täitmata, kuid kuningannaKristiina eestkostevalitsus kinnitas 28. septembril 1638 soovi võtta linna rajamine uuesti käsile. Alalise linnaõiguse saiNyen 20. septembril 1642. Kuni 1651. aastani (üleviimiseniNarva) oli Nyen Rootsi Ingerimaa kubermangu pealinn.
Ingerimaa ja Liivimaa kindralkubernerid:
1642. aastal moodustatiIngerimaa kindralkubermang koosKäkisalmi lääniga. Kubermangu keskuseks saiNyen, ent 1651 taas Narva.[2]
Kindralkubermang hõlmasNarva lääni (rootsiNarva län),Ivangorodi lääni (Ivangorods län),Jama lääni (Jama län),Koporje lääni (Koporje län) jaNöteborgi lääni (Nöteborgs län).
Pikemalt artiklisVene-Rootsi sõda (1656–1658)1656. aasta alanud Rootsi-Vene sõjas hõivasidMoskva tsaaririigi väed 1656. aasta algusesVasknarva ning ründasid kaNarva linnust jaJamburgi.
Ingerimaa kindralkubermangu jaKäkisalmi lääni kaitset juhendas 1654–1657 kindralkubernerGustaf Evertsson Horn. 1656. aasta suvel ründasid edelasuunast laevastiku toel dessandigaPähkinälinna ja põhja poolLaadogat. Põhjapoolne väesalkAunusevojevoodi Pjotr Puškini (Пётр Пушкин) ja Novgorodist sõjakäigule saadetud vojevood Jenaklõtš Tšelištšev (Енаклыч Челищев) vallutasidSortavala ja asusidKoporjet piirama. Edelapoolne väesalk Pjotr Potjomkini (Пётр Потёмкин) juhtimisel suundusPähkinälinna jaNyenit piirama, Nyeni garnison aga taganes ja loovutasNyeni kindluse ning väesalk pöördus tagasi Pähkinälinna piiramisele.
.jpg)
.jpg)
1657. aasta alguses põletasid Moskva tsaaririigi väed maha Narva linna alevid. 1657. aasta augustis ajasMagnus Gabriel de la Gardie Moskva tsaaririigi väed Pärnu all põgenema ja tungis Pihkva piirkonda ning vallutasPetseri kloostri. Septembris aga kaotas ta lahinguOudova all vojevood vürstIvan Hovanski vägedele ja taandus Tallinna.13. märtsil 1658 ületasid Moskva tsaaririigi väed, tolleaegse piiri ja ründasid Rootsi vägede eelposte algseltJoala küla juures ja seejärel piirasid 17.–20. märtsiniNarva linna.
1658. aasta lõpus sõlmitud Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahelNarva lähedalVallisaare mõisasVallisaare vaherahuga, lepiti kokku kolmeaastasesvaherahus. Vaherahu sõlmimise järel Moskva tsaaririigiga, jätkus aga Rootsi sõjategevus Liivimaa aladel,Teises PõhjasõjasRzeczpospolitaga. Vallisaare vaherahulepinguga jäidMoskva tsaaririigi valdusse sõja käigus vallutatud alad ja linnad-kindlused:Koknese,Tartu,Alūksne,Vasknarva,Jama,Rēzekne,Daugavpils. 1661. aastal sõlmitudKärde rahu tühistas Vallisaare vaherahu ja taastas selle eelseStolbovo rahuga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva suurvürstiriigi vahel.
Ingerimaa kubernerid:
Ingerimaa kindralkubernerid:
Kindralkubermang lõpetas eksisteerimisePõhjasõja ajal 1703–1704, mil need alad liideti Venemaaga.[2]
Rootsi ja Venemaa vahelLäänemerd ümbritsevate maa-alade pärast peetudPõhjasõja käigus vallutas Moskva tsaaririik pärast algset ebaedu 1704. aastaksNeeva suudme piirkonna ning vallutatud piirkonna haldamiseks moodustati 1706. aastal Ingerimaa kubermang (Ингерманландская губерня).
Venemaa kubermangu koosseisu liideti 1708. aastalPihkva maakond, 1703. aastal asutatudPeterburi linna ümbruse maad,Schlüsselburg ningJamburg,Koporje,Narva maakond,Tartu maakond,Aunuse kaid, maadOnega jõe ääres (Kargopolje maakond) jaNovgorodi,Tveri linna ümbritsevad maad ningArhangelski piirkonna lõunaosa,Volgogradi jaJaroslavli linna ümbruse lääneosa.
Kubermangukeskus oli kuni 1710. aastaniSchlüsselburg ja pärast seda jubaPeterburi. 1710. aastal nimetati ka Ingerimaa kubermang ümberPeterburi kubermanguks.
.gif)