Ingeri ehkIngerimaa (soome Inkeri,rootsi jasaksa Ingermanland,veneИнгерманландия,Ингрия,Ижорская земля,ladina Ingria,inglise Ingria) onajalooline piirkond Loode-VenemaalPeterburi ümbruses jaLeningradi oblasti lääneosas.
Ingeri piirneb läänesNarva jõega, loodesNarva,Lauga jaKoporje lahega. Narva ja Lauga lahe vahel asubKurkula poolsaar ning Lauga ja Koporje lahe vahelSoikkola poolsaar.
Põhjas on ajalooline piirKarjala (jaSoomega) möödaSestra jõge (soome keeles Rajajoki 'piirijõgi' või Siestarjoki). Kirdes on piiriksNeeva laht jaLaadoga järv. Idapiiriks on Laadoga järve suubuvLava jõgi.
Lõunapiir kulgeb Narva jõe lisajõgedestPljussast jaPetäjoest ida suunas.
Ingerimaa põlisrahvad olidläänemeresoome hõimudvadjalased jaisurid. Arvatakse, et vadjalased tulid Ingerisse kristliku ajaarvamise esimestel sajanditel. Esimesed teated vadjalaste kohta pärinevad11. sajandist. Isurid arvatakse olevat sõja- ja rüüsteretkede tõttu tühjaks jäänud Ingerimaale rännanud10. sajandil Karjalast. Esimesed teated isurite kohta pärinevad12. sajandist. Tõenäolisem on siiski, et mõlema rahva esivanemad on nendel aladel elanud juba tuhandeid aastaid.
Isurid elasid Soome lahe rannikul ja Põhja-IngerisLempaalas. Praegu elavad isurid mõnes Ingeri põhja- ja loodeosa külasLauga jõe alamjooksul,Kurkula jaSoikkola poolsaarel ningHevaa jõgikonnas. Isureid elas Venemaal 2002. aasta rahvaloenduse järgi 327, neist 177 elas Leningradi oblastis ning 53 Peterburis. 53,1% neist rääkis isuri keelt emakeelena. 1989. aastal elas Venemaal 449 isurit.[1]
Ajalooallikate, keele- ja arheoloogiaandmete järgi ulatus vadjalastega asustatud ala vanasti kaugele nii lääne-, ida- kui lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste ala tõenäoliselt Ida- ja Kirde-Eestist läänesIžora jõeni idas ningSoome lahest põhjasOudova linna jooneni lõunas. Praegu kõneldakse vadja keelt vaidLaukaa jõe suudme ääresJõgõperä,Liivtšülä jaLuuditsa külas.2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast, kellest vaid 12 elas Leningradi oblastis ja 12 Peterburis. Tõenäoliselt on tegemist inimestega, kes on viimasel ajal hakanud väärtustama oma vadja juuri ning tunnistanud end vadjalasteks.1989. aasta rahvaloenduse käigus arvati vadjalased hoopis "teiste rahvaste" hulka.[2] 2008. aastal said vadjalased Leningradi oblastispõlise väikerahva (vene keelesкоренные малочисленные народы) staatuse.[3] Viimastel aastatel on vadjalaste asualale ehitatudUst-Luga sadamakompleks ja plaanis on rajada sinna ka kuni 70 000 elanikuga linn.[4]
12. ja 13. sajandil hakkasid Ingerisse elama asumaidaslaavlased. Kalastamise, karjakasvatuse ja põlluharimisega tegelevad vadjalased ja isurid läksid algulNovgorodi vabariigi võimu alla ning nendest saiõigeusulised.
Rootsi võimu ajal,17. sajandil, asusidIngerisse elama karootslased ja suur hulksoomlasi. Soomlased rändasid Ingerisse algulKarjala kannaselt,Äyräpää kihelkonnast, hiljem kaugemalt,Savo maakonnast. Nende järeltulijatest tekkisidäyrämöiste jasavakote hõimud, hilisemateingerisoomlaste ehk ingerlaste esivanemad. Kolmas soomlaste rühm tekkisNarva jaLaukaa jõe vahelisel alal (nnnarvusi soomlased). See rühm sai alguse tänuSoome lahe saarte ja ranniku külade tihedale kaubavahetusele Virumaaga.[5]
Äyrämöiste peamised asualad olid Kesk-Ingeri põhjaosad ja kagunurk ning Põhja-Ingeri lääneosa, savakod elasid Kesk-Ingerimaa lõunaosas, Ida-Ingeris ning Põhja-Ingeri lõuna- ja idaosas.[5] 17. sajandi jooksul Ingeri alad soomestusid, nii et kui Venemaapõhjasõja käigus (1700–1721) Ingerimaa vallutas, oli soomlaste arv kasvanud juba 70 000ni ehk 75%ni elanikkonnast.[6] GeograafPeter von Köppeni uurimuste järgi elas Ingeris1849. aastal 5148 vadjalast, 15 600 isurit, 29 243 äyrämöist ja 43 080 savakot, ehk kokku 72 323 soomlast.[7]
Alavenestumine sai hoogu Peterburi rajamisega, ehkki veel 20. sajandi alguses ümbritsesid impeeriumi pealinna peamiselt soomekeelsed külad. 19. sajandi lõpul rändas Ingerimaale välja ka palju eestlasi, mistõttu lisaks ingeri ja vene küladele tekkis sinna hulganisti eesti külasid. Enamik Ingerimaal elanud eestlasi evakueerititeise maailmasõja ajal,1943. aasta hilissügisel Eestisse. Tagasi Ingerimaale pöördusid neist väga vähesed.
Soomeugrilaste kultuur ja keel Ingerimaal on välja suremas. Vadjalased on peaaegu välja surnud, isureid on Lääne-Ingerimaal veel mõnisada. Ka ingerisoomlasi on Ingeris praegu vähe ning needki on paljus venestunud (1937. aastal keelati väikerahvuste omakeelsete koolide tegevus). Veel1926. aasta rahvaloenduse järgi tuvastas ennast nnLeningradi soomlastena 126 000 inimest,[7] teiste andmete kohaselt oli soomlasi samal ajal isegi 160 000[6]1928. aastal algasNõukogude Liidus (sund)kollektiviseerimine ja korraldati esimene massiküüditamine.1939. aastaks tapeti vähemalt 13 000 soomlast, vangilaagris viibis vähemalt 37 000.1942. aastal küüditati ligi 30 000 inimestSiberisse. 1943.–1944. aastal evakueeriti Eesti kaudu Soome üle 60 000 soomlase. Enamik neist naasis, kuid nad hajutatiSise-Venemaa oblastitesse ja neil keelati elada Ingeris. 20 aasta vältel viidi Ingerimaalt ära umbes 110 000 inimest ehk 97% elanikest. 1989. aasta rahvaloenduse andmeil elas Nõukogude Liidus 67 359 soomlast, neist umbes veerandKarjalas, teine veerand Eestis, kolmas Leningradi oblastis ja ülejäänud mujal. Leningradi oblasti elanikkonnast (Peterburi arvestamata) moodustasid soomlased 1989. aastal umbes 1%. 1990. aastatel anti ingerlastele õigus asuda ümber Soome. Kümne aastaga kasutas seda õigust 20 000 soomlast.[8]
Pikemalt artiklisIngeri ajalugu
Hilisel rauaajal (viikingite ajal), alates750. aastatest oli Ingerimaa sillapeavarjaagidekaubateelIda-Euroopaga. Kujunes välja varjaagidearistokraatia, kust pärinesid hilisemadVana-Vene valitsejad.
Ingerimaa ja sellest lääne suunas asuvVadjamaa kuulusid ajalooliseNovgorodimaa koosseisu,Vadja viiendiku jaŠeloni viiendikuna.
Rootslased hakkasid nimetama seda piirkonda Ingermanlandiks (ladina keeles Ingria). Selle nime olevat maa saanudRootsi kuningaOlof Skötkonungi tütreIngegärd Olofsdotteri järgi, kes1019. aastal abiellusJaroslav Targaga. Tütrele antikaasavaraksStaraja Ladoga ümbruse maad, mida haldasidNovgorodi Vabariigi võimu all olevad Rootsijarlid.
12. sajandil liideti Lääne-Ingerimaa Novgorodiga. Järgnevatel sajanditel peeti Ingerimaa kui Venemaad ja Lääne-Euroopat ühendava kaubatee pärast palju sõdu, peamiselt Venemaa jaRootsi vahel, kuid sageli olid kaasatud kaTaani jaSaksa ordu. Rootslased rajasid1300. aastalTorkel Knutssoni juhtimisel Neeva jõe suudmealaleLandskrona kindluse,Taani rajas oma valduste piirilinnuseksNarva linnuse, midaLiivi ordu oma võimuperioodil edasi ehitas. 1478. aastal liideti Vadja viiendikunaNovgorodi Vabariigi koosseisus olnud IngerimaaMoskva suurvürstiriigiga.1492. aastal rajasid venelased Narva jõe vastaskaldaleJaanilinna kindluse. Vene võim tõi kaasa õigeusustamise, mis algas juba13. sajandi esimesel poolel. Et jumalateenistused olidslaavikeelsed, tõi see kaasa ka teatava venestumise.
Liivi sõjas vallutasPontus De la Gardie Ingerimaa Venemaa tsaaririigilt ning Ingerimaa maa-alad liideti1580–1595 aastalRootsi kuningriigi aladega.1590.–1595. aastal toimunud Vene-Rootsi sõja lõpetanudTäyssinä rahulepinguga 1595. aastal loovutati piirkond IngerimaalJaanilinnastKäkisalmini jälle Venemaa tsaaririigile.
1609. aastalSegaduste ajal okupeeris Rootsi armeeJakob De la Gardie juhtimisel järk-järgult Loode-Venemaa alad Käkisalmi läänist Novgorodini (vtIngeri sõda,Stolbovo rahu).
Ingeri sõja lõpetanudStolbovo rahuga läks piirkond koos Ingerimaa kindluste Jaanilinna, Jami, Koporje, Nöteborg jaKexholmiga Rootsile tagasi ning jäi1617.–1721. aastaks Rootsi krooni valdusse (vtRootsi Ingeri). 1656. aastal alanudVene-Rootsi sõjas hõivasidVene tsaaririigi väed 1658. aasta algusesVasknarva ning ründasid kaNarva linnust,Jamburgi jaKoporjet. Sõja lõpetas1658. aasta lõpus Rootsi ja Venemaa vahelNarva lähedalVallisaare mõisas sõlmitudVallisaare vaherahu, kuid piirkonna elanikkonnast oli alles jäänud vaid 1/3 sõjaeelsest rahvastikust (vtIngerimaa kubermang jaKäkisalmi lään ningIngerimaa ja Käkisalmi kindralkuberner).
1700. aastal alanudpõhjasõjas liikus Vene tsaaririigi eelvägi läbi Ingeri Narva alla, vallutades teel kaJama jaKoporje kindluse. Pärast kaotustNarva all taganesid Vene väedNovgorodi ning jätsid Jama jaKoporje kindluse maha. Venemaa sõjaline tegevus aktiveerus 1702. aastal, kui22. oktoobril vallutatiNöteborgi kindlus. 1703. aasta12. mail (1. mail vkj) vallutatiNyenskansi kindlus koosNyeniga. Nöteborgi vallutamise järel nimetati linnSchlüsselburgiks ningNyeni linna kohale asutasVene tsaarPeeter I Peterburi linna. 1721. aastal sõlmitudUusikaupunki rahulepinguga langes Ingerimaa taas Venemaa kätte.
1704. aastaksNeeva suudme piirkonna ning vallutatud piirkonna haldamiseks moodustati1706. aastalMoskva tsaaririigiIngerimaa kubermang. Kubermangu keskus oli kuni 1710. aastani Schlüsselburg ja pärast seda juba Peterburi, 1710. aastal nimetati ka Ingerimaa kubermang ümberPeterburi kubermanguks.
23. aprillil 1917. aastal toimus Ingeris moodustatudSoitthu ühingu kongress, millel oli idee luua Ingeri autonoomia. Kolmandal kongressil loodi kohalikud nõukogud, mille bolševikud laiali ajasid. Paljud nõukogude liikmed põgenesid Soome ja Eestisse.
Pärastoktoobrirevolutsiooni (1917. aastal) püütiIngeri pataljoni (ülemAleksander Tynni) jaSoome vabatahtlike toetusel saavutadaIngerimaa iseseisvust, et hiljem Ingeri inkorporeerida osalt Soome, osalt Eesti riigi koosseisu (ingerlaste ülestõus, nnVolossovo mäss, mis sai alguse Lääne-IngeristIljussa külast, kus kohalik rahvas astusnõukogude võimu vastu välja).
Eestis loodud ingerlastest pataljon osalesEesti vabadussõjas.1918. aasta kevadest kuni1919. aasta sügiseni toimus Ingerimaal vabadussõja jaVene kodusõja käigus relvastatud kokkupõrkeid. Ingerimaal toimus venevalgekaartlasteLoodearmee I ja II pealetung Petrogradile.1920. aastal Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitudTartu rahulepinguga läksIngerimaa äärmine lääneosa Eestile. Samal aastal sõlmitudSoome ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitudTartu rahulepinguga jäi ülejäänud osa Ingerimaast Venemaale.
1928. aastal hakati Ingerismoodustama kolhoose ja likvideerima vana talusüsteemi. Sellega kaasnesid repressioonid.1929.–1931. aastal küüditati IngerimaaltIda-Karjalasse,Hibiinidesse,Kasahstani jaKesk-Aasiasse u 18 000 inimest.1935.–1936. aastal puhastati peamiselt Põhja- ja Lääne-Ingeri piirialasid "ebausaldatavast elemendist. Repressioonid saavutasid haripunkti 1937.–1938. aastal. 1929.–1938. aasta tagakiusamiste ajal vangistati ja küüditati Ingerimaal elanud soomlastest 40–45%, u 40 000 – 50 000 inimest. Löögi all olid eriti jõukamad ja haritumad inimesed.
Eriti karmistusid repressioonid teise maailmasõja ajal.Leningradi blokaadi jäänud ingerisoomlastest asustati1941./1942. aasta talvel umbes 20 000 – 30 000 inimest Siberisse. Kesk- ja Lääne-Ingeri alad vallutasSaksaWehrmachtiväegrupp Nord18. armee, kelle kätte jäi üle 60 000 soomlase. Sõjaviletsus ja nälg sundisid soomlasi lahkuma oma elualadelt Eestisse. Mitu tuhat ingerisoomlast viidi karantiinilaagritesse Eestis ja mujal. Saksa ja Soome vahelise lepingu alusel algas 1943. aasta kevadel ingerisoomlaste vabatahtlik ümberasumine Soome.Paldiski sadamast viidi Soome kokku 63 000 ingerisoomlast. Nad asusid elama peamiseltHäme,Turu ja Pori ningUusimaa lääni. Nad said tööd tööstuses ja põllumajanduses ning sulandusid kiiresti Soome ühiskonda. Osa soomlastest, umbes 3000 inimest, jäi Eestisse.19. septembril 1944. aastal sõlmis Soome Nõukogude Liidugavaherahu, millega ta kohustus tagastama sõja ajalinterneeritud Nõukogude Liidu kodanikud, sealhulgas ingerisoomlased.
Pärast teist maailmasõda sai ingerlaste üheks tähtsamaks elukohamaaks Eesti. Ingerlaste massiline siirdumine Eestisse algas juba sõja ajal, mil siia jäi elama umbes 3000 soomlast. Kohe pärast sõda hakkasid Sise-Venemaale deporteeritud soomlased rändama Eestisse, mis oli ahvatlev majandusliku paremuse ning religiooni, kultuuri ja keele sarnasuse pärast.1947.–1950. aastal saatsid Nõukogude võimuorganid enamiku ingerlasi maalt välja, aga1950. aastate teisel poolel hakkasid nad pöörduma jälle tagasi.
Samal ajal avanes võimalus Ingerisse tagasi minna, aga seal ootasid ees konfliktid mujalt tulnud uusasukatega ning sõja ajal hävinud elamud.1959. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid ingerisoomlased Eestis suuruselt teise rahvusvähemuse – sel ajal elas siin 16 699 inimest.[9]
1990. aastatel ingerisoomlased rehabiliteeriti ning neile anti luba Soome emigreeruda. Selleks ajaks oli Ingerisse alles jäänud 20 000 soomlast. Nad olid oma kodumaal vähemusse jäänud, muu hulgas venelaste massilise sisserände tõttu. 18 000 soomlast elas Ida-Karjalas ja umbes 17 000 Eestis. Tuhandeid oli veel Siberis, Kesk-Aasias ja mujal.
Nõukogude aja lõpul hakkasid ingerisoomlased aktiivselt kultuurielu edendama.1988. aasta oktoobris asutasid ingerlased nii Eestis kui ka Peterburiskultuuriseltse.
 | Pildid, videod ja helifailid Commonsis:Ingeri |
 | Vikisõnastiku artikkel:Ingeri |
