Indoneesia asub ligi 17 500 saarel ja koosneb 34 provintsist. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Indoneesias 237,6 miljonit inimest ning selle näitaja poolest on riik maailmas neljandal kohal.Muslimite arvukuselt on Indoneesia maailmas esikohal.
Indoneesias elab sadu rahvaid. Kõige suurem ja poliitiliselt domineeriv rahvarühm onjaavalased. Indoneesia deviis "Bhinneka Tunggal Ika" ("ühtsus mitmekesisuses") väljendab riigis valitsevat kultuurilist ja etnilist mitmekesisust. Vaatamata suurele rahvaarvule ja tiheda asustusega piirkondadele, on Indoneesias laialdased metsiku loodusega territooriumid, kus on rikkalikbioloogiline mitmekesisus. Riigis on ohtralt loodusvarasid, kuid tänapäeval elavad seal paljud inimesed vaesuses.[5]
NimiIndoneesia tulenebladinakeelsest sõnastIndos (tõlkesIndia) jakreekakeelsest sõnastnesos (tõlkes saar).[6] NimetustIndu-nesians kasutati esimest korda 1850. aastal; algselt kirjeldati selle liitsõnagaMalai saarestiku elanikke. Hiljem võeti kasutusele sõnaIndonesia.[7]
Kalimantani saarel on Indoneesial 1782 km pikkune maismaapiir Malaisiaga, Uus-Guinea saarel 820 km pikkune maismaapiir Paapua Uus-Guineaga ja Timori saarel 228 km pikkune maismaapiirIda-Timoriga.[4] Merepiir on Indoneesial lisaks ülaltoodud riikidele ka Austraalia,Belau,Filipiinide,Vietnami,Tai,Singapuri ja Indiaga.[9] Riigirannajoone pikkus on 54 716 km.[4]
Indoneesia pindala on 1 904 569 km2, millega ta on maailma riikide hulgas 14. kohal. Kogupindalast on maismaad 1 811 569 km2 ja siseveekogusid 93 000 km2.[4]
Indoneesia onpresidentaalne vabariik ningunitaarriik. PärastSuharto tagasiastumist 1998. aastal on Indoneesia poliitilisi ja valitsusorganeid põhjalikult reformitud. Nelipõhiseaduse parandust (1998, 1999, 2000 ja 2001) on uuendanudtäidesaatvat,kohtu- jaseadusandlikku võimu.[10]Indoneesia president onriigipea, valitsusjuht ja relvajõudude ülemjuhataja. Presidendil on konstitutsiooni järgi õigus ametisse määrata ja tagandada ministreid, õiguskantslerit ning politsei ja relvajõudude juhatajat.[11] 2004. aastal toimusid esimesed presidendi ja asepresidendi otsevalimised.[12] President võib ametis olla järjest kuni kaks viieaastast ametiaega.[13]
Rahvast esindav kõrgeim võimuorgan on kahekojaline parlamentRahva Konsultatiivkogu, mille funktsioonide hulka kuuluvad põhiseaduse parandamine või täiendamine, presidendiinauguratsioon ja riigipoliitika üldise suuna määramine. Konsultatiivkogul on õigus presidenti tagandada.[11] Rahva Konsultatiivkogu koosnebRahvaesindajate Nõukogu jaProvintsiesindajate Nõukogu liikmetest, kuhu kuulub vastavalt 560 ja 132 liiget.[14] Rahvaesindajate Nõukogu teostab seadusandlikku võimu ning selle liikmed valitakse viieks aastaksvõrdelise valimissüsteemi järgi.[10] Alates 1998. aastast tehtud reformide abil on oluliselt suurenenud Rahvaesindajate Nõukogu tähtsus riigi valitsemises. Provintsiesindajate Nõukogu loodi 2001. aastal regioonide majandamiseks. Koja funktsioonide hulka kuuluvad arvete ettevalmistamine ja nõuandev tegevus (puudub seadusandlik võim) mitmesugustes küsimustes, nt regionaalne autonoomia, suhted ja majanduslik tasakaal keskvõimu ja regioonide vahel, regioonide majandamine, ühendamine ja valitsemine, loodusvarade ammutamine jm.[11]
Enamik tsiviilhagidest menetletakse madalama astme (Pengadilan Negeri) kohtutes, apellatsioonid aga teise astme kohtus (Pengadilan Tinggi). Riigi kõrgeim kohus on ülemkohus (Mahkamah Agung), mis menetleb kassatsioonkaebusi. Teiste kohtute tegevusvaldkondade hulka kuuluvad majanduslike, administratiivsete, seaduste kehtivuse ja nende tõlgendamise ningšariaadi küsimuste lahendamine.[15]
Indoneesia koosneb 38 provintsist, millest viiel on eristaatus. Igal provintsil on oma seadusandlik võim jakuberner. Provintsid jagunevad regentkondadeks ja linnadeks, mis jagunevad omakorda ringkondadeks ning edasi küladeks (desa võikelurahan).
Acehi,Jakarta,Yogyakarta,Paapua jaLääne-Paapua provintsil on suuremad seadusandliku võimu privileegid ja suurem sõltumatus keskvalitsusest, mis puudub ülejäänud provintsidel. Acehi provintsil on teatud õigused muuta omaõigussüsteemi, nt 2003. aastal kehtestati sealšariaat (islamiseaduste süsteem).[16] Yogyakarta provintsil oli eristaatus juba enne riigi iseseisvumist –Yogyakarta sultanaadil olivasallriigi staatus juba Hollandi kolonisatsiooni aegadest alates. Provintsi pealinn oliIndoneesia iseseisvussõja ajal ühtlasi riigi ajutine pealinn (jaanuar 1946 kuni august 1950).[17] Lääne-Paapua (varem tuntud kuiIrian Jaya) sai autonoomse staatuse aastal 2001 ning jagati kaheks eraldi provintsiks 2003. aasta veebruaris.[18] Jakarta on eristaatusega pealinna regioon.
Indoneesia valitsus on teinud koostööd mitmete riikidega, et tabada ja süüdi mõista riigis pommiplahvatusi organiseerinud äärmuslikkeislamiste jaal-Qā‘idah' liikmeid.[23][24] Ohvriterohkeim pommiplahvatus, mille tagajärjel hukkus 202 inimest, toimusBali saarelKuta linnas 2002.[25] Plahvatuste ja neile järgnenud paljude riikide antud hoiatused mõjusid negatiivselt Indoneesiaturismisektorile ning vähenesid oluliselt välisriikide investeeringud riigi majandusse.[26]
Kuna Indoneesia paikneblaamade (Indo-Austraalia,Euraasia jaVaikse ookeani laama)subduktsioonivööndi lähedal, siis asub riik seismiliselt ja vulkaaniliselt väga ebapüsivas piirkonnas. Seetõttu esineb riigis sagelimaavärinaid javulkaanipurskeid. Indoneesias on vähemalt 150tegevvulkaani.[30] Nende hulka kuuluvadKrakatau jaTambora, mis said kuulsaks 19. sajandil toimunud võimsate vulkaanipursete tõttu.[31] 70 000 – 75 000 aastat tagasi toimunudToba vulkaanipurse oli arvatavalt maailma üks võimsamaid.[32] Lähiaja suurimate looduskatastroofide hulka kuuluvad2004. aasta India ookeani maavärin, mille tagajärjel hukkus Indoneesias ligi 168 000 inimest[33] ning 2006. aasta Jaava saare maavärin, mille tõttu hukkus peaaegu 6000 inimest.[34] Samas on vulkaanide purskamise ajal mahalangevatuha tõttu mõnedel saartel (nt Jaava ja Bali) väga viljakadmullad, mis on aidanud ära toita tihedalt asustatud saartel elavaid inimesi.[8]
Ekvaatori läheduse tõttu valitseb Indoneesiasekvatoriaalne kliima.Aasta keskmine õhutemperatuur on rannikupiirkondades 28 °C, sisemaal 23–26 °C[35] ning mägedes kõrgemal kui 1500 m 15–17 °C[36].Suhteline õhuniiskus on küllalt suur, enamasti vahemikus 70–90%. Piirkonniti suuresti varieeruvatsademete hulka mõjutavad eelkõigemussoonid. Kõige rohkem esineb sademeid riigi lääne- ja põhjaosas. Kõige niiskemad Indoneesia piirkonnad asuvad Sumatra lääneosas, Jaaval, Balil, Kalimantanil, Sulawesil ja Uus-Guinea saarel.[37] Sademeid esineb aasta läbi rohkesti,madalikel onaasta keskmine sademete hulk 2000–3000 mm, tuulepealsetel mäenõlvadel aga üle 4000 mm. Väikestel Sunda saartel ja Jaava idaosas on Austraaliast tulevatemussoonide tõttu talvel (juunist septembrini) kuivaperiood, keskmine sademete hulk aastas on seal vahemikus 800–1500 mm.[36] Tugevate tuulte ja rohkete sademete hulgagataifuune esineb saartel septembrist detsembrini. Siiski pole kõik taifuunid väga tugevad ning mõnel aastal esineb tormihooajal vaid üksikuid taifuune.[35]
Tänu Indoneesia suurusele, mitmekesisele saarestikule ja ekvatoriaalsele kliimale on sealneelurikkus maailmas teisel kohal (Brasiilia järel).[38] Riigitaimestiku jaloomastiku hulgas on esindatud niiAasia kui kaAustraalia päritoluliigid.[39]Sumatra,Jaava,Kalimantan jaBali olid kunagi ühendusesEuraasia mandriga, mistõttu nende saarte fauna on pärit Aasiast. Suuredimetajad, näitekssumatra tiiger,jaava jasumatra ninasarvik,orangutanid,india elevant jaleopardid, olid kunagi laialdaselt levinud kuni Bali saareni. Tänapäeval on nende arvukus ja levila inimtegevuse tõttu olulisel määral vähenenud. Näiteksjaava jabali tiiger on juba välja surnud. Indoneesia metsad võtavad enda alla umbes 58% (2000)[40] riigi maismaa pindalast. Viimase aastakümne jooksul on metsade pindala vähenenud kiirusega 2 miljonit hektarit aasta jooksul ning 20. sajandi alguses oli metsade osakaal maismaa pindalast ligikaudu 84%.[41] Kõige rohkem on metsade pindala vähenenud tiheda inimasustusega saartel (nt Jaava). Sumatral ja Kalimantanil on metsades kasvavad liigid peamiselt Aasia päritolu, kuid pikemat aega mandrist eraldunud saartel, näiteks Sulawesil, Nusa Tenggaral ja Malukul, on arenenud ainulaadne loomastik ja taimestik.[42][43] Paapua Uus-Guinea oli aga kunagi ühenduses Austraaliaga ning seetõttu on sealne taimestik ja loomastik (sh ligi 600 linnuliiki) lähedane Austraalia floora ja faunaga.[44]
Indoneesia loomastiku hulgas on väga paljuendeemseid liike, näiteks ligi 39% imetajatest (imetajaid kokku 515 liiki), umbes 26% linnuliikidest (linnuliike kokku 1531), 37%kahepaiksetest (kahepaikseid kokku 270 liiki). Indoneesia rannikuvete elustiku mitmekesisus on arvatavasti kõige suurem maailmas, seda aitavad rikastada 54 716[4] kilomeetri pikkunerannajoon ja 5,5 miljoni hektari suurune rannikuala, kus on väga laialdaselt levinudmangroovid jakorallrahud.[45] Rannikualadeökosüsteemide hulka kuuluvad veelrannad,liivaluited,estuaarid,mererohu javetikate kasvupiirkonnad,mudast moodustunudmärgalad ja väikesaarte ökosüsteemid.[46] Sisemaal kasvavad umbes kuni kõrguseni 1500 m liigirohked ekvatoriaalsedvihmametsad, 1500–3000 m kõrguseligihaljad lähistroopilised metsad jaokaspuumetsad ning veelgi kõrgemal mäestikumetsad. Riigi kaguosas esineb kasavanne ja savannimetsi.[36]
Indoneesia rahvastiku kiire kasv ja suurtööstuse pidev areng on tekitanud mitmeid keskkonnaprobleeme, mille lahendamine on tihti teisejärguline laialdaselt levinud vaesuse ning nõrga ja alarahastatud keskvalitsuse meetmete tõttu.[47]
Levinud probleeme:
raadamine jaraie (millest märkimisväärne osa on illegaalne tegevus) ja nendega seotud maastikupõlengud, mis põhjustavad õhu saastumistsuduga laialdastel maa-aladel (Lääne-Indoneesia, Singapur, Malaisia);
Bali lapsed. Indoneesias elab ligi 300 etnilist rühma
Indoneesia rahvaarv oli 2020. aasta rahvaloenduse andmetel 270,2 miljonit.[50] Arvatavalt peatub rahvastiku juurdekasv alles 50 aasta pärast.[51] Rahvastiku tihedus on 141 inimest ühe ruutkilomeetri kohta (2020).[50] Jaava saar on suurima elanike arvuga saar maailmas. Indoneesia saarest on ta suurima rahvastikutihedusega ja seal elab üle poole kogu riigi rahvastikust (elanikke 136 miljonit ja rahvastiku tihedus 1029 in/km2).[52] Ülerahvastatus on probleemiks eriti Jaava ja Bali saarel. Hollandi koloniaalperioodi ajal hakati probleemi lahendama (20. sajandi alguses) inimeste ümberasustamisega hõreda inimasustusega saartele. Sama poliitikat jätkati ka pärast riigi iseseisvumist. 1960. aastatel hakati lisaks juurutama pereplaneerimispoliitikat, mis osutus üsna edukaks Bali saarel.[53] Samas ümberasustatavate inimeste hulk aina kasvas, ning sisemigratsiooni haripunkt saabus välisabi toel (Maailmapank ja teised välisdoonorid) 1980. ja 1990. aastatel.Jaavalt,Balilt jaMaduralt asustati inimesi ümber peamiseltKalimantanile,Sumatrale,Sulawesile, Malukule jaUus-Guineale. Kokku viidi perioodil 1949–2000 oma kodusaarelt minema üle 6 miljoni inimese.[54] Nii ulatuslik ümberasustamine on tekitanud aeg-ajalt pingeid ja vägivalda migrantide ja kohalike vahel, mille tagajärjel on sadu inimesi tapetud. 2001. aastal hukkus kokkupõrgetesdajakkidega Kalimantani saarel vähemalt 500madurat ja ligi 100 000 olid sunnitud saarelt põgenema.[55] Peale Kalimantani on konflikte esinenud ka Malukul, Sulawesil ja Lääne-Paapuas.[56]
Suurem osa indoneeslastest on tõenäoliseltaustroneesia keeli kõnelevate rahvaste järglased, kes pärinevad arvatavaltTaiwani saarelt. Teine oluline rahvusgrupp onmelaneeslased, kes elavad peamiselt riigi idaosas.[58][59] Kokku elab Indoneesias umbes 300 rahvast ja etnilist gruppi,[60] kes räägivad 721 keeles ja dialektis (viis keelt on välja surnud)[61]. Indoneesia suurim rahvas onjaavalased (osakaal 45%), kes domineerivad nii poliitiliselt kui ka kultuuriliselt. Teiste rahvaste hulka kuuluvadsundad (14%),madurad (7,5%),malaid (7,5%) ja teised (26%). Väiksemate, kuid püsivate etnilistehiinlaste,indialaste jaaraablaste grupid elavad üle kogu saarestiku peamiseltlinnastunud piirkondades.[62]
Indoneesiariigikeel onindoneesia keel,malai keele vorm, mida räägivad peaaegu kõik indoneeslased. Seda keelt kasutatakse kooliõppes, äritegevuses, poliitikas, kohalikus meedias ja akadeemilises maailmas. Keel põhinebJohori sultanaadis välja arenenud malai keele dialektil, mida kasutati laialdaseltMalai saarestikus suhtluskeelena (lingua franca) ning mis on tänapäeval Singapuri, Malaisia ja Brunei riigikeel. Indoneesia keele kasutamist propageerisidrahvuslased 1920. aastatel, see kuulutati ametlikult riigikeeleks pärast riigi iseseisvumist 1945. aastal. Enamik indoneeslasi kasutab vähemalt ühte (sageli põhikeelena) ligi kolmesajast riigis kasutatavast keelest ja dialektist. Nendest on kõige populaarsem jaava keel, mida räägib Indoneesia suurim rahvas.[4] Samas hõredalt asustatud Lääne-Paapuas on kasutusel 276 keelt.[63]
Kuigi Indoneesia põhiseaduses on sätestatud usuvabadus, tunnistab riik ametlikult vaid kuutreligiooni:islamit,protestantlust,katoliiklust,hinduismi,budismi jakonfutsianismi.[64] 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elab riigis muslimeid 87,2%, protestante 7,0%, katoliiklasi 2,9%, hinduiste 1,7%, budiste 0,7%.[65] Enamik hindusid elab Bali saarel[66] ja suurem osa budistidest on etnilised hiinlased[67]. Kuigi hinduism ja budism on tänapäeval vähe levinud, on need varem Indoneesia kultuuri märkimisväärselt mõjutanud. Islam kinnistus kaupmeeste abil Sumatra põhjaosas 13. sajandil ja sai piirkonna valitsevaks usundiks 16. sajandil.[68] Rooma katoliku usk jõudis IndoneesiassePortugali kolonistide jamisjonäridega.[69] Protestantlus saabus koloniaalajastul koos Hollandikalvinistidest jaluterlastest misjonäridega.[70]
Rahvastikust 44% (2010) elab linnades. Elanike mediaanvanus on 28,2 aastat.Sündide jasurmade arv on riigis 1000 elaniku kohta vastavalt 18,1 ja 6,26 (hinnanguline 2011). Kuni üheaastaste lastesuremus 1000 elaniku kohta on 28 (riikide arvestuses 72. kohal). Elanikekeskmine eluiga on meestel 68,8 ja naistel 74,0 aastat. Üle 15-aastaste meeste kirjaoskus on 94% ja naiste oma 86,8%.[4]
Tööstussektori osakaal oli majanduses kõige suurem, moodustades sisemajanduse kogutoodangust 46,4% (2010), järgnesteenindussektor (37,1%) japõllumajandussektor (16,5%). 2010. aastal oli kõige suurem tööjõu osakaal teeninduses (hinnanguliselt 48,9%), millele järgnes põllumajandus (38,3%) ja tööstus (12,8%). Riigi eelarve ülejääk oli 2010. aastal 8,5 miljardit USA dollarit (arvestuslik), aasta varem 10,75 miljardit USA dollarit. Tööstussektorist on kõige olulisemad nafta-, maagaasi- ja kaevandustööstus, tekstiili-, rõiva- ja jalatsitööstus, puidu-, kautšuki- ja toiduainetetööstus ning turism. Riigielektritoodang oli 2008. aastal 129 miljarditkWh. 2009. aastal oli arvestuslik naftatoodang 1,023 miljonitbarrelit ööpäevas (tarbimine aga 1,115 miljonit), maagaasi toodang 85,7 miljardit m3.[4]
1960. aastatel kannatas Indoneesia majandus tõsiselt poliitilise ebastabiilsuse, noore ja kogenematu valitsuse ning majandusliku natsionalismi tõttu, mis põhjustas elanikkonna seas vaesust ja nälga.Sukarno valitsusaja lõpus 1960. aastate keskel oli majandus kaoses – aastaneinflatsioon oli ligi 1000%, eksport oli lakanud jataristu lagunenud, tehased töötasid minimaalse jõudlusega ja investeeringud majandusse olid kokku kuivanud. Uus valitsus asus kohe majandusprobleeme lahendama ning peagi saadigi inflatsioon kontrolli alla, stabiliseerus ruupia kurss välisvaluutade suhtes, ajatativälisvõlg ning soodustati välisabi ja -investeeringute sissevoolu.
Jakarta on Indoneesia tähtsaim majanduskeskusKodustatud vesipühvlite kasutamine riisipõllu harimisel
Kuni 2008. aastani oli Indoneesia Kagu-Aasia riikide seas ainusNaftat Eksportivate Riikide Organisatsiooni (OPEC) liige. Organisatsioonist lahkumise põhjuseks sai toornafta sisenõudluse järjepidev kasv, mille rahuldamiseks enam riigi omatoodangust ei piisanud.[73] 1970. aastate maailmaturu naftahinna tõus tõi aga Indoneesiale nii suurt eksporditulu, et selle abil saavutatud majanduskasv aastatel 1968–1981 oli keskmiselt üle 7%. 1980. aastate lõpus viidi läbi uued majandusreformid, kuna majandus oli ülereguleeritud ja sõltus liigselt langenud nafta maailmaturu hindadest ning aastane majanduskasv oli perioodil 1981–1988 keskmiselt 4,3%. Reformide hulka kuulus ruupiadevalveerimine (ekspordi soodustamiseks) ja majandusregulatsioonide lõdvendamine, mis tõi endaga kaasa välisinvesteeringute sissevoolu, seda eriti kiiresti arenevasse ekspordisuunitlusegatöötlevasse majandussektorisse ning mille abil oli riigi aastane majanduskasv aastatel 1989–1997 keskmiselt 7%.[74]
Indoneesia majandus kannatas tõsiselt 1997.–1998. aasta majanduskriisi ajal. Majandus langes 13,7% ja ruupia kurss kukkus USA dollari suhtes tasemelt 2600 tasemele 14 000 ruupiat ühe dollari eest.[75] Rahvuslik valuuta stabiliseerus seejärel vahemikus 8000–10 000 ruupiat ühe dollari eest[76] ning järgnes aeglane, kuid püsiv majanduskasv. Samas vähendas majanduse taastumist poliitiline ebastabiilsus, aeglaselt kulgevad majandusreformid jakorruptsioon.[5][77]Transparency Internationali loodud korruptsiooniindeksi taseme järgi on Indoneesia maailma riikide hulgas 110. kohal (2010).[78] Viimaste aastate positiivsele majanduskasvule vaatamata elavad paljud Indoneesia elanikud vaesuses ning suur on katööpuudus, seda peamiselt madalate töötasude, toidukaupade ja kütuse kiire hinnatõusu tõttu. 2010. aastal oli arvestuslik tööpuudus 7,1%, aasta varem 7,9%. 13,3% rahvastikust elab allpoolvaesuspiiri.[4] Alates 2007. aastast on agapangandussektori kosumise ja sisenõudluse kasvu tõttu majanduskasv olnud 4,5–6,3%,[79] mis on aidanud riigil ülemaailmse majanduskriisi aastatel 2008–2009 paremini toime tulla.[80]
2009. aastal olid Indoneesia tähtsaimad ekspordipartneridJaapan (17,3%),Singapur (11,3%),USA (10,8%) ja Hiina (7,6%). Samal aastal olid olulisemad impordipartnerid Singapur (25,0%), Hiina (12,5%) ja Jaapan (8,9%). Riikeksportis 2010. aastal kaupa hinnanguliselt 146 miljardi USA dollari väärtuses ningimportis kaupa 2009. aastal 119,5 miljardi dollari väärtuses. Indoneesial on rikkalikult mitmesuguseid loodusvarasid, mille hulka kuuluvadnafta,maagaas,tina,vask jakuld. Riigi peamiste impordiartiklite hulka kuuluvad masinad ja seadmed, keemiatööstuse saadused, kütused ja toiduained. Tähtsamate ekspordiartiklite seas on nafta, maagaas, elektriseadmed, vineer, kummi, palmiõli, tekstiiltooted.[4][81]
Traditsioonilised puidust kahemastilisedpurjekad on saartevahelisel kaubaveol siiani kasutusel
Indoneesia transpordivõrgus domineeribmaanteetransport, mille kaubaveo osakaal riigi transpordivedudest on 70% (tonnkilomeetritest) ja reisivedude osakaal 82% (reisijakilomeetritest).[82] Riigimaanteede kogupikkus on 496 607 km (2013), neist 57% on kõvakattega teed.[4] 2003. aastal moodustasidmootorrattadmootorsõidukite koguhulgast 71%. Autode osakaal suureneb järk-järgult impordipiirangute liberaliseerimise tõttu. Vaatamatataristu kiirele arengule on suurlinnad pidevalt hädas liiklusummikutega.[82]
Raudteetransport on levinud vaid kahel saarel – Jaaval ja Sumatral. Kalimantanil on arendamisel uued raudteevõrgudkivisöe transportimisekskaevandustestsadamatesse.[83] Esimeneraudteelõik ehitati Jaava saare keskosas aastal 1864.[84] Indoneesias töötab neli isoleeritud raudteevõrku – kolm Sumatral ja üks Jaaval.[82] Riigi raudteede kogupikkus on 8159 km, nendest on elektrifitseeritud 565 km.[4] Raudteevõrk on kõige tihedam Jaava saarel.
Siseveekogude veeteede kogupikkus on 21 579 km (2011)[4] ja laevatatavaidjõgesid on umbes 50. Üle poole neist asub Kalimantanil ja ülejäänud Sumatral. Saarestikus töötab umbes 300 sadamat, millest 43 tegeleb rahvusvaheliste vedudega.Meretranspordis domineerivad riigisisesed kaubaveod (ligi 60%), mis ületavad väliskaubandust. Riigisiseselt reisib laevadega saarte vahel aastas umbes 14 miljonit inimest.[82] Riigi kaubalaevastik koosneb 1244 alusest.Malaka väinas jaLõuna-Hiina meres ohustavad kaubavedusidpiraadid.[4]
Õhutranspordi osakaal on viimastel aastatel pidevalt kasvanud, seda peamiselt saartevaheliste pikkade vahemaade ja olemasoleva transpordivõrgu puudulikkuse tõttu.[82] Riigis on tänapäeval 673 (2013)lennuvälja, millest 186-l onmaandumisrajad sillutatud.[4]
Turism on Indoneesias kiirelt arenev majandusharu. 2009. aastal külastas riiki 6,45 miljonit turisti ja turismi osakaal SKT-st moodustab umbes 3%. Siiski on arenguruumi veel palju, sest väikest naaberriikiSingapuri külastas samal aastal 9,5 miljonit turisti.[85]
Indoneesia haridussüsteem on väga suur ja mitmekülgne. Kooliõpilasi on riigis üle 50 miljoni ja õpetajaid üle 2,6 miljoni.[86] Alates 1994. aastast kehtib Indoneesias 7–15-aastaste laste koolikohustus. Enne seda oli koolikohustus 7–12-aastatel lastel.[87]
Hariduse eest vastutavad kaks ministeeriumi – haridusministeerium, mille alla kuuluvad 84% koolidest ja religiooniministeerium (16%). Haridussüsteemis on lisaks riigile oluline roll ka erakoolidel. Eraomandis on algkoolidest 7%, põhiastme koolidest 56% ja keskastme koolidest 67%. Koolis käivate laste osakaal on piirkonniti erinev. Vaesemates regioonides moodustab algkoolis käivate laste osakaal koolikohuslastest sageli alla 60%, rikkamates piirkondades aga peaaegu 100%. Põhi- ja keskastmes õppivate laste osakaal (vastavalt 66% ja 45%) on viimastel aastatel pidevalt tõusnud, kuid jääb endiselt alla lähiriikide vastavatele näitajatele. Samuti on Indoneesias naaberriikidega võrreldes väiksem haridust saavate eelkooliealiste laste ja üliõpilaste osakaal.[86]
Viimase 10 aasta jooksul on Indoneesia valitsus oluliselt suurendanud tähelepanu hariduse edendamisele. Kulutused haridussektoris on kasvanud märkimisväärselt alates 1990. aastate lõpu majanduskriisist, kahekordistudes aastatel 2000–2006. Aastal 2007 möödusid haridussektori kulud kõigist teistest sektoritest, moodustades 3,4% sisemajanduse kogutoodangust.[86]
2009. aasta seisuga õppis Indoneesia 82kõrgkoolis 4,8 miljonit üliõpilast. Valitsus planeerib suurendada 2020. aastaks üliõpilaste arvu 260 000 võrra.[88]
Indoneesia maa-, mere- ja õhuvägedesse kuulub kokku 300 000 sõjaväelast.[89] Armee tegevteenistusse kuulub umbes 233 000 inimest. Kaitsekulutuste osakaal eelarves oli 2006. aastal 4%SKT-st.[90] Pärast Suharto tagasiastumist oli ühe reformi eesmärgiks armee ametliku esindatuse eemaldamine parlamendist, kuid endiselt on selle poliitiline mõju üsna laialdane.[91]
Separatismi esinemineAcehi jaPaapua provintsis on viinud relvastatud kokkupõrgete, inimõiguste rikkumise ja mõlemapoolse vägivallani.[92] Juhuti esinevad relvastatud kokkupõrked Acehi separatistide ja keskvõimu relvajõudude vahel olid kestnud ligi 30 aastat, kui 2005. aastal sõlmiti poolte vahel relvarahu.[93] Paapua provintsis pole vägivald veel lõppenud, kuigi regioon on saanudautonoomia staatuse pärast Suharto tagasiastumist.[94][95]
Borobuduri templile tahutud laev umbes aastast 800 pKr
Jaava saarelt 1890. aastate alguses leitudfossiilsed jäänused kuulusid väljasurnud inimliigilepüstine inimene (Homo erectus), kes elasid Indoneesia saartel hinnanguliselt 500 000 kuni 1,7 miljonit aastat tagasi. Püstise inimese järglased (Homo erectus soloensis) arenesid Jaava saarel välja arvatavalt 500 000 – 100 000 aastat tagasi.[96]Homo sapiens jõudisLõuna-Aasiast Indoneesiasse umbes 50 000 aastat tagasi. ViimasedHomo erecticus'e esindajad kadusid Jaava saarelt umbes 30 000 aastat tagasi.[97] Tänapäeval moodustavavad enamiku Indoneesia elanikestAustroneesia keeli kõnelevate rahvaste järeltulijad, kes saabusidKagu-AasiasseTaiwani saarelt umbes 2000 eKr, tõrjudes kohalikudmelaneeslased maa idaregioonidesse.[58]
Ideaalilähedased põllukultuuride kasvatustingimused ja üleujutatudriisipõldude harimine alates 8. sajandist eKr võimaldasid küladel, linnadel ja väikestel kuningriikidel 1. sajandiks pKr heale järjele jõuda. 5. sajandil tekkis Jaava saare lääneosas teadaolevalt vanim kuningriikTarumanegara, mis kuulus India kultuuri mõjusfääri. Indoneesia strateegiliselt tähtis geograafiline asukoht aitas kaasa sise- ja väliskaubanduse arengule. Tähtsamateks kaubanduspartneriteks said India kuningriigid ja Hiina. Sellest perioodist alates on kaubavahetus piirkonna majanduses olulist osa etendanud.[58]
Prambanani hinduistlik tempel Jaava saare keskosas
Alates 7. sajandist sai tänu kaubavahetusele üsna jõukaksSriwijaya riik, kuhu jõudsid kaubateede abil kahinduism jabudism.[98] 8. ja 10. sajandi vahel tekkisid ja kadusid Jaava sisemaal kaks dünastiat: budistlikSailendra ja hinduistlikMataram. Need agraarriigid jätsid endast maha sellised suured religioossed monumendid naguBorobudur jaPrambanan. HinduistlikMajapahiti kuningriik asutati Jaava saare idaosas 13. sajandi lõpus ning ligi 100 aasta jooksul sai ta enda kontrolli alla peaaegu kõik suuremad saared Indoneesia arhipelaagis.[99]
Kuigi muslimitest kaupmehed jõudsid Kagu-Aasiasse jubaislami leviku algusperioodil, pärinevad varasemad Indoneesia elanikkonna islamiseerumise tõendid alates 13. sajandistSumatra saare põhjaosast. Ülejäänud Indoneesia piirkonnad islamiseerusid järk-järgult. 16. sajandi lõpuks sai islamist valitsev religioon Jaaval ja Sumatral. Enamikus piirkondades segunes islam kohaliku kultuuri ja religioonidega või vahetas need välja ning sellest kujunes domineeriv religioon, seda eriti Jaava saarel. Portugali kaupmehed saabusid Indoneesiasse 1512. aastal, soovides saada monopoolseid õigusiMaluku saartel kasvavatemuskaatpähklitega,nelgiga jakubeebapipraga kauplemisel. Varsti saabusid kaHollandi jaBriti kaupmehed. 1602. aastal moodustasid hollandlasedMadalmaade Ida-India Kompanii ja said piirkonnas domineerivaks jõuks.[98] Portugallased tõrjuti saarestikust välja (v.aIda-Timor) 17. sajandi esimesel poolel. Jaava saare suurim riik –Matarami sultanaat (16. sajand – 1755) – langes koloniaalvõimust sõltuvusse 18. sajandi alguses.[36] Pärast Madalmaade Ida-India Kompaniipankrotistumist moodustas Hollandi valitsus aastal 1800Madalmaade Ida-Indiakoloonia.[98]
Peaaegu kogu koloniaalperioodi jooksul hoidsid hollandlased kindluste abil enda kontrolli all peamiselt rannikupiirkonda. Alles 20. sajandil laienes Hollandi ülemvõim suuremate saarte sisemaale. Hollandi väed surusid pidevalt maha ülestõuse nii Jaava saarel kui ka mujal. Kohalike liidrite ja veriseAcehi sõja (1873–1903) mõjul (sõja käigus alistatiAcehi sultanaat) nõrgenes kolonistide mõjuvõim.[74] Hollandlaste võim asendusII maailmasõja ajalJaapaniokupatsiooniga (1942–1945).[98][100]
Kaks päeva pärast Jaapani alistumist,17. augustil1945 kuulutasid mõjukas rahvuslik liiderSukarno (kes määrati hiljem presidendiks) jaMohammad Hatta välja riigi iseseisvuse.[101] Hollandlased üritasid seejärel oma võimu regioonis uuesti kehtestada, kuid olid sunnitud 1945–1949 toimunudIndoneesia iseseisvussõja järel riigi iseseisvust tunnustama.Haagis sõlmitud kokkulepete kohaselt tunnustas Holland Indoneesia iseseisvustpersonaaluniooni ja föderaalriigina, millesse kuulusid lisaks vabariigile ka 15 Madalmaadele formaalselt alluvat riiki.Lääne-Paapua (ehkUus-Guinea saare lääneosa) jäi Hollandile.[102] Indoneesia saavutas ametlikult iseseisvuse 27. detsembril 1949[103]. 1950. aasta märtsikuuks oli enamik föderaalriigi koosseisu kuuluvaist ja Hollandile allunud riikidest ühinenud Indoneesia vabariigiga, misjärel moodustus unitaarne riik.[102] Indoneesia alustas Lääne-Paapua okupeerimist 1. mail1963[18] ning inkorporeeris selle riigi koosseisu1969. aastal.[104]
Sukarno võimu all muutus riigi demokraatlik valitsemiskord autoritaarseks ning ta ise suutis võimu säilitada parem- ja vasakpoolsete jõudude omavahelise tasakaalustamisega.[98]30. septembril1965 surus armee mahaohvitserirühma võimuhaaramiskatse. Tekkinud olukorra kasutasid ära kindralSuharto ja kaitseministerNasution, kes kõrvaldasid võimult president Sukarno ning alustasidkommunistidevastaseid repressioone, mille käigus kaotas elu pool kuni üks miljon inimest.[105][106] Armee ülemjuhatajaks saanud Suharto määrati ametlikult presidendiks märtsis1968.[107] Uus valitsus asus seejärel majanduspoliitikat muutma: soodustati välisinvesteeringuid ja rahvuslikku erakapitali, vähendati riigi reguleerivat osa ning loobuti radikaalsetest reformidest.[36] Sellele järgnes kolme aastakümne järel pidev majanduskasv.[74][98]1975. aastal okupeerisid Indoneesia väedIda-Timori.[107]
1990. aastate lõpus tabas Indoneesiat rängalt Aasia riikides levivmajanduskriis. Üle kogu maa toimusid selle tõttu demonstratsioonid ja rahutused.1998. aasta mais sunniti Suharto tagasi astuma.[108] 1999. aastal otsustas Ida-Timor referendumil Indoneesiast lahku lüüa ning sellega lõppes 25 aastat kestnud Indoneesia okupatsioonTimori saare idaosas.[109] Suharto tagasiastumisest alates on riigis tugevnenud demokraatlik areng ning on toimunud esimesed presidendi otsevalimised (2004). Progressi on aeglustanud aga poliitiline ja majanduslik ebastabiilsus, sotsiaalsed rahutused, korruptsioon ja terroriaktid. Siiski on viimastel aastatel majanduskasv olnud märkimisväärne. Kuigi eri religioonidesse ja etnilistesse gruppidesse kuuluvate inimeste vahel on suhted enamasti rahulikud, on esinenud ka rahulolematust ja vägivalda.[110] 2005. aastal sõlmis keskvalitsus rahuleppeAcehi separatistidega, lõpetades peaaegu 30 aastat kestnud relvakonflikti, mille käigus hukkus üle 15 000 inimese.[93]
Sport on Indoneesias üldjuhul meestele orienteeritud, suureks probleemiks on sporti saatvad illegaalsed kihlveod. Kõige populaarsemad spordialad onsulgpall jajalgpall.[38] Olümpiamängudelt on võitnud medaleid Indoneesia sulgpallikoondis. Indoneesia on võitnud ka meeste ja naiste sulgpalli võistkondlikud maailmameistrivõistlusedThomas Cup jaUber Cup vastavalt 13 ja 3 korral. Jalgpallis ei ole seevastu suurt edu saavutatud –Indoneesia jalgpallikoondis onFIFA edetabelis 2014. aasta alguse seisuga alles 161. kohal. Traditsiooniliste spordialade hulka kuuluvad veelsepak takraw japullide võiduajamineMadural.
Mõned traditsioonilised Indoneesia road
Indoneesia köök on regiooniti erinev ning selle mõjutused pärinevad Hiinast, Euroopast,Lähis-Idast ja Indiast.[59] Põhitoiduks onriis, mida serveeritakseliha jaköögiviljade garniirina.Vürtsid (erititšilli),kookospiim,kala jakana on toitude põhilised komponendid. Erinevalt Vietnami ja Tai toidust segatakse vähem maitseaineid ning maitsestatakse lihtsalt ja rohkelt.[111]
Traditsioonilised Indoneesia muusikainstrumendid
Indoneesia traditsioonilissemuusikasse kuuluvadgamelan jakroncong (võikrontjong).Gamelan onansambel (levinud peamiselt Jaaval ja Balil), mille mäng põhinebpentatoonilistelhelilaadidel.Dangdut on tänapäevanepopmuusika, millel on araabia, India ja malai rahvamuusika sugemed. Indoneesia kohaliku filmitööstuse toodang oli väga populaarne ja domineeris Indoneesia kinodes 1980. aastatel. 1990. aastatel võtsid aga võimustHollywoodi jaHongkongi filmid. 21. sajandi algusest on kohaliku filmitööstuse toodang taas kasvamas.[112]
Vanimad Indoneesia kirjamälestised onsanskritikeelsedraidkirjad (leiti Kalimantani idaosast), mis pärinevad 4. sajandi teisest poolest pKr.[113] Esimesed kirjandusteosed ilmusidvanajaava ehk kaavi keeles umbes 8. sajandil.[36] Vanajaava kultuuri peamiseks kirjandusžanriks olikakawin – sanskriti kirjandusest tuletatud poeem, mida esitati Jaava saare kuningakodades 9.–16. sajandini.[114] Vanim selline teos on "Ramayana" (umbes aastast 870).[115] Esimesteproosateoste hulka kuulusid "Pararaton" ja "Tantu Panggělaran" (arvatavalt 15. sajandist).[36] Hilisema Indoneesia kirjanduse tähtsamad autorid on hollandlaneMultatuli (1820–1877), kes kritiseeris Indoneesia põliselanike kohtlemist Hollandi koloniaalvõimude poolt; Sumatra saarelt päritMuhammad Yamin (1903–1962) jaHamka (1908–1981) olid iseseisvuse-eelse aja tähtsamad rahvuslastest kirjanikud[116] jaPramoedya Ananta Toer (1925–2006), kes oli kuulusromaanikirjanik.[117] Paljud indoneeslased kannavad kaasarahvaluule jarahvajutu traditsiooni, mis aitab neil säilitada oma identiteeti.[118]
Indoneesia meedia vabadus suurenes märkimisväärselt pärastSuharto võimuperioodi, mil tänapäeval tähtsuse minetanud informatsiooniministeerium jälgis ja hoidis enda kontrolli all kodumaist meediat ning piiras välismaist.[119] Televisiooniturul konkureerib tosinkond televisioonivõrku – kaks avalik-õiguslikku ja kümme kommertsvõrku. Riigis tegutseb üle saja kohaliku telejaama, laialdaselt on levinud satelliit- ja kaabeltelevisioon; raadiojaamu on üle 700, millest üle 650 erajaamad (2008). Internetti kasutas 2009. aastal ligi 20 miljonit inimest.[4]
↑10,010,1Susi Dwi Harijanti and Tim Lindsey (2006). "Indonesia: General elections test the amended Constitution and the new Constitutional Court".International Journal of Constitutional Law.4 (1): 138–150.
↑Whitten, T.; Henderson, G., Mustafa, M. (1996).The Ecology of Sulawesi. Hong Kong: Periplus Editions Ltd.ISBN962-593-075-2.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑Monk,, K.A.; Fretes, Y., Reksodiharjo-Lilley, G. (1996).The Ecology of Nusa Tenggara and Maluku. Hong Kong: Periplus Editions Ltd.ISBN962-593-076-0.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)
↑"Languages of Indonesia (Papua)".www.ethnologue.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 10.01.2013. Vaadatud 24.05.2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
↑Shannon L., Smith; Lloyd Grayson J. (2001).Indonesia Today: Challenges of History. Melbourne, Australia: Singapore : Institute of Southeast Asian Studies.ISBN0-7425-1761-6.
Martin Hallik,Olaf-Mihkel Klaassen,Marko Kuura "Lõuna- ja Kagu-Aasia pärast II maailmasõda". Tallinn:Argo, 2007. (Lõuna- ja Kagu-Aasia poliitiline ajalugu, sh pikem käsitlus Indoneesia uusimast ajaloost.)
Adrian Vickers (2005). "A History of Modern Indonesia". Cambridge University Press.ISBN 0-521-54262-6.
Friend, T. (2003). "Indonesian Destinies". Harvard University Press.ISBN 0-674-01137-6.
Jean Gelman Taylor (2003). "Indonesia: Peoples and Histories". Yale University Press.ISBN 0-300-10518-5.
Olaf Klaassen "Hüvasti, Insulinde!Andres Saali elu Indoneesias" Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1996.
Olaf-Mihkel Klaassen "Indoneesia pärast Teist maailmasõda : õpimetoodiline juhend ajaloo-osakonna üliõpilastele". Tartu: Tartu Ülikool, 1989.
"Indoneesia 1946. aastal: materjale praktilisteks töödeks" Tartu Riiklik Ülikool, üldajaloo kateeder. Koostaja Olaf-Mihkel Klaassen. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1976.
"Indoneesia võitlus sõltumatuse eest 1945-1949: dokumente jm. materjale". Koostaja ja tõlkija Olaf-Mihkel Klaassen. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1974-1975.
"Indoneesia rahva relvastatud võitluse areng oma sõltumatuse kaitseks 1945. aastal: materjale praktilisteks töödeks". Koostaja Olaf Klaassen. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1974
Olaf-Mihkel Klaassen "Indoneesia vabariigi väljakuulutamine 1945. aastal: materjale praktilisteks töödeks". Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1973.
Jiří Marek "Maa ekvaatori all, ehk, Täielik ja ükskasjaline kirjeldus reisist Jaava ja Bali saarele, mis sai teoks sel issanda aastal 1955: on kirjeldatud kõiki sündmusi, sealse rahva elu, tema tavasid, rõivastust, püüdlusi, usu- ja ebausukombeid, tantse". Saksa keelest tõlkinud J. Luke, illustreerinud E. Hofman, kaasUdo Külv. Tallinn:Eesti Riiklik Kirjastus, 1961.
Andres Saal "Valgus hommikust". Tartu: Odamees, 1929.
Andres Saal "Jaawa: Jaawa rahwa elust, Jaawa keelest ja kirjandusest". Tartu: G. Grenzstein, 1911.
Andres Saal "Walge wanne ehk wiimased sultanilapsed: Algupäraline jutustus Jaawa ajaloost neljas jaos". Tartu: G. Grenzstein, 1911.
Andres Saal "All-ilma saladused: Jaawa tulemägedelt". Jurjev: K. Koppel, 1903.
Julius Stursberger "Isa Emde, Surabaia uurmaker: Lugu Jaawa missioni algusest". Kirjutanud missioni inspektor Julius Stursberger. Ümber pannud J. Leppik. Revel: A. Mickwitz, 1901.
