See artikkel räägib käsikirja kujundamise viisist. Filmi kohta vaata artiklitIlluminatsioon (film). 
Illuminatsioon (keskladina keelestilluminatio 'valgustamine', ülekantud tähenduses ka 'kaunistamine')[1] ehkraamatumaal onkäsikirjade kaunistamine värvilisteinitsiaalide jaminiatuuridega.
Ajalooliselt varaseim tähendus sel sõnal oli käsikirjade kaunistaminekulla jahõbedaga, nii et valgust peegeldav metallipind näis käsikirja sõna-sõnalt valgustavat[2]. Hiljem hakati sõna kasutama ka erksatemineraalvärvidega maalitud detailsete piltide, servakaunistuste (marginaalide) ja initsiaalide loomise kohta, mis dekoratiivse eesmärgi kõrval illustreerisid või kommenteerisid tekstis kirjutatut ja nii-öelda valgustasid teksti sisu. Veel hilisemal ajal on illuminatsiooni mõistet kasutatud ka laiemas tähenduses, nii et see tähistabinkunaablite puulõikes illustratsioonide koloreerimist ja initsiaalide joonistamisttrükiteksti sisse[3][4], ka kaartide ja plaanide koloreerimist[5].
Vanimad teadaolevad illuminatsioonid onVana-Egiptusepapüürusrullidel, näitekssurnute raamatutes[3]. Euroopa kunstis on varaseimad illumineeritud käsikirjad säilinud aastaist 400–600, loodudostrogootide riigis jaIda-Rooma keisririigis. Illuminatsiooni kõrgaeg Euroopas onkeskaeg, mil loodi väga rohkelt nii vaimuliku kui ilmaliku sisuga kaunistatud käsikirju. Illuminatsioon oli sel perioodil üks peamisi kunstiliike ja käsitsi kirjutatud ja illustreeritud raamatud võisid olla samaaegselt nii tarbe- kui kaluksusesemed.Bütsantsi kunstis olipilditüli ajal madalseis ka raamatumaalis ning käsikirjadest kadusid figuraalsed kujutised. Kaislami kunstis valitses elusolendite kujutamise keelu tõttu raamatute kaunistamisel üksnesornamentaalne kaunistusstiil.
Keskaja raamatukujunduse võimalused sõltusid kirjutusmaterjalist, tekstiliigenduse traditsioonidest ja kirja arengu sisemisest loogikast. Pärgamendi paksus, siledus ja värvus sõltusid sellest, millise looma nahka kasutati, pärgamendi omadustest omakorda kirja väliskuju – heledal ja siledal pärgamendil õnnestusid paremini ümarad jooned ning filigraanid, heledal taustal särasid ka õhukeselt peale kantud värvid. Tekstiliigenduse traditsioonid olid suunatud lugemise ja raamatu kasutuse hõlbustamisele. Alles pärast esmaste tingimuste täitmist andis illumineerija või rubrikaator endale vabaduse fantaasiaks. Dekooril olid oma tüüpkohad: teksti algus, teksti lõpp, pealkirjad ja vahepealkirjad, algusinitsiaal ja vaheinitsiaalid, rõhutused teksti sees, uue lõigu markeerimine.[6]
.jpg)
 | Pildid, videod ja helifailid Commonsis:Illuminatsioon |
| Lehekülje kujundus jatüpograafia | |
|---|---|
| Köide | |
| Raamatu algus | |
| Raamatu sisu | |
| Raamatu lõpp | |
| Muud elemendid | |
| Seotud leheküljed | |
| Seotud mallid | |