Ido ontehiskeel,esperanto keele reformitud versioon. See töötati välja1900. aastate alguses. Ido pooldajaid on praegu vähe, põhiliseltEuroopas. Juulis 2009 toimus rahvusvaheline Ido-kongress Tallinnas.
Ühe versiooni järgi tuleb keele nimi esperanto sõnast 'ido' ('järglane'; ido on esperanto keele järglane). Teise versiooni järgi tuleb see nimi ingliskeelse lühendi 'I.D.' (International Delegation) hääldusest idos.
Sõnarõhk on idos reeglipärane, kuid pisut keerukam kui esperantos: kõigil mitmesilbilistel sõnadel on rõhk eelviimaselsilbil, välja arvatudtegusõnadeinfinitiivide puhul, millel on rõhk viimasel silbil.
Idos on samad viisvokaali ('a', 'e', 'i', 'o', 'u') mis esperantos.Konsonandid on samad, välja arvatud 'x' ja 'dZ'. Idos puuduvad mõned esperantos esinevad kaashäälikuühendid (näiteks silbialguse 'kv, 'gv'), kuid on mõned ühendid, mida esperantos ei ole ('kw', 'gw').
Iga sõna algvorm koosneb sõnatüvest ja grammatilisest lõpust. Muutevormide moodustamiseks eemaldatakse grammatiline lõpp ja lisataksesufikseid jainfikseid. Nagu esperantoski, ei ole idos erinevaltloomulikest keeltesterandeid.
Grammatilised lõpud on üldiselt samad mis esperanto keeles (aegasid esperanto verbidel ei ole). Mõned grammatilised lõpud:
Idoasesõnad on tehtud kuulmise järgi paremini eristatavaks kui esperanto asesõnad (nendel on kõigil lõpus 'i';mi 'mina' jani 'meie' on müra korral raskesti eristatavad). Idos on eraldi sõnadtu 'sina',vu 'Teie' javi 'teie', esperanto keeles on kõigi nende asemel ainultvi. Kolmandas isikus on meessoost (il), naissoost (el) ja elutu (ol) asesõna ning ka soo suhtes neutraalne asesõnalu.
Erinevalt eesti keelest on idos omadussõnad muutumatud: nad ei ühildu nimisõnaga ei sooliselt ega arvuliselt (nagu inglise keeleski):La bruna tablo = pruun laud;La bruna tabli = pruunid lauad
Ido ja esperanto on nii sarnased, et ühe keele valdajale on teine suurelt jaolt arusaadav. Ido on säilitanud palju esperantogrammatika jasõnavara elemente. Nagu esperanto puhul, on idogi loomisel taotletud grammatika lihtsust ja reeglipärasust ning hõlpsat õpitavust. Nagu esperanto puhul, kasutatakse idos laensõnu paljudest Euroopa keeltest.
Idos on püütud kõrvaldada esperanto keele probleeme.
Esperanto tähestikus on koosladina tähestiku tähtedega 6diakriitiliste märkidega tähte, millest 3 esinevad ainult esperantos. Seetõttu ollakse sageli sunnitud need tähed trükkimisel ja arvuti kasutamisel asendama muude tähekombinatsioonidega. Nii tuleb välja, et ühte sõna esitatakse mitmel kujul. Ido seevastu kasutab 28-tähelist ladina tähestikku kahedigraafiga 'ch' [tš] ja 'sh' [š]. Täheühend 'qu' märgib häälikuühendit [kw] nagu inglise sõnas 'quick'. Idoõigekiri on foneetiline selles mõttes, et iga sõna häälduse saab kirjapildist üheselt välja lugeda (rõhk võib küll sõltuda sõnavormist), kuid puudubüksühene vastavus tähtede ja häälikute vahel, mis on olemas esperantos.
Grammatika lihtsuse huvides on idos loobutudühildumisest. Näiteks esperantosöeldise vorm küll ei sõltualusearvust, kuid omadussõna peab arvus jakäändes ühilduma nimisõnaga, milletäiend ta on. Näiteks inglise keeles sellist nõuet ei ole. Ka idos on see kõrvaldatud.
Esperanto nõuab lõppu '-n'sihitava käände (akusatiivi) märkimiseks. Idos võib seda lõppuinversiooni korral kasutada, kuid üldjuhul on selle kasutamine kaotatud, sest see on liiane.
Idos on reeglid sõna teisendamiseks teise tähendusega või teisestsõnaliigist sõnaks, nii et meelde jätta tuleb vähem sõnavara.
Erinevalt esperantost ei ole idos sugulussuhete märkimisel mehi tähistavad sõnad sufiksita ja naisi tähistavad sõnad naissoo sufiksiga. Mõned tüved on soo suhtes neutraalsed, näiteksfrato = 'vend või õde',fratulo = 'vend',fratino = 'õde'. Mõnel juhul on seal, kus esperantos on üks tüvi, idos kaks või kolm tüve (genitoro = 'lapsevanem',patro = 'isa',matro = 'ema').
Ido sõnavara on püütud moodustada nii, et see oleks võimalikult paljude Euroopa keelte kõnelejatele arusaadav.
