Mõiste pärinebVana-Kreekast, kus kasutati huumori-meditsiini, mis põhines arvamusel, et kõiki kehavedelikke hoiab tasakaalusvedelik nimega "humor" (ladina keeleshumor 'kehavedelik'), mis kontrollib inimesetervist jaemotsioone.
Inimestereaktsioon huumorile sõltub erinevatest asjaoludest: vanusest, kultuuritaustast, olukorrast, ajast,haridusest jpm. Enamik inimesi on võimelised huumorile reageerima: nad naeravad või muigavad, kui tajuvad midagi naljakat. Huumori tajumise võimega inimeste kohta öeldakse, et neil on huumorimeel.
Kõige lihtsam viis inimesi naerma ajada on võtta mingi suvaline asi või isik ja liialdada selle tuntud asja kõige olulisemaid tunnuseidabsurdi piirini.[1]
Rowan Atkinson dokumentaalfilmis "Funny Business"[2] räägib, et objekt või isik võib muutuda naljakaks kolmel viisil:
ta käitub ebatavaliselt
ta asub ebatavalises kohas
ta on vales suuruses
Arthur Berger pakkus 1993. aastal välja huumoritüpoloogia, mis jaotab huumori mehhanismid nelja peamisesse kategooriasse:
Tegevusel põhinev huumor põhineb peamiselt pildi-,žesti- jamiimikakeelel – see on mitteverbaalne. Tegevusel põhineva huumori alla liigituvad näiteks farss, aeglus, kukkumine, äpardused, kordused, ja ootamatused.[3]
Loogikal põhinev huumor põhineb arutlus-protsessidel, ideedel ja mõttemaailmal. Selliseks huumoriks peetakse näiteks pettumusi, ignorantsust, vääratusi,analoogiaid ja absurdi.[4]
Keelel põhinev huumor on kultuurispetsiifiline ja põhineb sõnavaral ning keele eripäradel. Keelel põhinevaks huumoriks loetaksehomofooniat, registrivahetust,sõnamänge, liialdusi jasarkasmi ningirooniat.[3]
Identiteedil põhinev huumor on seotud tegelaskujud ja isiksustega, näiteks kuulsustega. Sellise huumori alla liigituvad Bergeri tüpoloogias karikatuurid, jäljendused jastereotüübid.[3]
Üleolekuteooria kohaselt naeravad inimesed teiste üle, sest teiste äpardused tõstavad nende endi enesekindlust. Aristoteles väitis, et me naerame kehvemate või koledate inimeste üle, sest tunneme rõõmu neist parem olemisest.[5] Lisaks täheldas ta, et naljad põhinevad ebakõlal ja pahatahtlikkusel – naljad on naljakad, sest need ei lähe kokku meie ootustega, kuid huumori esitajal ja kuulajal on teatud pahatahtlik eesmärk.[6]
Thomas Hobbes väitis, et inimesed on individualistid, kes üksteisega konkureerivad ja sellest rõõmu tunnevad.[7]
Pingevabastusteooria (ingl k:relief theory) sai alguse 1709. aastal, kui sellest kirjutasAnthony Shaftesbury.[8] Teooria alusel leevendab huumor hirme ja psüühilist pinget, sest huumor toimib „hüdraulilise reaktsioonina, mille käigus naer teeb närvisüsteemis seda, mida teeb aurukatlas rõhuvabastusklapp“[9]. Peagi hakati huumorit seostama bioloogiaga.
Ühitamatuse- ehk inkongruentsiteooria (ingl k:incongruity theory) alusel naerad inimesed, sest nad märkavad mingit ebakõla. Teooria loojaks peetakseFrancis Hutchesoni, kes aastal 1725 leidis, et naer on reaktsioon ebakõlale.[10] Hiljem arendasid teooriat edasi teised, sealhulgasImmanuel Kant jaHenri Bergson. Teooria alusel tajutakse huumorit hetkel, kui märgatakse teatud idee mittevastavust teatud seotud situatsiooni ja objektiga.[11]
Moodsale ühitamatuseteooriale pani alusešoti luuletajaJames Beattie 18. sajandi teisel poolel, kelle töid tänapäeval küll palju ei loeta, ent mis avaldasid mõju läbi ajaloo.[12] Beattie muutis teooria universaalsemaks ja rõhutas ebakõla asemel hoopis “assamblaaži” ideed.
Huumoril on vaimsele tervisele positiivne mõju. Uuringud on näidanud, et huumor on viis stressist ja ärevusest võitu saamiseks ning rõõmu tundmiseks, sest naermine vähendab vererõhku, mis omakorda vallandabhormoonide vabanemise ja maandab ärevustunnet.[13] Seetõttu mängib huumor olulist rollidepressiooni võiärevushäire all kannatavate inimeste ravil.
Lisaks vaimsele tervisele on huumoril positiivne mõju ka füüsilisele tervisele. Näiteks on leitud, et naermine võib tõstaimmuunsust viirushaiguste vastu.[14]
↑M. Eastman/W. Fry,Enjoyment of Laughter (2008) lk. 156
↑Rowan Atkinson/David Hinton,Funny Business (tv seriaal), Episood 1, oli eetris 22. novembril 1992, UK, Tiger Television Productions
↑3,03,13,2Berger, Arthur Asa (2012).An anatomy of humor. New Brunswick, N.J. London: Transaction. Lk 18.ISBN978-0-7658-0494-5.
↑Berger, Arthur Asa (2012).An anatomy of humor. New Brunswick, N.J. London: Transaction. Lk 17–19.ISBN978-0-7658-0494-5.
↑Aristotle (1. jaanuar 1968),"Poetics",Aristotle: Poetics, Oxford University Press, vaadatud 15. detsembril 2023
↑Destrée, Pierre; Trivigno, Franco V. (2019).Laughter, humor, and comedy in ancient philosophy. New York (N.Y.): Oxford university press.ISBN978-0-19-046054-9.
↑"Leviathan",Hobbes: Leviathan, Cambridge University Press, lk 1–2, 28. august 1996, vaadatud 15. detsembril 2023
↑Shaftesbury, Anthony Ashley Cooper,"Sensus communis; an essay on the freedom of wit and humour.",Characteristicks, Vol 1: A letter concerning enthusiasm; Sensus communis, an essay on the freedom of wit and humour; Soliloquy, or advice to an author., Unknown Publisher, lk 49–135, vaadatud 15. detsembril 2023
