Homo habilis ehkosavinimene onliikinimese perekonnast. Ta elas umbes 1,9–1,6 miljonit aastat tagasi.
Liigi määratles esimesenaLouis Leakey, kes1964 leidisTansaaniastOlduvai kuristikustfossiile (aju- janäokolju fragmente). Need avastati kihist, mille vanus on umbes 1,8–1,6 miljonit aastat. Praegu puudub üksmeel selles, millised fossiilid kuuluvad just selle liigi esindajatele.
1967 leidsid Louis jaMary Leakey samast kohast veel vähemalt 2 isendi jäänuseid, mis olid samasuguste tunnustega. Nendega koos leiti töödeldud kive, ühelt küljelt teravaks tahutud veerkive, mis olid kaheldamatult elusolendi poolt loodud, seega primitiivsed tööriistad.
1964 määratles Louis Leakey need hominiidileiud uue liigina ja kandis selle perekondaHomo liiginime habilis (~ "osavkäpp") all. Sellise määratluse peamiseks kriteeriumiks oli esiteksaustralopiteekustega võrreldes märksa suurem ajumaht (600–675 cm³) ja teiseks kiviriistade (olduvai kultuuri esemete) esinemine. Skeletiehituse poolest olid need olendid üsna sarnased gratsiilsete australopiteekustega, välja arvatud suurem ajukolju ja väiksemad purihambad. Esialgu ei tunnustanud enamikpaleoantropolooge Leakey'de leideHomo-liigina, vaid pidas neid mingiks gratsiilsete australopitetsiinide vormiks. Siin toimisid tugevasti juurdunud eelarvamused: inimese ajumaht peab olema vähemalt 750–800 cm³ ja esimesed inimesed pidid tekkima märksa hiljem (seni esimese inimesena tunnustatudHomo erectus (Pithecanthropus) arvati olevat tekkinud vähem kui 1 miljon aastat tagasi). Kuid Louis Leakey nimetas inimeseks (Homo) tunduvalt väiksema ajumahuga olendi ja viis selle eksisteerimise umbes miljon aastat varasemasse aega.
Hiljem leiti habilise-tüüpi fossiile mitmelt poolt Ida-, Kirde- ja Lõuna-Aafrikast vanusega 2,4–1,6 miljonit aastat (töödeldud kive ja tööriistu kihtidest kuni vanusega 2,5 miljonit aastat) ja erinevusaustralopitetsiinidest sai üldtunnustatuks.Homo habilis oli ilmselt kõigesööja, kuid tema menüüs oli olulisel kohal loomtoit. Ta oli esimene hominiid, kelle asuala oli nii ulatuslik (Kirde-Aafrikast Lõuna-Aafrikani).
Habilise-tüüpi leidude klassifitseerimise osas pole siiski tänapäevani üksmeelt.Ida-Turkanast on leide (vanusega 2–1,6 miljonit aastat), mis erinevad teistest suurema ajumahu (ja suuremate hammaste) poolest. Nende hulgas on kuulus leid KNMER-1470 (vanusega umbes 2 miljonit aastat), ajumahuga 775 cm³ ja oluliselt suuremate purihammastega.
Osa uurijaid seletab selliseid erinevusiseksuaalse dimorfismiga (isased olid oluliselt massiivsemad, suuremate hammaste ja ajuga), teised aga tuletavad neist erinevustest kaks esmaseHomo liiki: väiksema ajuga ja väikeste hammastegaHomo habilis ning suure ajuga (üle 700 cm³) ja suurte hammastegaHomo rudolfensis. See tähendab kahe varase inimliigi eksisteerimist ühel ajal ja järelikult sõltumatut teket. Viimasel ajal kalduvad paljudpaleoantropoloogid just teise (kaheliigilise) seisukoha poole. Selle järgi kuulusid Olduvai ja Lõuna-Aafrika fossiilidHomo habilis 'ele ja Ida-Turkana omadrudolfensisele. Seda viimast vormi peetakse tõepärasemaks eellaseks hilisematele inimliikidele.
Oma nime sai osavinimene fossiilidega koos leitud tööriistade järgi.
KuiHomo habilis on tänapäeva inimese eellane, siis on ta inimese nendest eellastest vanim, keda võib õigusega nimetada mitteahvinimeseks, vaid inimeseks.
Homo habilis 't peetakse inimese perekonnaevolutsiooni vanimaks liigiks. Välimuse jamorfoloogia poolest oli see liik tänapäevainimesest arvatavasti kõige kaugemal (kaugeim võis olla kaHomo rudolfensis).
Arvatakse, etHomo habilis pärineb mõnestaustralopiteekuse liigist. Võib-olla oli tema otseseks eellaseksHomo rudolfensis, kes oli massiivsem ning sarnanes rohkemahviga.
Arvatakse, etHomo habilis 'est arenes pikem ja kõhnemHomo ergaster, kellest omakorda põlvnes juba inimesesarnasemHomo erectus. Kas agaHomo habilis on inimese otsene eellane, selle üle vaieldakse.
Ta oli väga lühike (keskmise kasvuga umbes 127 cm), kerge (45 kilogrammi) ning võrreldes tänapäeva inimesega olid tal ebaproportsionaalselt pikad käed. Nägu oli veel primitiivne, kuid selle alaosa (lõug) oli vähem väljaulatuv kui eelkäijalAustralopithecus africanus 'el.Homo habilis 'eaju kuju sarnanes tänapäeva inimese aju kujuga, maht oli sellega võrreldes aga ligi poole väiksem. Esimese leitud isendi ajukolju ruumalaks hinnati kuni 675 cm³. Aju mahuks on mõõdetud 600–675 cm³.Homo habilis 'e aju oli seega tunduvalt suurem kui varasematelhominiididel.
Samal ajalHomo habilis 'ega elasid mitmed inimesesarnased kahejalgsedprimaadid, näiteksParanthropus boisei (Australopithecus boisei). Enthabilis 'est, kes hakkas varakult leiutama uusi tööriistu ja oli toidu suhtes vähem valiv, sai terve rea uute liikide eellane, sellel kuiParanthropus boisei ja teised sarnased liigid välja surid. Olduvai kuristikust leiti samast kihist niiHomo habilis 'e kui kaParanthropus boisei fossiilluid. Osavinimene oli sihvakam ning temaajukolju maht oli tunduvalt suurem.
Arvatakse, etHomo habilis kasutas Olduvai kultuuri (varajasepaleoliitikumi) tööriistu (kivistpihukirveid). Need tööriistad olid seni eksisteerinutest kõige arenenumad. Nii saihabilis hakkama keskkonnas, mis varem oli olnud primaatidele liiga vaenulik. Ometi ei suutnud ta end kaitsta suurtekiskjate (näiteks hiigelleopardiDinofelis barlowi eest).Homo habilis kasutas tööriistu põhiliseltkoriluses (muuhulgasraibeteliha tükeldamiseks), kuid mitte kaitseks ega küttimiseks.
Osavinimese tööriistad olid väga lihtsad, söödavate juurte ja näriliste urgude lahtikaevamiseks kasutati arvatavasti teravaotsalisi kaevamiskepikesi, jahipidamisel abistas puunui ja käepärased viskekivid. Lihalõikamiseks kasutati ovaalseid või pirnikujulisi kivisid, mille ühest otsast kujundati kildude äralöömisel kitsas, hambuline tera. Tööriistana sai kasutada ka teravaservalisi kivikildusid. Loomulikult võis osavinimesel palju rohkem tööriistu olla, millest me midagi ei tea. Võrdluseks olgu öeldud, et näiteksšimpansid kasutavad 14 erinevat tööriista.
Erinevalt ahvinimestest oli osavinimesel maapealne eluviis. Ta elatus korilusest ehk loodusandide korjamisest. Tema põhitoidu moodustasidpuuviljad,marjad,seened,tõugud,putukatevastsed,teod, söödavadjuured ningmugulad, linnumunad ja muud. Mõnikord sattusid osavinimesed kiskjaist maha jäetud, vanadusse või haigustesse surnud loomade korjustele, mis andsid teretulnud toidulisa. Lisaks kütiti väiksemaid ja ohutumaid loomakesi, nagunärilisi,kilpkonni,linde. Esialgu oli küttimise osatähtsus väike, kuid tasapisi hakkas see kasvama. Toore liha söömine oli inimese arengus tähtsal kohal, sest lihast saadavadtoitained mõjutavad soodsalt aju talitlust.
On küsitav, kasHomo habilis kasutastuld,mattis surnuid, tegiküttimise ajal koostööd ja kasutaskeelt (kui mitte arvestadažeste).
