Homerose pea ("Epimenidese tüüp"). Jäljendus Kreeka originaali (5. sajand eKr) Rooma koopiast.Müncheni glüptoteek.Homerose büst. Hellenismiaegse originaali (2. sajand eKr) Rooma koopia. Marmor. PärinebBaiaest Itaalias.Briti Muuseum. Niinimetatud hellenistlikku pimedatüüpi võib kõrvutadaPergamoni altari figuuridega. Tüübi originaal on võib-olla loodud Pergamoni suure raamatukogu jaoks.Homerose büst (herm). 2. sajand eKr. Marmor.Louvre.
Ei ole kindlaid tõendeid selle kohta, et Homeros oli reaalne ajalooline isik. Kahtluse alla on seatud ka tema osalust "Iliase" ja "Odüsseia" valmimisel. Samuti on teadmata tema täpne eluaeg ja -paik.Herodotose hinnangul elas Homeros 400 aastat enne teda, mis tähendaks, et tema eluaeg jäi8. sajandisse eKr. Teised ajaloolised allikad on Homerose tegevuse paigutanudTrooja sõja aega[1] (Eratosthenese järgi 1194–1184 eKr). Tänapäeva ajaloolased on kokku leppinud, et Homeros, juhul kui ta olemas oli, elas vahemikus umbes 8. sajand eKr kuni 7. sajand eKr.
Antiikajal omistati Homerosele teisigi teoseid, mille hulka kuulusidHomerose hümnid. Teisalt on mitmed teadlased veendunud, et "Iliasel" ja "Odüsseial" ei olnud ühte kindlat autorit. Selle teooria järgi on need eeposed põlvest põlve suuliselt edasi kandunud ja arenenud lugude tulemus.
Kuigi ei olda tema olemasolus üksmeelel, arvestatakse Homerost ja tema teoseid kirjandusloo tähtsamate hulka.
Homerose isiku ja päritolu üle vaieldi juba antiikajal. NiiSmyrna,Ateena,Ithaka,Pylos,Kolophon,Argos kui kaChios on pretendeerinud tema sünnikohaks olemisele. Ühe legendi kohaselt sündis taMelese jõe ääres ning tema algne nimi oliMelesigenes ('Melesest sündinu'). Arvatavasti suri taIose saarel, kustPausaniase teatel oli pärit tema ema Klymene.[2]
Homerose isa kohta ei ole midagi teada, aga paljude allikate järgi oli tema ema nimi Kreitheis.[3] Pausaniase järgi aga oli Homerose ema nimi Klymene.[2]
Antiikajal kujutati Homerost sagelipimeda ja vaese raugana. Selline kuvand on muu hulgas seotudApolloni-hümni autoriga, kelleks on peetud Homerost. Sellisele iseloomustusele räägivad osaliselt vastu tema loomingu eelduseks olevad täpsed teadmisedaristokraatia ülemkihtidest. Selliseid teadmisi ei oleks vaeselrändlaulikul tõenäoliselt saanud olla. Et agaeeposeid suuliselt ette kandvadaoidid elasid mõnikord pikalt aristokraatideoikostes ehk majapidamistes ja lahutasid sealsete elanike meelt, on mõeldav, et ka Homeros oli nende elulaadiga tuttav. Mõned uurijad oletavad, et Homerose eepostes on autobiograafilisi elemente.
Homeros on saanud kuulsaksmaailmakirjanduse kõige vanemateeeposte "Ilias" ja "Odüsseia" autorina. "Ilias" ja "Odüsseia" on Vana-Kreeka ajaloo esimesed suured kirjalikud mälestised. Üldlevinud käsitluse järgi saab nendest alguse Euroopa kultuuri- ja vaimulugu. Homerose autorsus on siiski vaieldav.
"Ilias" ja "Odüsseia" on enamasti kirjutatud varasearhailise ajajärguJoonia murdes, kuid esineb kaAioolia murde sugemeid. Joonia murre arvatakse viitavatVäike-Aasia rannikult päritolule. Aioolia murde elemendid tulevad ilmselt vanemast pärimusest.
Hellenismiajal tehti toimetuslikke muudatusi. Esimesed katsed teksti kanoniseerida ulatuvad tagasi Ateena türanniPeisistratose aega. Tänapäevane sõnastus ja lauludeks jaotus pärinebSamothrake Aristarchose (suri 144 eKr) redaktsioonist.
Enamik teadlasi peavad eeposte tekkeajaks 8. sajandit eKr, teised, eesotsasMartin Litchfield Westi (alates 1966. aastast) jaWalter Burkertiga, 7. sajandit.[4] Homerose eeposte ajaliseks järjestamiseks kasutatakse erinevaid lähenemisi.[5]
Homerose eeposte keerukus eeldab, et need olid kirjalikult talletatud. Ettähtkirja kasutuselevõtt Kreekas dateeritakse enamasti 800. aasta paiku eKr, ei ole need arvatavasti loodud enne seda aega. "Iliase" stseenide kõige varasemad kujutised ilmuvad alles umbes 625. aastal eKrgeomeetrilises stiilis vaasidel. Peale selle mainitakse "Iliases"sajaväravalist Teebat Egiptuses,[6] mis saab käia ainult linna õitseaja kohtaNuubia (Kuši riigi) võimu all25. dünastia (715–663 eKr) ajal, sestAssüüria riigi väed hävitasid linna, kui nad nuublased Egiptusest välja ajasid. Ühelt poolt peeti Homerost antiikajalHesiodose kaasaegseks (tänapäeval paigutatakse Hesiodos 7. sajandisse eKr), teisalt paistab, etIschia Nestori karikas (umbes 740–720 eKr)[7] vihjab "Iliasele", ning olustik viitab 8. sajandile eKr, sest alates 7. sajandist eKr oli kujutatud vaidlustamatu aadlikultuur kadunud.[8]
Kuigi ka Hesiodose eluaeg ei ole kindlalt dateeritud ja antiikpärimus võib olla kaanakronistlik, räägivad tõendid selle kasuks, et Homerose eeposed pärinevad 8. sajandi teisest poolest või 7. sajandi esimesest poolest eKr.
Kirjandusteaduslikku kahtlust, et Homeros ei olnud "Iliase" ja "Odüsseia" autor, nimetatakseHomerose küsimuseks. Peamiselt arutatakse seda, kas Homeros oli üldse mõlema eepose autor või on Homerose nime alla oli kokku võetud mitu luuletajat, kes vanemad suuliselt pärandunud saagad kirjalikus vormis kokku panid.
Homerose küsimuse diskursuse alla kuulub ka mõlema eepose dateering: kas tunduvalt noorem "Odüsseia" sai üldse veel olla kirjutatud "Iliase" autori eluajal? "Iliast" võib siiski pidada Homerose noorpõlveteoseks ja "Odüsseiat" vanaduspõlveteoseks.
Kirjandusteaduslikud stiilianalüüsid kalduvad aga mõlema eepose meisterliku kompositsiooni ning ühtlaselt hea keelekasutuse tõttu järeldusele, et need pärinevad tõenäoliselt ühelt autorilt.
Antiikaegsed poolmütoloogilised Homerose elulood käistlevad ka talle omistatud teoseid. Tegu on nähtavastipseudoepigraafidega, millest on peale fragmentide säilinud ainulttravestia "Batrachomyomachia", mille autor tõenäoliselt ei olnud Homeros.
Vaieldav on samuti Homerose seos nnHomerose hümnidega (kiidulaulud kreeka jumalatele). Nende stiil on mõlema eepose stiili sarnane, kuid faktuaalsed tõendid Homerose autorluse kohta on puudulikud.Rapsoodidel oli kombeks neid ette kanda sissejuhatusena oma retsitatsioonidele. Kõige kuulsamad neist on hümnApollonile ja hümnAphroditele.
Homerose kõikjalolekust kreeka kultuurielus räägibThomas Alexander Szlezák. See ilmneb nii kujutavas kunstis kui ka filosoofias ja kirjanduses. Kuigi Homerose keel mõjus juba toona arhailise ja raskesti arusaadavana, olid retsitatsioonid tema teostest populaarsed. "Temast arusaamisest sai aja jooksul hariduse,paideia ülesanne."[9] Homerose eeposed aitasid killustunud Vana-Kreekas luua ühist kreeklase identiteeti. Mitme sajandi vältel vermiti tema kujutisega münte.
Roomlased võtsid Homerose au sees pidamise kombe kreeklastelt üle.Livius Andronicuseladinakeelne "Odüsseia" tõlge "Odusia" oli üks esimesi ladinakeelseid kirjalikke mälestisi ning kavabariigi ajal levinud lugemisvara aadlikoolides. Samuti võibVergiliuse eepost "Aeneis" pidada katseks anda roomlastele Homerose eepostega samaväärne päritolumüüt.
Keskajal vähenes lääne õpetlaste seas kreeka keele valdamise tähtsus (v.a varakristlikulIirimaal), sellest tulenevalt jäi ka Homeros mõneks ajaks unustusse. Toona olidVergilius jaLucanus eepikutena palju tuntumad. KaAraabias eelistati ja tõlgiti rohkem meditsiinilisi, loodusteaduslikke, matemaatilisi ja filosoofilisi kreeka allikaid.
JubaDante Alighieri nimetab Homerost esimeseks jumalike poeetide seas ning tema poolt väga austatud Vergiliuse eeskujuks. Tema enda peateos "Jumalik komöödia" mõjutas omakorda tervet kirjanike ajajärku, eriti 20. sajandimodernismi.
Alles kreeka õpetlaste põgenemine 1453 osmanitürklaste poolt vallutatudKonstantinoopolist tõi kreeka allikate ning seega Homerose tundmise läände tagasi ja mõjutas tugevastirenessanssi.
Johann Heinrich Voßi Homerose-tõlgetest lähtuvalt said hoogu juurde saksa klassitsism ja romantism, sest "Iliases" ja "Odüsseias" nähti tõestust arusaamale, et rahval on oma autentne hääl (vrdrahvalaul). Sellesse konteksti kuulus ka Homerose küsimuse püstitamine, sest kui otsustati Homerose autorsuse kahjuks, siis olid eeposed järelikult tekkinud anonüümselt, nagu näiteks "Nibelungide laul", ja nii sai rahvast pidada autoriks. Sellega vaidles jubaFriedrich Schiller sõnadega "Und die Sonne Homers, siehe, sie lächelt auch uns" ("Ja Homerose päike, vaata, see naeratab ka meile" ("Elegie")).
Selle Homerosest sütitatud kreeklastearmastuse (Johann Wolfgang Goethe: "[…] das Land der Griechen mit der Seele suchend" ("kreeklaste maad hingega otsides"); "Iphigeneia Taurises") tõttu vürstide- ja kirikuvastase intelligentsi seas alatesGöttingeni Hiiest saigiWilhelm von Humboldti algatusel kreeka keelest ladina keele kõrvalhumanistliku gümnaasiumi hariduse üks tuumaine. 1858. aastal ilmusLeopold Scheferiheksameetris eepos Homerosest "Homers Apotheose", mida oli inspireerinud tema reisTroasesse 1819. aastal.
Homerose pärand on leitav nii Euroopa kirjanduses kui kakujutavas kunstis. Kõrgkeeles on palju väljendeid tema teostest jalendsõnu (ka see väljend pärineb Homeroselt).
↑Lühiülevaade sellest vaidlusest on raamatus:Robin Lane Fox.Reisende Helden. Die Anfänge der griechischen Kultur im Homerischen Zeitalter, Stuttgart 2011, lk 431–433.
↑Robin Lane Fox.Reisende Helden. Die Anfänge der griechischen Kultur im Homerischen Zeitalter, Stuttgart 2011, lk 188; Klaus Rüter, Kjeld Matthiessen. Zum Nestorbecher von Pithekussai. –Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik, kd 2, Bonn 1968, lk 235.
↑Sissejuhatuse "Homerose ajajärku" annab näiteks Barbara Patzek:Homer und die frühen Griechen, Berlin, Boston 2017.
↑Thomas Alexander Szlezák.Was Europa den Griechen verdankt. Von den Grundlagen unserer Kultur in der griechischen Antike, Tübingen 2010, lk 13.
↑Gerhard Baader. Die Antikerezeption in der Entwicklung der medizinischen Wissenschaft während der Renaissance. –Rudolf Schmitz, Gundolf Keil (toim).Humanismus und Medizin, Acta humaniora, Weinheim 1984 (=Deutsche Forschungsgemeinschaft: Mitteilungen der Kommission für Humanismusforschung, kd 11),ISBN 3-527-17011-1, lk 51–66, siin lk 58.
Alfred Heubeck.Die homerische Frage (=Erträge der Forschung, kd 27), Wissenschaftliche Buchgesellschaft: Darmstadt 1974,ISBN 3-534-03864-9.
Joachim Latacz (toim).Homer. Tradition und Neuerung (=Wege der Forschung, kd 463), Wissenschaftliche Buchgesellschaft: Darmstadt 1979,ISBN 3-534-06833-5.
Milman Parry.The Making of Homeric Verse. The collected papers of Milman Parry, Oxford University Press: Oxford jt 1987,ISBN 0-19-520560-X.
Joachim Latacz (toim).Homer. Die Dichtung und ihre Deutung (=Wege der Forschung, kd, 634), Wissenschaftliche Buchgesellschaft: Darmstadt 1991,ISBN 3-534-09217-1.
Joachim Latacz (toim).Zweihundert Jahre Homer-Forschung. Rückblick und Ausblick (=Colloquium Rauricum, kd 2), Teubner: Stuttgart/Leipzig 1991,ISBN 3-519-07412-5.
Peter Kuhlmann. Homer und Homerica. – Peter Kuhlmann.Die Giessener literarischen Papyri und die Caracalla-Erlasse. Edition, Übersetzung und Kommentar (=Berichte und Arbeiten aus der Universitätsbibliothek und dem Universitätsarchiv Giessen, kd 46), Universitätsbibliothek Gießen: Gießen 1994, lk 23–25.Allalaadimine.
Jane B. Carter, Sarah P. Morris (toim).The Ages of Homer, University of Texas Press: Austin 1995, ISBN=0-292-71169-7.
Louis Bardollet.Les mythes, les dieux et l’homme. Essai sur la poésie homérique. Belles Lettres: Paris 1997,ISBN 2-251-32426-7.
Joachim Latacz, Thierry Greub, Peter Blome, Alfried Wieczorek.Homer. Der Mythos von Troia in Dichtung und Kunst, Hirmer: München 2008,ISBN 978-3-7774-3965-5.
_-_Homer_and_his_Guide_(1874).jpg)
