See artikkel räägib Hiina Rahvavabariigist, mis hõlmab tänapäeval valdava osaHiinast kui maast ja muistsest tsivilisatsioonipiirkonnast; Hiina Vabariigi kohta vaata artiklistHiina Vabariik
Alates aprillist 2023 on HiinaIndia järel rahvaarvult teine riik. Hiina rahvaarv ületab 1,4 miljardit inimest, kellest enamik onhiinlased. Alates 2021. aastast Hiina rahvaarv väheneb.[3] Pindalalt on Hiina maailmas neljas riik.
Alates 2010. aastast on riigi majandus SKP järgi maailmas suuruselt teine ning alates 2014. aastast ollakse ostujõu pariteedi alusel maailma suurim majandus.
Hiina poliitilises süsteemis on mõningaidliberaliseerimise märke, näiteks mitme kandidaadiga valimised. Ometi on kommunistlikul parteil tõhus kontrollkaadrite üle.
Partei kohtleb karmilt neid, kes tema võimu ohustavad. Rahulolematuse vähendamiseks püütakse parandada majanduse olukorda, lubatakse esitada kaebusi ning koheldakse leebelt vähemohtlikke võimuvastaseid.
Sõnavabadus on piiratud. Kõik ohtlikud meeleavaldused surutakse halastamatult maha, ohtlikud organisatsioonid hävitatakse. Siiski lubatakseajakirjandusel käsitleda sotsiaalseid probleeme ning paljastada kohalike ametnikekorruptsiooni ja saamatust. Parteil ei ole eriti õnnestunud informatsiooni levikut tõkestada. Samuti on ta mõnikord pidanud rahva meelepaha tõttu oma poliitikat muutma. Meeleavaldused, mis puudutavad kohalikke probleeme, on sagedased ning neid sallitakse üha rohkem.
On raske öelda, kui populaarne Hiina Kommunistlik Partei rahva seas on, sest üleriigilisi valimisi ei ole ning vestlustes avaldatakse erinevaid arvamusi. Arvatakse, et paljud hindavad võimude poolt tagatud sotsiaalset stabiilsust, mis võimaldab majanduse segamatut arengut. Üha ohtlikumaks võimudele on muutumas äri ergutamise tõttu tekkinud kasvavad käärid rikaste ja vaeste elustandardi vahel ning kasvav rahulolematus ametnike korrumpeeritusega. Vaesed talupojad protestivad korruptsiooni, keskkonna saastamise ning maade äravõtmise vastu suurprojektide elluviimiseks. Sotsiaalset stabiilsust võib ohustada ka kasvavtöötus.
Peale Kommunistliku Partei on Hiina Rahvavabariigis ka rida muid legaalseid parteisid, mis kõik on Kommunistliku Partei käepikendused. Need parteid ei osale poliitikas valimiste kaudu, vaid Kommunistliku Partei koostööks nendega on mõeldudHiina Rahva Poliitiline Konsultatiivkonverents ja neile on eraldatud teatav arv mandaate seadusandlikes organites. Teistel parteidel on siiski väga väike mõju.
Valimised toimuvad Hiinas hierarhiliselt - kohalikud Rahvakongressid valitakse rahva poolt otsevalimistel, iga järgneva astme kongressid kuni riikliku 2980-kohalise Riikliku Rahvakongressini valitakse madalama astme kongressi liikmete poolt.
Hiina Rahvavabariigil on halduslik kontroll 22 provintsi (省 shěng) üle. Hiina RV valitsus peab oma 23. provintsiksTaiwani provintsi (台湾Táiwān), mida ta nimetab Hiina Taiwani provintsiks (sellest on lähemalt juttu artiklisTaiwani staatus). Peale selle pretendeerib Hiina RV valitsusLõuna-Hiina mere saartele. Peale provintside on Hiina1. järgu haldusüksusteks veel 5 autonoomset piirkonda (自治区zìzhìqū), millesse on koondunud suuremad rahvusvähemused, 4 keskvalitsuse otsealluvuses olevat linna (直辖市zhíxiáshì) ja 2erihalduspiirkonda (特别行政区tèbié xíngzhèngqū).
Hiina Rahvavabariigis (Mandri-Hiinas) on 2. järgu haldusüksused ringkonnad (地区dìqū), autonoomsed ringkonnad (自治州zìzhìzhōu), ringkonna õigustega linnad (市shì), aimakid (Sise-Mongoolias, 盟méng, (mongoli k.ayimay)).
Hiina Rahvavabariigis (Mandri-Hiinas) on 3. järgu haldusüksused maakonna tasemel (县级,xiànjí). Need on:
Seisuga 31. detsember 2004 oli Mandri-Hiinas 2862 3. järgu haldusüksust: 852 ala, 374 maakonnaõigustega linna, 1464 maakonda, 117 autonoomset maakonda, 49 hošuuni, 3 autonoomset hošuuni, 2 eri-ala ja üks metsa-ala.
Hiina RV ajab tänapäeval enamasti pragmaatilist, majanduslikku kasu toovat ja samas Hiina mõju laiendavat poliitikat üle maailma. NaaberriikPakistan oli esimesi riike, mis 1949 välja kuulutatud Hiina Rahvavabariiki tunnustas, strateegiline partnerlus nende kahe riigi vahel on väga tugev ja stabiilne ning on alati põhinenud kahe riigi poliitiliste süsteemide erinevuse aktsepteerimisel. Mõlemaid riike on sidunud vastasseis ühise piirkondliku vastase: Indiaga. Pakistan aitas kaasa Hiina RV ja USA suhete parandamisele ja tee sillutamisele Nixoni 1972. aasta Pekingi visiidi korraldamiseks.
Hiina toetab Pakistani Kashmiri küsimuses, samas kui Pakistan toetab Hiina RV seisukohta Tiibeti, Xinjiangi ja Taiwani küsimustes.
Pärast Hiina-NSV Liidu suhete halvenemist hakkas Hiina tegema koostööd lääneriikidega, toetades näiteks aeg-ajalt ühiselt nendega antikommunistlikke liikumisi Aafrikas või Aasias, et peatada nõukogude mõju laienemist (nt Angolas, samuti relvatarnedSairi režiimile[4] vasakpoolsete sisside sissetungide peatamiseks).
Hiina oli üks kahest kommunistlikust riigist (Rumeenia kõrval), mis ei katkestanudoma diplomaatilisi suhteid PinochetiTšiiliga: suhted olid stabiilsed ning põhinesid majanduslikul koostööl ja üksteise sisemistesse poliitilistesse küsimustesse mittesekkumise printsiibil.
Hiina on andnud mõista, et võib teatud juhul Talibani juhitavat Afganistani diplomaatiliselt tunnustada[5].
Hiina rahvaarv oli 2021. aasta juuli seisuga hinnanguliselt 1 397 897 720.[7] 2023. aastal möödus elanike arvult HiinastIndia. Hiina elanike arvu kasv peatus 2022. aastal.[8]
2010. aasta andmetel moodustasid Hiina rahvastikusthiinlased ehk hanid 91,6%. Lisaks elab Hiinas veel palju erinevaidvähemusrahvuseid. Hiina valitsus on ametlikult tunnustanud 56 etnilist rühma.[7] Suurimad vähemusrahvused olid 2000. aastaltšuangid (1,28%),mandžud (0,84%),hueid (0,78%),miaod (0,71%),uiguurid (0,66%) jatuijad (0,63%).
Hiinas on traditsioonilised olnud suured pered ja eelistatud poisi sündi. Hiina tegi esimesed katsed elanike arvu kasvamist piirata 1950. aastatel. 1970. aastate alguseks sündimus vähenenud kuuelt lapselt kolmeni ühe naise kohta. 1979. aastal viidi riigis elluühe lapse poliitika. Esialgsete plaanide kohaselt pidi see kestma umbes 25 aastat, kuid lõplikult mindi ühe kahe lapse poliitikale 2016. aastal. Ühe lapse poliitika tulemusena oli laste arv naise kohta oluliselt vähenenud: 2009. aastal oli see näitaja umbes 1,8. 2021. aastaks oli see langenud 1,6-le (185. koht maailmas). 2021. aastal hakati perekondadele lubama ka kuni kolme last.[9]
2020. aasta hinnangul moodustasid 0–14-aastased Hiina rahvastikust 17,29%, 15–64-aastased 70,37% ja üle 65-aastased 12,34%. Mediaanvanus oli 2020. aastal 38,4 aastat. Rahvastiku kasvutempo oli 0,26% (174. koht maailmas), sündimuskordaja 9,93 sündi 1000 elaniku kohta (189. koht maailmas), suremuskordaja 7,9 surma 1000 elaniku kohta (97. koht maailmas).[7] Hiina elanikkond vananeb ning prognooside järgi moodustavad 2050. aastal üle 65-aastased rahvastikust ligi 30%.[9]
Elueaootus sünnihetkel oli 2021. aastal hinnanguliselt 76,31 aastat (107. koht maailmas), meeste elueaootus oli 74,23 ja naiste oma 78,62 aastat.[7]
Hiina on iidne põllumajandusmaa. Sealt pärinevad paljud kultuurtaimed. Põllumajandustoodangu poolest on Hiina maailmas esikohal. Hiina on muuhulgas maailma suurimkartulikasvataja (üle 22% maailma kogutoodangust). Samuti kasvatatakseriisi,nisu,maisi,tubakat,maapähkleid, teepõõsast ning köögi- ja puuvilja.[7] Peamised koduloomad on sead, veised ja kodulinnud.
Füüsiline vormisolek on Hiina kultuuris laialt tähtsustatud, hommikuti tehakse harjutusi, ntqigong jataijiquan. Noored tegelevad jalgpalli ja korvpalliga, eriti linnakeskuste piiratud murualadel. Hiinas tegeldakse laialdaselt kajalgrattasõiduga, 2012. aastal oli seal 470 miljonit jalgratast. Populaarsed on ka mitu traditsioonilist spordiala, näiteksdraakonilaevaga sõitmine,mongoolia maadlus jatraavivõistlus. Hiina tuntumate sportlaste hulka kuuluvad korvpalluridYao Ming jaJeremy Lin, tõkkejooksjaLiu Xiang, sulgpallurLin Dan, male maailmameisterHou Yifan, iluuisupaarShen Xue jaZhao Hongbo ning tennisistLi Na.
.svg)
%2c_administrative_divisions_-_et_-_colored.svg)
