Herneid võib külvata siis, kui pinnase temperatuur on tõusnud +10 °C-ni. Kõige paremini kasvab hernes temperatuuril +13...+18 °C. Sooja kliimaga paikades ta suvekuumust hästi ei talu. Kõige paremini kasvavad herned sõmeratel kergelt happelistel muldadel.
Lehtedest väljuvad harunevadköitraod. Köitraod võivad keerduda ükskõik missuguse toe ümber ja nendele toetudes võib hernetaim kasvada kuni 2 meetrit kõrgeks. Et hernestel oleks parem kasvada, külvatakse herneid tavaliselt millegi juurde, mida toena kasutada, ja see ei pea olema tingimata puust: sama hästi saab kasutada traadist või nöörist võrku. Tihedalt kasvavad hernetaimed võivad ka üksteist vastastikku toetada.
Õietupp on kellukesekujuline ja tagant sopistunud.Tupplehed onmunajad-süstjad. Alumised tupplehed on torust umbes kolm korda pikemad ning ülemistest kitsamad ja pikemad. Õielehed on valged või lillakad[1]. Hernes õitsebjuunis-juulis[1].
Õied on ebakorrapärased. Nad pole tsentraalsümmeetrilised, vaid ainult ühe sümmeetriateljega ehk bilateraalsümmeetrilised. Mõningase välise sarnasuse järgi on tervet sugukonda, kuhu hernes kuulub, hakatud nimetama liblikõielisteks.
Hernevili onkaun. Kaun võib olla sirge või kõver, lame või ruljas. Kaun on 5–15 cm pikk. Kauna sees on ümmargused rohekad või kollakadseemned.[1]
Herne viljad valmivad varakult. Varastel sortidel saab herneid süüa juba 45 päeva pärast külvamist, hilistel sortidel kestab küpsemine kuni 70 päeva. Seemned on idanemisvõimelised 5-6 aastat.[1]
Gregor Mendel avastaspärilikkuse põhilised seadused uuringute käigus, mida ta korraldas aastail1856–1863. Uuringute tulemused avaldas ta1865 ettekandena ja1866 kirjalikult. Tema järgi nimetatakse neid loodusseadusiMendeli seadusteks.
.jpg)
