| Herbert Grabbi | |
|---|---|
 Kolonel Herbert Grabbi 1939. aastal Kadriorus vabariigi presidendi kantseleis oma töölaua taga | |
| Sünniaeg | 16. märts 1896 Tallinn |
| Surmaaeg | 29. juuni 1942 (46-aastaselt) Norilsk,NSV Liit |
| Auaste | kolonel |
| Juhtinud | Sõjakooli ülema kt (1933–1934) Eesti riigipeaKonstantin Pätsi vanem käsundusohvitser (1934–1940) |
Herbert Felix Grabbi (16. märts1896Tallinn –29. juuni1942Norilsk) oliEesti sõjaväelane (kolonel).
Herbert Grabbi oliEesti Vabariigiriigivanema japresidendiKonstantin Pätsi vanem käsundusohvitser aastatel 1934–1940.
Lõpetas 1914. aastal Tallinna Poeglaste Kaubanduskooli ja 1916. aastalPeterhofi lipnikekooli. OsalesEsimeses maailmasõjas. Tegi rooduülemana kaasaVabadussõja4. jalaväepolgugaViru rindel.
1926. aastal lõpetas TallinnasTondi sõjaväelinnakus asunud Eesti Kõrgema Sõjakooli ja1928. aastalPrantsuse Kõrgema SõjakooliPariisis. Teenis seejärel Tallinnas Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes taktika ja sõjaajaloo õppejõuna ning pataljoni- ja kompaniiülemate kursuste ülemana.
Oli augustist1933 kuni aprillini1934 TallinnasTondi sõjaväelinnakus asunud Sõjakooli ülema kohusetäitja ning aastatel 1934–1940 Eesti riigipea (Riigivanema, Riigihoidja ja Vabariigi Presidendi)Konstantin Pätsi vanem käsundusohvitser[1], kellena saatis või esindas riigipead avalikel üritustel ja oli seetõttu üks tuntumaid Eesti ohvitsere.
Herbert Grabbi arreteeritiNKVD poolt14. juunil1941 Värska sõjaväelaagris. Mõisteti surmaTaimõri ringkonna kohtus ja lasti 29. juunil 1942Norillagis maha.[2]
Ta oli abielusElla Grabbiga, neil sündis kaks poega –Hellar Grabbi jaRein Grabbi.
Eesti Vabariigipresidendi kantselei ülem (aastatel 1938–1940)Elmar Tambek on teda oma mälestuste raamatus iseloomustanud järgnevalt:
„Kol. Grabbi oli kindralstaabi ohvitser. Ta oli olnud kõrgemas sõjakoolis Prantsusmaal. Valdas vene, saksa ja prantsuse keelt. Ta oli tahtnud õppida sisearhitektiks, mispärast tundis seda ala kaunis hästi. Tal oli hästi arenenud ilumeelt ja silma kunstide jaoks. Seetõttu ta sobis oivaliselt presidendi juurde, kelle üheks harrastuseks oli ehitamine ja sisustamine. Grabbi oli vaikne ja tagasihoidlik, isegi kinnine. Targa ja taktikindla ohvitserina suutis ta püsida riigipea juures kaugelt kauemini kui ükski teine vanem käsundusohvitser Eestis.“
– (Elmar Tambek, Tõus ja mõõn, I, 1964, lk. 200.)
USAsõjaväeluure (G-2) raport kolonelleitnant Grabbi kohta aastast 1938, mille on koostanud jaWashingtoni saatnud tolleaegne ameerika sõjaväeatašeeBalti riikides major Gustav B. Guenther:
„Kolonel Grabbi on agressiivsem ja jõulisem kui keskmine Eesti ohvitser. Kuigi allakirjutanu ei ole näinud teda välitegevuses, jätab ta üldmulje, et ta võib juhtida ja käsutada väeüksusi efektiivselt. Ta kõneleb prantsuse, saksa, vene, poola ja eesti keelt.“
– (Hellar Grabbi, Kolonel Herbert Grabbi elulugu // Herbert Grabbi, Maailmasõda, Tallinn/ New York: Grabbi, 1996, lk 26.)
