Henri Julien Félix Rousseau (21. mai1844Laval,Prantsusmaa –2. september1910Pariis, Prantsusmaa)[1] oli prantsusenaivistlik maalikunstnik, keda kirjeldatakse ka kui primitivistlikku või pühapäevamaalijat.[2] Ta oli näitustel oma teostega esinenud juba 1880. aastatel, kuid avastati kunstnikuna alles sajandivahetusel ning laiem tuntus saabus pärast tema surma.
Naivistina ei järginud Rousseau perspektiivireegleid, ta maalide objektid on kujutatud rohmakalt ja värvidest domineerivad lokaaltoonid.[3] Rousseau väitis, et ta õpetajaks on loodus, kuigi tunnistas, et sai nõu ka akadeemilistelt kunstnikeltFélix Auguste Clémentilt jaJean-Léon Gérôme’ilt.[4]
Rousseau oli iseõppija, kel puudus maalimise vallas igasugune haridus. Teda on peetud geeniusest rahvakunstnikuks.[5]
Henri Rousseau sündis 1844. aastal Edela-Prantsusmaal Lavali linnasLoire’i orus[4] väikekodanliku pere neljanda lapsena. Tema vanemad, isa Julien Rousseau ja ema Éléonore Guiard, olid katlaparandajad.[6] Perekond sattus mõnda aega pärast poja sündi võlgadesse,1851. aastal konfiskeeriti nende maja ja nad olid sunnitud kolima.
Põhi- ja keskhariduse omandas Rousseau Lavali keskkoolis, esmalt oli ta päevaõppes ja hiljem asus pere elukohavahetuste tõttu elama õpilaskodusse. Keskkoolis oli ta keskpärane õpilane, kuid paistis silma joonistamisoskuste ja musikaalsusega, mille eest sai tunnustust ja auhindu. Keskkooli lõpetas ta1860. aastal ning järgneval aastal kolis peregaAngersi.[7]
Pärast keskhariduse omandamist suundus Rousseau õppima õigusteadust ning asus selle kõrval tööle ametnikuna kohtutäituri büroos. Valevande esitamise tõttu astus ta1863. aastal skandaali ärahoidmiseks neljaks aastaks Prantsuse armee jalaväerügementi. Armees teenis ta aegaCaeni lähedal ja mängis ühtlasi rügemendi ansamblis klarnetit.[2] Hiljem ilustas ta neid aastaid, väites, et aitas peatada mässuMehhikos keiserMaximiliani vastu ning puutus kokku džungliga, millest sai oma loomingu jaoks inspiratsiooni.[7] Tege likult aga ei sattunud ta kunagi Mehhikosse.[2]
Henri Rousseau autograaf
Pärast isa surma1868. aastal Rousseau demobiliseeriti[6] ja ta kolisPariisi, et toetada oma ema.1871. aastal asus taVanves’i väravate juures tööle tolliametnikuna,[8][6] mistõttu sai eluaegse hüüdnimeLe Douanier[9] (tõlkes ’tolliametnik’). Sel ajal nägid ilmavalgust ka ta esimesed joonistused ja maalid. Uuel töökohal tekkis Rousseaul suhe tisleri tütre Clémence Boitardiga, kellest sai ta esimene naine. Neil sündis üheksa last, kuidtuberkuloosi tõttu suri seitse neist noorelt. Lastest sai täisealiseks ainult tütar Julia.[7] Rousseau naine suri1888. aastal[4]
Tõsisemalt hakkas Rousseau maalima 40-aastaselt, kui sai ka loa teha koopiaidLouvre’i maalidest. Tolliametnikuna ei olnud tal palju kohustusi, mistõttu ta jõudiski kunstiga tegeleda.[7]1885. aastal lahkus Rousseau väravavalvuri kohalt ning elatus juhutöödest, näiteks maalis kõrtsisilte,[2] ja pühendas rohkem aega maalimisele.1893. aastal,[10] 49-aastaselt läks ta (eel)pensionile ja keskendus kunstile. Väikese pensioni tõttu oli ta siiski sunnitud tegema tööotsi, näiteks mängis tänaval viiulit, töötas lühikest aega päevalehe Le Petit Journal juures jne.[11] Kümmekond aastat pärast abikaasa surma, aastal1898 abiellus Rousseau Joséphine-Rosalie Nourryga.[12] Ta teine abikaasa suri1903. aastal.[13]
Rousseau kannatas nahahaiguseflegmooni all, mis levis ta jalal. 1910. aasta augustis võeti ta Neckeri haiglasse Pariisis ning teda opereeriti, sest haiguse mõjul oli tekkinudgangreen. 2. septembril 1910 suri ta tekkinud trombi tõttu.[14] Ta maeti vaestehauda.[10] Matusel oli kohal seitse sõpra: kunstnikudPaul Signac,Manuel Ortiz de Zárate,Robert Delaunay jaSonia Delaunay, skulptorConstantin Brâncuși, luuletajaGuillaume Apollinaire ja ta korteriomanik Armand Queval.[14]1947. aastal maeti tema säilmed ta sõprade eestvõttel Lavali Pierre’i parki, tema hauatähist kaunistavad Apollinaire’i read ja Brâncuși skulptuur.[15]
Henri Rousseau nimi sai laialdasemalt tuntuks alles pärast ta surma.[10]1911. aastal korraldati tema auks tagasivaatenäitus Sõltumatute Salongis (Salon des Indépendants).1912. aastal kirjutas kunstnikVassili Kandinsky Rousseaust imetlevalt oma arvustuses, mille teemaks oli ekspressionistlik rühmitusDer Blaue Reiter. 20. sajandil hakati naivismi ja sellega koos Rousseau vastu suuremat huvi tundma ning näiteks sürrealistidPaul Delvaux jaMax Ernst nimetasid teda oma eeskujuna.[13]
Henri Rousseau alustas maalimist hobina.[10] Kuna ta õppis maalima iseseisvalt, ei omandanud ta akadeemilise kunsti põhialuseid, mistõttu said traditsioonilised stseenid, maastikumaalid ja portreed tema käe all omapäraselt kentsaka ja robustse vormi, tänu millele ta maalid provotseerisid, hämmastasid ja külvasid ka imetlust.[9] Tema maalipärandisse kuulub 250 teost, millest sadakond on kadunud ning paljud võlgade katteks ära kingitud.[16]
Rousseau kunstiliseks ideaaliks oliJean Auguste Dominique Ingres’i õpilasteWilliam Bouguereau ja Jean-Léon Gérôme’i[10] viljeldud kuiv akadeemiline stiil.[5] Kuigi ta enese teosed jäid rangest akademismist kaugele, tahtis ta kuuluda akadeemikute hulka.[2]
Rousseau kõige varasemad teadaolevad teosed on kohalikud vaated, mille laad on reaalsuse kujutamise taju ja detailide edasiandmise poolest naiivne.[2] Vaikeludel valitseb ülev malbus, kompositsioonid on eksootilised. Portreid iseloomustab tõsine väärikus.[6]
Oma tuntumates teostes kujutas Rousseau peamiselt rikkaliku koloriidi ja piinliku täpsusega lopsakas džunglis toimuvaid stseene metsloomade jaromade figuuridega.[1] Eksootilisi metsolendeid joonistas ta fotode ja mänguasjade järgi,[2] lisaks olid ta inspiratsiooniallikateks illustreeritud raamatud ning külaskäigud Pariisi looma- ja botaanikaaeda.[10] Sel viisil sündisid näiteks 1891. aastal esimene džungliteemaline maal[11] "Tiiger troopilises tormis" (tuntud ka kui "Üllatunud!",Tigre dans une tempête tropicale; asubLondonisrahvusgaleriis) ja 1908. aastal "Eksootiline maastik" (Paysage exotique; asub erakogus).[2] Pariisi botaanikaaia külastamise kohta on Rousseau öelnud: "Kui ma olen nendes kasvuhoonetes ja näen ebatavalisi eksootiliste maade taimi, siis tundub mulle, nagu viibiksin unenägude maailmas."[12] Eksootiliste maalide ainestiku kogumisel olid abiks ka vestlused sõduritega, kes olid aastail 1862–1865 Mehhikost Prantsusmaale naasnud.[1]
Rousseau otsus hakata tegelema maalimisega langes kokku postimpressionistide loodud Sõltumatute Salongi (Salon des Indépendants) asutamisega 1884. aastal Pariisis.[2] 1886. aastal astus ta salongis esimest korda kunstnikuna üles, eksponeerides nelja[17] maali, millest üks oli "Karnevaliõhtu" (Une soirée au carnaval; asubPhiladelphia kunstimuuseumis). Seda maali peetakse tänapäeval naivismi üheks meistriteoseks.[1] Teoses väljendub tüüpiline naivistlik stiil. Kujutatu on sõna otseses mõttes joonistatud – iga oks on detailideni viimistletud, pilvedel on kummaline tahke vorm ning figuuride kostüümidele antud suur rõhk. Teostuse poeetilisust ja emotsionaalset atmosfääri raamistavad taeva toonid.[13]
Esimese kriitikute tunnustuse pälvis Rousseau ajalehes Le Mercure de France, kus viidati ta teosele "Sõda" (La Guerre; 1894; asubOrsay muuseumis), mida eksponeeriti 1894. aastal Sõltumatute Salongi näitusel.[1] Teoses esinev tabav allegooria veenis publikut, et Rousseaus on peidus lihtsast maastikumaalijast midagi enamat. See teos tähistab verstaporsti – talle anti avalikult kunstniku staatus –,[13] kuid kriitikud suhtusid temasse siiski vastuoluliselt.
Kuigi Rousseau teoseid armutult kritiseeriti, pani ta kangekaelselt igal aastal (v.a 1899 ja 1900[17]) žüriita ja vaba õhkkonnaga Sõltumatute Salongis välja 3–10 teost, enamasti maastikumaale ja portreid.[2] Kriitikud olid tema vastu järjekindlalt karmid, näiteks märkides, et "Härra Rousseau maalib oma jalgadega ja silmad kinni seotult." 1889. aastal ütles üks kriitik, et ei ole näinud midagi grotesksemat kui Rousseau portreed jaVincent van Goghi "Tähistaevas".[17] Kuna Rousseau oli lihtsameelne, siis sattus ta naeruvääristamise ohvriks, kuigi ise alati sellest aru ei saanud. Näiteks 1908. aastal korraldas Picasso tema auks banketi, mis oli pooleldi tõsine ja pooleldi burleskne.[10] Samuti võttis ta vahel kunstivaatlejate sarkastilisi või iroonilisi märkusi komplimendina. Vastandlikust vastuvõtust ja kriitikute hinnangutest hoolimata oli Rousseau kindel oma teoste tähtsuses ja väärtuses.[2]
Sõltumatute Salongi kõrval eksponeeris Rousseau oma teoseid 1903. aastal[13] asutatud Pariisi Sügissalongis (Salon d’Automne).[6] 1905. aasta näitusele pani ta välja maali "Näljane lõvi viskub antiloobi peale" (Le lion, ayant faim, se jette sur l’antilope; asub Beyeleri fondi kogusRiehenis), mida iseloomustab peen küllusliku taimestiku kujutamine. Samal näitusel olid esindatud kafoovide, teiste hulgasHenri Matisse’i,André Deraini jaMaurice de Vlamincki teosed.[1] Kuna suurem negatiivne kriitika tabas foove, jäi Rousseau neutraalsemasse valgusse ning mõjukas modernkunsti kaupmeesAmbroise Vollard ostis temalt mõned teosed.[13]
Henri Rousseau "Unenägu" (õli lõuendil, 1910; New Yorgi moodsa kunsti muuseum)
Viimastel aastatel maalis Rousseau peamiselt eksootilisi maastikke.[1] 1910. aastal loodud ja Sõltumatute Salongis esitletud kuulsaim ja suurim džungliolustikuga sürrealistlik õlimaal "Unenägu" (Le Rêve; 204,5 × 298,5 cm; asubNew Yorgi moodsa kunsti muuseumis) on mälupilt[2] tema väidetavast esimesest poolatarist armastatust Yadwighast, kes nõjatub paljana sohval ja on ümbritsetud fantaasiarikka taimestikuga, kus hakkab silma linde, ahve, lõvisid, elevant ja madu. Naise vasak käsi on suunatud lõvide ja musta maotaltsutaja poole. Too mängib flööti otse vaataja suunas, olles ise tumedates toonides vaevu märgatav. Kõrge rohu sees roomab madu, kelle vooklev keha peegeldab naise puusa ja jalgade kurve.[12] Maalil oleva stseeni seletuseks kirjutas Rousseau luuletuse,[2] milles räägib unenäost, kus kaunis Yadwigha kuulab loodushelisid.
Picasso ja ta sõbrad austasid Rousseaud kui 20. sajandi maalikunsti ristiisa.[5] Picasso on märkinud, et ihkab joonistada nagu laps, kuid tõdenud, et akadeemiliste õpingute tõttu on ta võimetu seda tegema. On oletatud, et sel põhjusel avaldasidki Rousseau lapselikult puhtad ja siirad pildid Picassole mõju.[17] Rousseaule ei jäänud poolehoid tähele panemata ning ta oli öelnud Picassole, et nad on ainukesed suured kaasaegsed kunstnikud: "mina modernsel ja sina egiptuslikul viisil".Kandinsky on nimetanud Rousseaud "uue ja suurema abstraktsiooni autoriks".[2]
↑Ants Juske, Jaak Kangilaski, Reet Varblane (1994).20. sajandi kunst. Tallinn: Kunst. Lk 32.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑Victoria Charles, Joseph Manca, Meghan McShane, Donald Wigal (2008).1000 geniaalset maali. Tallinn: Trak Pen OÜ. Lk 417.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑10,010,110,210,310,410,510,610,7Ian Chilvers (toim) (1990).The Concise Oxford Dictionary of Art and Artists. New York: Oxford University Press. Lk 408.
