Füsioloogiliselt suudab normaalse kuulmisega inimene tajudaõhus levivaid helisid võnkesagedusega 16 – 20 000Hz (väikelapsed isegi kuni 40 000 Hz[1]). Tajupiiridest kõrgema ja madalama sagedusega heli nimetatakse vastavaltultraheliks jainfraheliks.Kuuldelävi ehk vaikseim heli mida ollakse võimeline tajuma sõltub sagedusest, aga on umbes 0 detsibelli (dB) lähedal;valulävi (millest tugevam heli põhjustab kuuldeelundites valu) on umbes 130 dB lähedal.
Psüühika aspektist vaadatuna on heliaistingud ja -tajud inimese jaoksnägemisaistingute ja -tajude järel tähtsuselt teisel kohal[viide?]. Inimesekeele- jakõnevõime on olulisel määral sõltuvuses helide tajumise ja mõistmise võimest ja seetõttu sünnipäraselt täieliku kuulmispuudega inimene (kurttumm) pole enamasti võimeline normaalselt kõnelema.
Kui heli läbib inimesekuulmiselundid, teiseneb füüsikaline helifüsioloogiliseks heliks ehk tekibkuulmine. Füsioloogiline heli muutub psüühiliseks ehkmuusikaliseks heliks. Tekibhelitaju. Heli muusikaliste omaduste peamine erinevus heli füüsikalistest omadustest seisneb selles, et inimkõrv pole võimeline tajuma väga väikseid nihkeid heli füüsikalistes omadustes. Alles muutuste lähenemisel teatud piirini registreerib inimene selle muutusena ka muusikalistes omadustes. See seaduspära on omane ka teisteleaistinguliikidele ja on psühholoogias tuntud kuiWeberi seadus: ärrituse suuruse lisa, mis on vajalik ärrituse suuruse muutumise märkamiseks, on kindlas suhtes ärrituse varasema suurusega. Seetõttu on erinevaid võnkesagedusi palju rohkem kui erinevaid helikõrgusi, erinevaid võnkeintensiivsusi on palju rohkem kui helitugevusi jne. Näiteks võnkeintensiivsuse kasvamise 10, 100, 1000 jne korda registreerib kõrv selle muutusena heli tugevuses 1, 2, 3 jne ühiku võrra. Muutusi võnkesagedustes 16 hertsilt 32 hertsile, 64 hertsile, 128 hertsile jne tajub kõrv muutustena heli kõrguses 1, 2, 3 jneoktavi võrra. Seega tajub kõrv heli muutusi logaritmilise skaala järgi.
võnkumise koostis kui võnkumises osaleva elastse keha osade võnkumine, mille tõttu elastne keha on võimeline võnkuma niitervikuna kui kaosadena (=muusikalise heli kõlavärviga ehktämbriga)
