Heeringavaal ehkfinnvaal (Balaenoptera physalus) onvaguvaallaste sugukonda kuuluvvaalaline.
Heeringavaal elab maailmameresArktikastAntarktikani.
Heeringavaal onsinivaala järel isendi suuruselt teine loom. Erakordselt suur, 27,3 m pikkune emasloom tapeti1925Lõuna-Shetlandi saarte kandis.Põhjapoolkeral on emaste keskmine pikkus 19,4 ja isaste keskmine pikkus 18,6 m,lõunapoolkeral vastavalt 21 ja 20 m.[2]
Heeringavaal onkosmopoliit. Lõunapoolkeral on ta arvukam kui põhjapoolkeral. Ta armastab jahedat vett:pooluste suunas tungib ta kuni jääväljadeni, agaekvaatorile ei tule ta tavaliselt talvelgi lähemale kui 30° põhjalaiust või 20° lõunalaiust. Soojades vetes talvitudes heeringavaal peaaegu ei toitu ja kõhnub tugevasti.[2]
Vaikse ookeani põhjaosas leidub vähemalt kaks vaalakarja: Aasia ja Põhja-Ameerika asurkond. Esimene neist talvitubKollases meres ja Lõuna-Jaapani vetes ning tõuseb suvelOhhoota mere põhjaosani,Kamtšatkani jaTšuktši poolsaareni. Teine talvitubMehhiko Californias, aga suveks liigubBriti Columbia,Alaska jaAleuutide kaudu Kamtšatkani,Anadõri lahte,Beringi väina jaTšuktši merre. Need teekonnad on kindlaks tehtud vaalade märgistamise abil. Seni pole teada, kas need karjad omavahel ka kokku puutuvad. Lisaks elabIda-Hiina meres paikne asurkond, mis põhja poole ei rända.[2]
Kõige suuremaid heeringavaalade asurkondi kohatakse Antarktikas, kus ohtra toidu ja madala temperatuuri tingimustes on välja kujunenudalamliik, kuhu kuuluvad heeringavaalad on keskmiselt meetri võrra pikemad põhjapoolsetest heeringavaaladest.[2]
Toidu koostis oleneb aastaajast ja kohast. Tüüpilised kalad, mida heeringavaal sööb, onheeringas,moiva,tobias jatursk, agavähilaadsetest on tavalisedhiilgevähid javääneljalalised. Kuriilide ja Jaapani kandis leitakse nende magudest hulgaliseltpeajalgseid. Kõige rohkemkalmaare on ühes maos leitud 2800 isendit (560 kg),sairasid 4640 isendit (550 kg), heeringaid 2550 isendit (610 kg) ja turski 800 isendit.[2]
Toituvad vaalad liiguvad külitsi, laialt avatud suuga. Saaki neelavad nad suurte portsjonitena. Kalu püüdes teevad nad järske liigutusi, vahel pöörlevad isegi keha pikitelje ümber, kõht ülespidi. See takistab kaladel vaala lõugade vahelt välja lipsata ja võimaldab suud kiiremini sulgeda.[2]
Heeringavaalatiinus kestab keskmiselt 11,5 kuud. Paaritumine toimub üldiselt talvel, ent pole võimatu, et nad paarituvad ka muudel aegadel, sest korraga püütud emaste looted on teinekord üsna erineva suurusega. Antarktikas paarituvad kõik emased vahemikusaprillistaugustini, kulminatsioonigajuunis-juulis, kui on südatalv.[2]
Põhjapoolkeral on vastsündinute pikkus 6 m ja mass 1,5 t, lõunapoolkeral aga 5,4 m ja 1,86 t. Suurim loode pärines Antarktikast ja oli 7,29 m pikk, aga väikseim imev noorloom pärines Arktikast ja oli 518 cm pikk.[2]
Vastsündinute ja täiskasvanute kehakuju on sarnane isegi detailides. See laseb oletada, et juba vastsündinutel on head hüdrodünaamilised omadused. Toituvate isendite kiirus on 5–8 km/h, rahulikult liikuvatel 14–17 km/h, hirmutatutel 25–30 km/h, aga sööstuhetkel isegi üle 40 km/h. Seetõttu on heeringavaalad ühed kõige kiirematest vaalalistest.[2]
Harilikult hoiduvad vaalad jääst eemale, aga siiski on täheldatud, etlahvandusse sattunud heeringavaal (nagupõhjavaal võikääbusvaalgi) toetab koonu jääservale ja tõstab kord hingatsi veepinnale, siis jällegi laseb selle paariks minutiks vee alla.[2]
Vaalapüük on muutnud heeringavaala suhteliselt haruldaseks. Ühest heeringavaalast saab Arktikas 6–7 tonnirasva ja 20–23 tonniliha, Antarktikas 9–10 t rasva ja 25–30 t liha. Seda on poole vähem kui sinivaalast saab.[2]
- ↑Cooke, J.G. (2018).Balaenoptera physalus.IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid.IUCN 2018.
- ↑2,002,012,022,032,042,052,062,072,082,092,10"Loomade elu", 7. kd., lk. 198-199, tahvel 18
