Hawaii Kuningriik, tuntud ka kuiHawaiʻi Kuningriik (hawaii keeles:Ke Aupuni Hawaiʻi), oli riik, mis asusHawaii saartel ja eksisteeris aastatel 1795–1893. See asutati 18. sajandi lõpus, kuiKamehameha I, tollaneHawaii Aliʻi nui vallutasO'ahu,Maui,Molokai jaLanai saared ning ühendas need ühtseks riigiks. Aastal 1810 ühendati Hawaii saared täielikult üheks riigiks, kuiKauai jaNiihau saared ühinesid vabatahtlikult Hawaii Kuningriigiga. Kuningriiki valitsesid kaks suurt perekonda,Kamehameha dünastia jaKalākaua dünastia.
Kuningriiki tunnustasid Euroopa suurriigid ja Ameerika Ühendriigid. Peagi hakkas riiki saabuma Euroopa ja Ameerika maadeavastajad, kaupmehed ja vaalapüüdjad, kes tõid kaasa sellised haigused nagusüüfilis,tuberkuloos,rõuged jaleetrid, mis tõid kaasa Hawaii põliselanikkonna kiire vähenemise. 1887. aastal oli kuningasKalākaua sunnitud pärast Ameerika asunikest koosneva vabatahtliku sõjaväeüksuse,Honolulu Riflesi, riigipööret vastu võtma uue põhiseaduse. KuningannaLiliʻuokalani, kes sai 1891. aastal valitsejaks, püüdis uut põhiseadust tühistada. 1893. aastal ta kukutati ning riigipöördes osalejad olid peamiselt Ameerika päritolu ning neid toetas USA sõjavägi. Kuningriik saadeti laiali ja asutati Hawaii Vabariik, mille Ameerika Ühendriigid 4. juulil 1898 annekteerisid. Hawaii sai Ameerika Ühendriikide osaksHawaii territooriumina, kuni sellest sai 1959. aastal Ameerika Ühendriikideosariik.
1993. aastal võttisAmeerika Ühendriikide Senat vastuVabandusresolutsiooni, milles tunnistati, et "Hawaii kuningriigi kukutamine toimus Ameerika Ühendriikide agentide ja kodanike aktiivsel osalusel" ning "põlishavai rahvas ei loobunud kunagi oma suveräänsusest rahvahääletuse või referendumiga". Vastuseis USA Hawaii annekteerimisele mängis suurt rolli Hawaii suveräänsusliikumise loomisel, mis nõuab Hawaii iseseisvumist Ameerika võimu alt.