Haiku on väikejaapani päritoluga luulevorm, mis klassikalisel kujul koosneb kolmestvärsist (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5).
Haiku traditsioon on Jaapanis väga vana ning haikude kirjutamine, lugemine, meenutamine,ilukirjutamine, esitamine jne on jaapanizen-budismi traditsioonide ja kommetega tugevasti seotud. Haiku sünniajaks peetakse16. sajandit. Selle viis täiusele jaapani suurim haikumeisterMatsuo Bashō (1644–1694).
Bashō kõrval on Jaapani suurimaiks haikumeistriteks olnudBuson,Shiki jaIssa.
Tavaliselt sisaldab haiku aastaajale osutavat vihjet (näitekskirsiõied viitavadkevadele,kägusuvele,krüsanteemidsügisele jahärmatistalvele). Tänapäeval ei tähenda aastaajale viitamata jätmine enam esteetilise normi rikkumist, ka ei peeta tihti kinni silpide arvust. Silpide lugemine jaapani keeles ei lange päriselt kokku euroopa keeltes silpide arvu lugemisega.
2000. aastatel on haikude kirjutamine levinud Eestis küllatki laialt nii kirjanike kui ka harrastajate seas. Ühtlasi hakati haikut vaatlema laiemas kultuurikontekstis. Essees "Silmapilgu eluase" (2007) rääkisKalle Kurg nii jaapanlikust elutunnetusest kui ka haiku vaimust eurooplase mõtteilmas, nii eestikeelse ja eesti haiku ajaloost ja olemusest kui ka haiku arengutest globaalsete kultuuritendentside taustal. Fikseerinud arengud vabamõõdulisuse ja vabama sisulise tõlgendamise suunas, vastandas ta ühelt poolt labase rutiinsuse ja formaalsuse, teiselt poolt aga laiapõhjalised isepäised otsingud. Viimastes nägi ta puhkevat arenguid uute stiilide ja koolkondade suunas.[2]
Muutus leidiski aset. 2007. aasta ilmutas nii esteetiliselt kui ka elutunnetuslikult trotsivat suhtumist klassikalisse haikusse Sven Kivisildnik koguga "Sumo". Järgnes radikaalselt senisest traditsioonist lahknev haikukogu "Eesti haiku" Asko Künnapilt, Karl Martin Sinijärvelt ning Jürgen Roostelt. Selles pakuti eesti haiku tunnuseks traditsioonilisest erinevat silpide arvu 4+6+4, mida põhjendati eesti keele trohheilisusega. Kaasnes teadlik epateerimine ning mäng elutunnetuse ja kultuurikäsitlusega, mida on ajuti nimetatud etnofuturismiks.[3] Samal ajal on kriitika leidnud, et 2000. aastate haikubuumiga on kaasnenud kvaliteedi probleem: "(korraga palju, lõdvalt) haikut kirjutama = haikutama. Haikutamise tulem on aga haikutus ehk haiku puudumine. Tekste saab palju, aga luule kaob."[4]
_by_Yosa_Buson.jpg)
