Alessandro Ludovisi sündisBolognas aadliku Pompeo Ludovisi ja Camilla Bianchini kaheksalapselise pere kolmanda pojana. Tema vanaisa oli Samoggiakrahv. Alessandro Ludovisi õppis1569–1571Roomajesuiitidekolleegiumis ja temast sai esimene paavst, kes oli hariduse omandanud jesuiitide käest. Hiljem õppis ta Germaani kolleegiumis (Collegium Germanicum)õigusteadust ja4. juunil1575 kaitsesBologna ülikoolisdoktorikraadi.
Konklaavi algus viibis, kuna Rooma kuberner ei sulgenudPrantsusmaa suursaadikuFrançois Anibal d'Estreesi käsul kabeli ust enne, kui saadik oli jõudnud külastada Prantsusmaa jaoks meelepäraseid kardinale. Konklaavil tekkis 6 fraktsiooni: vanad kardinalid Montalto juhtimisel, kardinalPietro Aldobrandini juhitud fraktsioon, kardinalScipione Caffarelli-Borghese juhitud fraktsioon, Hispaania fraktsioon, Prantsusmaa fraktsioon ja Firenze fraktsioon.
Konklaav sai alata alles kell 2 öösel. Aldobrandini oli vahetult enne konklaavi algust haigestunud. Soosikuteks olid kardinalPietro Campori,Roberto Bellarmino,Francesco Maria Bourbon del Monte Santa Maria ja Ludovisi, kuid Campori ei saanud algul piisavalt toetust. Esimeses voorus enim hääli saanud Bellarmino keeldus paavstiks saamast ja soovisFrançois de La Rochefoucald' valimist. Too ei viibinud konklaavil ja teised kardinalid ei soovinud teda uue paavstina näha. Kardinal Bourboni vastu esitas aga Hispaania veto. Paavstiks sooviti valida kaFederico Borromeod ja Camporit, kes Bellarmino eeskujul keeldusid ametit vastu võtmast. Ludovisi saabus konklaavile järgmisel päeval ja leiti olevat sobiv kandidaat, mistõttu ta kuulutati üksmeelselt paavstiks.
Gregorius XV avaldas15. novembril 1621 apostelliku konstitutsiooni "Aeterni patris" ja12. märtsil1622 "Decet romanum pontificem", milles ta sätestas detailselt konklaavi tegevuse ja konklaavil kasutatavad tseremooniad. Ta kinnitasCoelestinus V1294. aasta otsust, et paavsti saab konklaavil valida kolmel viisil: aklamatsioonhääletusel, kompromisshääletusel ja skrutiiniumitega valimisel.
Gregorius XV välispoliitika eesmärk oli tagada ühtsus katoliiklike valitsejate seas. Ta sai võimuleKolmekümneaastase sõja ajal, soovides katoliikluse taastamist protestantide valduses olevatel aladel.
Gregorius XV saatisnuntsiusCarlo CarafaSaksa-Rooma keisri õukonda ja annetas keisrile suure summa raha võitluseks oma põhimõtete eest. Carafa jamunga Giacinto da Casale soovitusel pakkus paavst 1623 protestantlikulePfalzi hertsogile kuuluvatkuurvürsti tiitlitBaieri hertsogMaximilianile, saavutades sellega katoliiklaste enamuse Saksa Rooma keisri valimistel. Maximilian kinkis paavstile tänutäheksHeidelbergi raamatukogu ja paavst saatisLeo Allutiuse Heidelbergi, et see tooks hinnalised käsikirjad Rooma.
Gregorius XV soovis, etHispaania kuningas Felipe III katkestaksMadalmaadega sõlmitud 12-aastase vaherahu. Kui Hispaania jaAustria vahel ähvardas puhkeda sõdaValtellina pärast, okupeerisid paavsti väedOrazio Ludovisi juhtimisel vaidlusaluse ala. Selle otsusega soovis paavst ära hoida katoliiklike suurriikide vahel puhkeda võiva sõja.
Gregorius XV oli valmis tunnustama abielu printsCharles Stuarti ja Hispaania printsessi Maria vahel, milles nägi võimalust leevendadaInglismaa katoliiklaste vastu kasutatavaid repressioone. See abielu ei saanud teoks.
Gregorius XV noorim vend Orazio Ludovisi abiellus Lavinia Albergatiga. Nende poegLudovico Ludovisi sai 1621 kardinaliks, Bologna peapiiskopiks ja 1622 Zagarolo hertsogiks. Orazio tütar Ippolita Ludovisi abiellus esmaltRossano vürstiGiorgio Aldobrandiniga, seejärelBracciano hertsogiFlavio I Orsiniga. Orazio Ludovisi oli paavsti vägedekindral ja Fiano hertsog.
Ta avaldasnõidade jamaagide vastu20. märtsil 1623 bulla "Omnipotentis Dei". See jäi viimaseks paavsti üleskutseks võidelda jõumeetmetega nõiduse vastu.
Olles lähetatudChambrey'sse ametiülesandeid täitma, tutvus Ludovisi sealkalvinistist Lesdiguieres'ihertsogiga, kellePrantsusmaa kuningas oli saatnud kaitsma oma huve. Kui Ludovisi volitused hakkasid lõppema, olevat hertsog naerdes lisanud, et Ludovisi võib tulevikus saada paavstiks. Ludovisi vastanud talle, et kui see juhtub, võiks hertsogist saada katoliiklane. Hertsogil polnud selle ettepaneku vastu midagi. Paavstina tuletas Gregorius XV 84-aastasele hertsogile kunagi antud lubadust meelde ja hertsogist sai katoliiklane.
Dieter Albrecht:Der Heilige Stuhl und die Kurübertragung von 1623. "Quellen und Forschungen aus Italienischen Archiven und Bibliotheken" 34, 1954: 236–249.
Dieter Albrecht:Die deutsche Politik Papst Gregors XV. München, 1956.
Johannes Anthieny:Der päbstliche Nuntius Carl Caraffa: ein Beitrag zur Geschichte des dreissigjährigen Krieges. Berlin, 1869.
Luigi Arezio:La politica della Santa Sede rispetto alla Valtellina dal Concordato d'Avignone alla morte di Gregorio XV, 12 nov. 1622 – 8 luglio 1623, con molti documenti inediti. Cagliari, 1899.
Antje Bräcker:Das Begräbniszeremoniell für die Päpste Paul V. (1550–1621) und Gregor XV. (1554–1623).Joachim Poeschke, "Praemium virtutis" II. Münster, 2005: 29–39.
Karl Christian Bähr:Die Entführung der Heidelberger Bibliothek nach Rom. Leipzig, 1845.
Giuseppe Gabrieli:Il conclave di Gregorio XV. Relazione del principe Federico Cesi. "Archivio della Società Romana di Storia Patria" 50, 1927: 5–32.
Bernard Jacqueline:La Sacrée Congrégation "De propaganda fide" (1622) et ja France sous le pontificat de Grégoire XV. "Revue d'histoire ecclésiastique" 66, 1970: 46.
Klaus Jaitner:Die Hauptinstruktionen Gregors XV. für die Nuntien und Gesandten an den europäischen Fürstenhöfen 1621–1623. II. Tübingen, 1997.
Klaus Jaitner:Kurie und Politik. Der Pontifikat Gregors XV. A. Koller, "Kurie und Politik. Stand und Prospektiven der Nuntiaturberichtsforschung". Tübingen 1998: 1–16.
Andreas Kraus:Das päpstliche Staatssekretariat im Jahre 1623. Eine Denkschrift des ausscheidenden Sostituto an den neuernannten Staatssekretär. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 52, 1957: 93–122.
Denis Mahon:Guercino as a portraitist and his "Pope Gregory XV". "Apollo" 113, 230 (1981): 230–235.
Antonio Miguel Navas Gutiérrez:Mediacion del papa Gregorio XV en un proyecto de matrimonio hispano-ingles. "Miscelánea Augusto Segovia". Granada, 1986: 179–204.
Antonio Miguel Navas Gutiérrez:Los nuncios en España durante el pontificado de Gregorio XV. "Archivo Teológico Granadino" 50, 1987: 357–403.
Anton Pieper:Die Propaganda-Congregation und die nordischen Missionen im siebzehnten Jahrhundert. Köln, 1886: 1–15.
A. Ploncher:Lettere inedite di Monsignor Zacchia nunzio in Venezia al cardinale Ludovisi segretario di Stato ed al cardinal Barberini sulla morte di Fra Paolo Sarpi. "Archivio Storico Italiano" 9, 1882: 144–162.
Stefan Samerski:Akten aus dem Staatssekretariat Pauls V. und Gregors XV. im Archiv des Kardinals Alderano Cibo (1613–1700) in Massa. "Archivum Historiae Pontificiae" 33, 1995: 303–314.
Josef Semmler:Das päpstliche Staatssekretariat in den Pontifikaten Pauls V. und Gregors XV. 1605–1623. Roma, 1969.
Augustin Theiner:Schenkung der Heidelberger Bibliothek durch Maximilian I. Herzog und Kurfürst von Bayern, an Papst Gregor XV. und ihre Versendung nach Rom. München, 1844.
Giovanni Luigi Valesio:Apparato funebre dell'anniversario a Gregorio XV celebrato a Bologna. Bologna 1624.
Günther Wassilowsky:Vorsehung und Verflechtung. Theologie und. Mikropolitik im Konklavezeremoniell Gregors XV (1621/22). G. Wassilowsky, Hubert Wolf, "Werte und Symbole im frühneuzeitlichen Rom". Münster, 2005: 67–82.
Günther Wassilowsky:Die Konklavereform Gregors XV. (1621/22): Wertekonflikte, symbolische Inszenierung und Verfahrenswandel im posttridentinischen Papsttum. Stuttgart 2010.
