Gregorius VII (Ildebrando, kaIldebrando Aldobrandeschi da Soana,Hiltrapandus,Dhiltbrandus,Hellebrand; Saksa, Inglise ja Prantsuse ajalookirjutusesHildebrand; 1020 ? –25. mai1085) olipaavst aastatel1073–1085. Ta oli 157. paavst.
Ildebrando sündis 1020. aasta paiku Soanas (tänapäevalSovana) käsitöölise (teistel andmetel puusepa või talupoja) Bonizione (Bonizo) ja tema naise Betta peres. Tal oli onupoeg Rusticus (Rustico) ja onutütar või täditütar, kes elas Roomas.Aldobrandini suguvõsa traditsiooni järgi pärines Ildebrando sellest suguvõsast. Tema nimekuju järgi on oletatud, et ta võis päritolult ollalangobard, kuid näiteks ajaloolaneHerbert Cowdrey ei pea seda tõenäoliseks, kuna paavstikolju kuju viitab tema pärinemiseleindovahemere rassist.
Ildebrando läks lapsena (ab infantia) emapoolse onu Santa Maria all'Aventino kloostri abti Lorenzo d'Amalfi kutselRooma. Ta omandas hariduse Santa Maria all'Aventino kloostris jaLateraani palees. Cowdrey jaCatholic Encyclopedia järgi sai ta juba tollalbenediktiinimungaks, Salvador Miranda arvates sai ta mungaks aga alles pärastGregorius VI surma.
Ildebrando asus Rooma San Giovanni a Porta Latina kiriku ülempreestri Giovanni Graziano teenistusse, kes sai1045 Gregorius VI nime all paavstiks. Gregorius VIordineeris Ildebrandovaimulikuks ja määras ta omakaplaniks. KuiSaksa-Rooma keiserHeinrich III pagendas Gregoriuse1047Saksamaale, siirdus Ildebrando koos paavstiga pagendusse. Gregorius VI surma järel tõmbus ta avalikust elustCluny kloostrisse või mõnda Cluny kloostri reeglistikuga seotud kloostrisse.
Ildebrando kohtusjaanuaris1049Besançonis Rooma poole teel olnudTouli piiskopi Brunoga (Leo IX), kelle Heinrich III oli määranud uueks paavstiks. Leo IX kutsus Ildebrando Rooma, ordineeris taalamdiakoniks ja määras varahoidjaks, San Pietro kloostriprioriks ning San Paolo fuori le Mura kloostri prioriks võiproposituseks. Ildebrando sai tuntuks reformimeelse vaimulikuna.
Leo IX saatis Ildebrando1054legaadinaPrantsusmaale, et ta mõjutaksteoloogBerengari loobuma oma vaadetest. Leo IX surma järel saatsid Rooma vaimulikud ja kodanikud Ildebrando Heinrich III juurde, kes määras uueks paavstiksEichstätti piiskopi Gebhardi, kes võttis endale nimeksVictor II. Rooma vaimulike üheks soosikuks oli ka Ildebrando, kes olevat paavsti ametist keeldunud. Victor II saatis ta1056 legaadina Prantsusmaale, kus ta pidi viima läbi reforme. Ta läks1057 koos Lucca piiskopi Anselmo da Baggioga (hilisem paavstAleksander II)Milanosse, et tutvudapataria liikumise vaadetega ja uuridaMilano peapiiskopiGuido da Velate tegevust. Ildebrando nimi sisaldub alatesjuunist1055 avaldatudbullades.
Victor II surma järel 1057 pakkusMonte Cassino kloostriabt Friedrich (Stephanus IX) Ildebrandot ühe kandidaadina paavsti kohale, kuid abt osutus ise valituks. Stephanus IX saatis Ildebrando 1057Saksamaale, et saada endaleSaksa kuninga õukonnalt tunnustust, kuna paavst oli ametisse pühitsetud ilma sel ajal hädavajaliku Saksa kuninga loata. Kui Ildebrando saabus1058 Saksamaalt tagasiItaaliasse, leidis ta eestskisma, sest Stephanus IX oli andnud vaimulikele korralduse, et tema võimaliku surma korral ei tohi nad valida uut paavsti enne Ildebrando tagasipöördumist. Rooma aadel oli vahepeal upitanud võimule vastupaavstBenedictus X, kuid Ildebrando initsiatiivil valiti6. detsembril 1058Sienas paavstiksNicolaus II, kes määras ta1059 Rooma ülemdiakoniks ja6. märtsil 1059 Santa Maria in Domnicakardinaldiakoniks. Ildebrando oli mõjukas vaimulik 1059. aasta Lateraani sinodil, kus sätestati paavsti valimise kord ja tema vahendusel sõlmis paavst samal suvel rahu Itaaliaviikingitega.
1059. aasta Lateraani sinodi otsuse alusel ei taotlenud Gregorius VII paavstiks saadesSaksa kuninga kinnitust, kuid teavitas teda oma ametisse asumisest jaHeinrich IV tunnustas teda paavstina. Kuningas avaldas paavstile kahetsust oma varasema kiriku vastase tegevuse pärast, kuid soovis paavstilt, etAleksander II pooltekskommunitseeritud ametnikud vabastatakse vastavast karistusest.
Gregorius VII mõistis paastuajal24.–28. veebruarini1075Roomas peetudsinodil hukka ilmikuteinvestituuri ja ähvardas ekskommunitseerida iga võimukandja, kes määrab ametisse mõne vaimuliku. Paavst nõudis viiesimoonias süüdistatud Heinrich IV nõuniku ilmumist Rooma1. juuniks, soovitades kuningal saata nad õukonnast minema. KunaRavenna peapiiskop Guiberto (hilisemvastupaavstClemens III) ei ilmunud sinodile, siis peatas paavst tema volitused.
Saksa kuningas Heinrich IV surusjuunis 1075 maha saksilaste ülestõusu ning määras uued isikud Milano peapiiskopkonna, Fermo ja Spoleto piiskopkondade etteotsa. Paavst taunis11. septembril 1075 Toscana krahvinnaleMatildale saadetud kirjas kuninga soovimatust pidada rahu, noomis8. detsembril 1075 kuningat, tagandas tema määratud vaimulikud ja andis talle korralduse ilmuda Rooma, et anda sinodil oma tegevusest aru.
Kuningas pidas23. jaanuaril või24. jaanuaril1076Wormsisriigipäeva, kus Gregorius VII tagandati ametist.Lombardia piiskopid otsustasidPiacenza sinodi järel toetada Wormsi riigipäeva otsust. Kuningas saatis isiklikult paavstile kirja, milles nõudis tema tagasiastumist, nimetades Gregoriust mitte paavstiks, vaid valemungaks.
Gregorius VII ekskommunitseeris22. veebruaril 1076 Roomas peetud sinodil (see algas14. veebruaril) Heinrich IV ja vabastas tema alamad vasallivandest. Ta ekskommunitseeris ka Guiberto.
Oktoobris 1076 nõudsid Saksa vürstidTreburis uue kuninga valimist. Nad teatasid Heinrich IV-le, et ta on ametist tagandatud, kui ta ei suuda aasta ja ühe päeva jooksul paavstilt lunastust saada. Samal ajal hakkasŠvaabimaa hertsogRudolf nõudlema Saksa kuninga krooni.
Heinrich IV kutsus1077. aastaveebruariksAugsburgi kokku kirikukogu ja kutsus paavsti selle eesistujaks. Gregorius VII lahkus Roomast ja reisis Põhja-Itaaliasse. Heinrich IV põgenes 1076/1077 karmiltalvel koos naise ja lapsegaSpeyerist sisepoliitilise olukorra pingestudes mässulistevasallide eest üleAlpide Põhja-Itaaliasse, kus itaallased lubasid anda talle abi võitluses paavstiga, kuid kuningas lükkas nende pakkumise tagasi.
Augsburgi teel olnud paavst kartis, et kuningas võib teda rünnata ja tõmbus koos krahvinna MatildagaCanossa kindlusse. Kuningas jõudis25. jaanuaril 1077 Canossasse (Canossa käik, Canossa teekond), kuid paavst keelas tal kindlusse siseneda. Kuningas käis mitu päevakotiriiet kandes, paljajalu japaastudes kindluse juures. Gregorius VII soostus28. jaanuaril järele andma ja tema nõudel avati kindluse väravad. Kuningas põlvitas paavsti ette, kes vabastas ta ekskommunikatsioonist.
Heinrich IV pöördus seejärel tagasiSaksamaale, kus tema vasallid olid15. märtsil 1077Forchheimis paavstilegaatide juuresolekul valinud vastukuningaks Rudolfi. Paavst püüdis sisepoliitilises kriisis jääda neutraalseks ja üritas vastaseid lepitada. Ta saatis1079 lepitamise eesmärgil Saksamaale legaatideksbenediktiinimunga Pietro Aldobrandini koos Padova piiskopi Oldericoga.
Gregorius VII ekskommunitseeris1078 taas Guiberto ja7. märtsil1080 Heinrich IV, kelle ta tagandas ametist, tunnustades seadusliku kuningana Rudolfit, kes suri15. oktoobril 1080. Heinrich IV initsiatiivil toimus25. juunil 1080Brixenis kirikukogu, kus talle lojaalsed piiskopid määrasid paavstiks Guiberto, kes võttis nimeks Clemens III. Paavst kinnitas1081 oma otsust kuninga ekskommunikatsiooni osas.6. augustil 1081 valisid Saksa vürstid uueks kuningaks Salmi krahviHermanni. Heinrich IV tungis 1081 Itaaliasse ja piiras nelja aasta jooksul neli korda Roomat.1082 ja1083 üritas paavsti ja kuningat lepitadaMonte Cassino abt Desiderius (hilisem paavstVictor III).
Heinrich IV tungismärtsis1084 Rooma, lubades vastupaavsti anda paavstile vangina üle, kui Gregorius VII kroonib taSaksa-Rooma keisriks. Gregorius keeldus Heinrichit keisriks kroonimast, mistõttu ta krooniti keisriks Clemens III poolt. Seejärel tungis RoomaRobert Guiscard, sundides Heinrich IV tagasi tõmbuma. Gregorius VII põgenes Roberti kaitse all Monte Cassino kloostrisse ja sealtSalernosse. Ta saatis 1084. aastal legaadina Saksamaale Ostia kardinalpiiskopi Odon de Lagery (hilisem paavstUrbanus II).Skisma tõttu lahkus Gregorius VIIkuuriast 13kardinali.
Kolm päeva enne oma surma tühistas Gregorius VII kõik oma ametiajal langetatud ekskommunikatsioonid, jättes jõusse ainult Heinrich IV ja Clemens III ekskommunitseerimise. Heinrich IV vastaseid hakati kutsumaultramontanistideks.
Paavstil on õigus tagandada ametist ilmalikke ja kiriklikke võimukandjaid, kel tuleb suudelda paavsti jalgu. Ta rõhutas, et vaid paavsti tuleb ainsana pidada universaalseks (universalis) ja kirikus räägitakse vaid paavsti nimel, Rooma kirik on aga eksimatu. Paavstilegaat onkirikukogul tähtsam, kui kohalikudpiiskopid. Ta märkis, et isik, kes pole Rooma kirikuga ühel nõul, pole ka katoliiklane.
Gregorius VII hakkas kristlikelt valitsejatelt nõudma vasallivannet.
Gregorius VII saatis25. jaanuaril1075 kirjaTaani kuningaleSvend II-le, kes oli selleks ajaks juba surnud. Paavst lubas luua Hamburg-Bremeni peapiiskopkonnast sõltumatu peapiiskopkonna ja soovis kuningalt selle kohta saada vastavat otsust.
Gregorius VII noomis1074Ungari kuningatSalamoni. Ungari kuningasGéza I saatis samal aastalRooma saadikud ja soovis paavstilt saada tunnustust. Gregorius VII nõudis Gézalt, et kuningas tunnustaks paavsti Ungarisuveräänina, mida Géza ei soostunud tegema.
Järgmine kuningas László I toetas paavsti võitlusesHeinrich IV-ga.
Gregorius VII nimetas Toscana krahvinnatMatildat ja tema ema "apostelPeetruse õdedeks ja tütardeks". Ta teavitas Matildat1074 oma kavatsusest kuulutada väljaristisõda.
1074Pariisis toimunud sinodil kuulutati Gregorius VII otsused vaimulike abielu keelamise osas tühistatuks, kuid Roueni peapiiskop Jean ja Pontoise'i abt Gautier (Walter) toetasid paavsti.
Gregorius VII nõudis1073 ja1074 Saksa piiskoppidele saadetud kirjades loobumistsimooniast ja vaimulike moraalinõuete järgimist. Nürnbergi sinodil kinnitasid Saksa piiskopid, et nad on valmis pigem loobuma preestriseisusest kui oma abikaasadest. Konstanzi piiskop Otto I otsustas aga vaimulike abielu sanktsioneerida.
Paavstekskommunitseeris1075 Hamburg-Bremeni piiskopi Liemari ning peatas Strassburgi piiskopi Werneri, Speyeri piiskopi Heinrichi ja Bambergi piiskopi Hermanni volitused. Ta tagandas1076 Baseli piiskopi Burchardi, kes oli talle varem saatnud solvava kirja. Ta ekskommunitseeris Konstanzi piiskopi Otto I.
Gregorius VII püüdis lahendada Praha ja Määri piiskoppide vahelist tüli. Ta kutsus mõlemad piiskopid Rooma aru andma. Ta käskisBöömi hertsogilVratislav II-l tagandada Praha piiskop Jaromír jõuga ametist, kuna too ei ilmunud Rooma.
Gregorius VII mõistismärtsis1074 ja1075Roomas peetudsinoditel hukka vaimulike abielu jasimoonia. Ta nõudistsölibaadi järgimist ja sätestas, et ostmise teel vaimuliku ameti saanud isik ei tohi sel ametikohal enam töötada.
Paavsti üleskutse leidisSaksamaal,Itaalias jaPrantsusmaal teravat vastukaja, kuna sealsed vaimulikud pooldasid vaimulike abielu. Nürnbergi sinodil kinnitasid Saksapiiskopid, et nad on valmis pigem loobuma preestriseisusest kui oma abikaasadest. Konstanzi piiskop Otto I otsustas aga vaimulike abielu sanktsioneerida.
1074 Pariisi sinodil kuulutati Gregorius VII otsused tühistatuks. Roueni peapiiskop Jean ja Pontoise'i abt Gautier (Walter) toetasid paavsti. Burgose sinodil tungiti paavstilegaadile kallale.
Gregorius VII kuulutaspühakuks neli isikut. Teda on peetud Kölni peapiiskopiHeriberti kanoniseerijaks, kuid ajaloolased kahtlevad selle kanoniseerimisüriku autorsuses.
Gregorius VII suri25. mail 1085Salernos ja maeti Salerno katedraali. Enne surma olevat ta lausunud: "Amavi iustiam et odivi iniquitatem; propterea, morior in exilio" ([Ma] armastasin õigust [õiglust] ja vihkasin ülekohut, seepärast surin eksiilis.)
Georg Gresser:Die Synoden und Konzilien zur Zeit des Reformpapsttums in Deutschland und Italien von Leo IX. bis Calixt II. 1049–1123. Schöningh, Paderborn: 2006,ISBN 3-506-74670-7
