Gagauusia koosneb Moldova Vabariigi territooriumil neljastenklaavist ja on jagatud kolmeks ringkonnaks. Peamine, keskne enklaav hõlmab linnuComrat jaCeadîr-Lunga ning on jagatud kahte ringkonda, kus need linnad on halduskeskused. Suuruselt teine enklaav asubVulcănești linna ümbruses ning kaks väiksemat enklaavi on Copceaci ja Carbalia küla. Carbalia küla kuulub Vulcănești ringkonda, samas kui Copceac on Ceadîr-Lunga linnaosa.
Gagauusia koosneb ühest omavalitsusest, kahest linnast ja 23 kommuunist, mis hõlmavad kokku 32 asulat/piirkonda.[3]
Lisaks sellele nn Anatoolia hüpoteesile on gagauuside päritolu kohta ajaloolased esitanud ka nende Stepi[4][5], Kreeka[6] ja Bulgaaria[7] päritolu hüpoteese.
PärastVene-Türgi sõja (1806–1812) lõppu saidBessaraabia alad, mis varem kuulusidMoldova vürstiriigi koosseisu,Venemaa Keisririigi osaks. Nendelt aladelt sunniti lahkuma seal elanud islamiusulised, turgi rahvaste hulka kuuluvadnogaid jatatarlased. Aastatel 1812–1846 viisid Vene võimud läbi õigeusklike gagauuside ümberasumise Ida-Bulgaariast, mis jäiOsmanite riigi osaks, õigeusklikku Bessaraabia lõunaossa, sealt lahkuma sunnitud hõimude asundustesse.
Talupoegade ülestõusu järel kuulutasid gagauusid 1906. aasta talvel välja autonoomse Comrati vabariigi, mis olide facto iseseisev 6 päeva. Gagauuside alasid on valitsenud: Vene impeerium (1812–1917),Moldova Demokraatlik Vabariik (1917–1918),Rumeenia Kuningriik (1918–1940) jaNõukogude Liit (1940–1941 ja 1944–1991).
11. novembril 1940 moodustas Nõukogude LiitMoldaavia NSV-s rajoonid, kus enamus gagauuse elasComrati linnas ning Ceadîr-Lunga ja Vulcăneşti rajoonis.
1980. aastatel tekkis Gagauusias rahvuslik liikumine, mida juhtis poliitiline formatsioon Gagauz Halkš (Gagauusia Rahvas). Liikumine tugevnes kümnendi lõpuks, kui Nõukogude Liit alustas reformidega. Gagauz Halkš asus arutama territoriaalset autonoomiat, et tagada gagauuside huvide kaitsmist. Gagauuside autonoomia nõudmiste alusel moodustas Moldaavia NSV Ülemnõukogu komisjoni, kus osalesid Gagauz Halkši esindajad, et uurida Gagauusia territoriaalse autonoomia küsimust. Gagauuside rahvuslik liikumine aktiviseerus veelgi, kuirumeenia keel võeti 1989. aasta augustis Moldova Vabariigi ametlikuks keeleks, tõrjudes tollase domineerivavene keele staatuse. Osa Lõuna-Moldaavia elanikkonnast ei olnud rahul ametliku keele muutmisega, samuti ei soovitud liitumistRumeeniaga.[8]
12. novembril 1989 toimus Gagauusia rahvaesindajate erakorraline kongress, kus võeti vastu resolutsioon, milles nõuti autonoomse territooriumi loomist Lõuna-Moldaavias keskusega Comrati linnas. Seejärel kuulutati välja Gagauusi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Moldaavia NSV koosseisus. Järgmisel päeval peatas Moldaavia NSV Ülemnõukogu vastuvõetud otsused, nimetades neid põhiseadusvastasteks.[9] Pärast 1990. aasta veebruaris toimunud Moldaavia NSV Ülemnõukogu valimisi tõusis Moldaavias võimule Rahvarinne, mille radikaalne tiib nõudis ühinemist Rumeeniaga. Rahvarinne radikaliseeris ka oma positsioone Moldaavia rahvusvähemuste suhtes. 27. juulil 1990 lükkas Moldaavia Ülemnõukogu, mida juhtis Rahvarinne, ametlikult tagasi Gagauusia autonoomiataotluse.
Moldaavia Ülemnõukogus vastu võetud otsuse tõttu toimus 19. augustil 1990 Lõuna-Moldaavia Rahvasaadikute I kongress, kus võeti vastu "Deklaratsioon gagauusi rahva vabadusest ja sõltumatusest Moldova Vabariigist" ning kuulutati väljaGagauusi Vabariik Nõukogude Liidu koosseisus.[10] 21. augustil toimunud Moldaavia NSV Ülemnõukogu Presiidiumi erakorralisel istungil kuulutati Gagauusi Vabariigi loomine ebaseaduslikuks ning Rahvasaadikute kongressi läbiviimine põhiseaduse vastaseks.[11] 28. oktoobril 1990 toimusid Gagauusi Vabariigis Ülemnõukogu valimised.
Pärastaugustiputši ei kuulutanud Gagauusi Vabariik ametlikult välja iseseisvumist Nõukogude Liidust, erinevaltTransnistria separatistidest (25. augustil 1991) ja Moldaavia NSV-st (27. augustil 1991). Esialgu toetasid Gagauusia juhid, sealhulgas presidendiks valitudStepan Topal, uue liidulepingu sõlmimist, mille alusel tuleks luuakonföderatsioon, mis asendaks lagunevat Nõukogude Liitu.[12]
Seoses Nõukogude Liidu lagunemisega, mis kulmineerus 26. detsembril 1991, sai Gagauusi Vabariigistde facto iseseisev riik. Gagauusia juhid kahtlesid aga nappide rahaliste vahendite tõttu vabariigi võimes omal käel ellu jääda. Seetõttu lükati teadlikult edasi iseseisvate riiklike institutsioonide loomine Gagauusi Vabariigis ning alustati koostööd Moldova võimudega vajalike institutsioonide loomiseks.[11] Gagauusi Vabariigi finantsiline nõrkus koos šokiga, mille tekitasTransnistria sõda ja eriti 1992. aastaBenderi lahing, soosis mõõdukaid kompromisse otsima mõlemaid pooli.[13]
27. veebruaril 1994 toimunud Moldova ennetähtaegsed parlamendivalimised võitis Demokraatlik Agraarpartei. Kristlik-Demokraatliku Rahvarinde Liit (endine Rahvarinne), kes oli ägedalt vastu territoriaalse autonoomia andmisele mistahes Moldova etnilistele vähemustele või riigi föderaliseerumisele, jäi häälte arvult alles neljandaks. Moldova uus põhiseadus võeti vastu 27. augustil 1994. Moldova põhiseaduse artikkel 111 sätestab õiguse autonoomialeDnestri jõe vasakkaldal olevatele Moldovale kuuluvatele aladele (praegu Transnistria) ja "teistele piirkondadele Moldova Vabariigi lõunaosas". See artikkel võimaldas anda Gagauusiale autonoomia statuudi, mis oli alates 1992. aastast toimunud läbirääkimiste tulemusena juba suures osas koostatud.[13]
23. detsembril 1994 võttis Moldova parlament vastu otsuse "Ggauusia (Gagauz-Yeri) eristaatuse kohta", mille kohaselt Gagauusia on rahvusterritoriaalne autonoomne üksus, millel on kolm ametlikku keelt: rumeenia, gagauusi ja vene keel. Otsus jõustus 14. jaanuaril 1995, muutes seega seaduslikuks praeguse Gagauusia autonoomia.[13] 5. märtsil 1995 toimus referendum 36 Moldova haldusüksuses, kus gagauusid moodustasid üle 50% elanikkonnast või vähemalt kolmandik elanikkonnast oli algatanud rahvahääletuse Gagauusia autonoomse haldusüksusega ühinemiseks. Referendumil hääletas poolt kolm linna ja 29 kommuuni. Gagauusia rahvusterritoriaalse autonoomse haldusüksuse loomise protsess Moldovas lõppesde facto 1995. aasta juunis.[12]
1994. aastal valiti kuberneriksGheorghe Tabunșcic.Dumitru Croitor võitis 1999. aasta kubernerivalimised ja alustas oma poliitilise joone ajamist Gagauusias. Moldova keskvõimud ei soovinud sellega leppida, mis algatas pika vastasseisu autonoomse Gagauusia jaChișinău vahel. Lõpuks astus Croitor 2002. aastal tagasi kui Moldova valitsus oli süüdistanud teda võimu kuritarvitamises, suhete loomises Transnistria separatistlike võimudega jms. Gagauzia keskaegne valimiskomisjon ei registreerinud Croitorit järgmistel valimistel kuberneri ametikohale ning Gheorghe Tabunșcic täitis kuberneri kohuseid 2006. aastani.Mihail Formuzal oli Gagauusia kuberner aastatel 2006–2015.
2. veebruaril 2014 korraldas Gagauusia referendumi, kus valdav enamus valijaid valisEuroopa Liiduga integratsiooni asemel tihedamate sidemete loomise Venemaaga. Ühtlasi selgus referendumi alusel, et valijad eelistavad Gagauusia iseseisvust, kui Moldova peaks otsustama Euroopa Liitu astuda.[14] 23. märtsil 2015 valiti uueks kuberneriksIrina Vlah Sotsiaaldemokraatlikust Parteist pärast seda kui ta oli teinud tugevat venemeelset kampaaniat, eelistades tihedamaid sidemeidVenemaa Föderatsiooniga.[15]
Gagauusia kuberneriks valiti alates 19. juulist 2023Evghenia Guțul, kes kuulus euroskeptilisse ja russofiilsesse Șor Parteisse. Șor Partei kuulutati enne kuberberivalimisi põhiseadusvastaseks ning Moldova konstitutsioonikohus keelustas partei pärast seda kui mais 2023 algatati uurimine parteis toimunud altkäemaksude kohta. Kubernerina püüdis Evghenia Guțul tihendada suhteid Venemaaga ning pärast tema partei keelustamist jätkas sõltumatuna oma ametikohal.[16]Euroopa Nõukogu ja Ameerika Ühendriikide välisvarade kontrolli büroo on talle kehtestanud sanktsioonidseparatismi tõttu. 2024. aasta aprillis esitas prokuratuur Guțulile süüdistuse korruptiivses tegevuses ning 2025. aasta augustis mõisteti ta seitsmeks aastaks vangi Venemaalt saadud raha deklareerimata kasutamise eest oma partei finantseerimisel.[17]
Moldovas toimus 20. oktoobril 2024 referendum Euroopa Liidu liikmeks saamise eesmärgi lisamise kohta põhiseadusse. Gagauusias hääletas 94,84% referendumist osavõtjatest[18] vastu sõnastusele "Kas te toetate põhiseaduse muutmist, pidades silmas Moldova Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga?", samas kui riik tervikuna hääletas napilt poolt (50,39%) ning seda hoolimata Venemaa poolsest tõendatud sekkumistest referendumi läbiviimisesse.[19]
1970. aastal oli gagauuside rahvaarv NSV Liidus 156 600 (26 400 neist elasUkraina NSV-s ja 125 000 Moldaavia NSV-s). 1979. aastal elas NSV Liidus umbes 173 000 gagauusi.
2014. aasta rahvaloenduse andmetel oli Gagauusia rahvaarv 134 132, nendest elas 36,2% linna- ja 63,8% maapiirkonnas, gagauusid moodustasid Gagauusia elanikest 83,8%.[20] Gagauuside sündimus (2010) oli 12,7 / 1000 inimese kohta, suremus 11,6 / 1000 inimese kohta, rahvastiku loomulik kasv 1,1 / 1000 kohta.
Emakeeleks peavadgagauusi keelt 77,8% (kuid kõnekeelena kasutavad 49,2%) elanikest,vene keelt loevad emakeeleks 11,8% (kasutavad 47,1%),rumeenia keel on emakeeleks 4,5% (kasutus 1,5%) elanikest.[21]
Gagauusia autonoomia on tagatud Moldova põhiseadusega ja seda reguleerib 1994. aasta Gagauusia autonoomiaseadus. Kui Moldova otsustaks ühineda Rumeeniaga, oleks Gagauusial enesemääramisõigus.[22] Gagauusia Rahvakogul (Halk Topluşu, rumeenia keeles: Adunarea Populară) on oma jurisdiktsiooni alla kuuluvate aladel seadusandlikud õigused. Need hõlmavad seadusi hariduse, kultuuri, kohaliku arengu, eelarve- ja maksuküsimuste, sotsiaalkindlustuse ja territoriaalse halduse kohta. Rahvakogul on ka kaks erivolitust: ta võib osaleda Moldova sise- ja välispoliitika kujundamises ning kui riigi kesksed eeskirjad sekkuvad Gagauusia jurisdiktsiooni, on tal õigus pöörduda Moldova konstitutsioonikohtusse.
Gagauusia kõrgeim ametnik, kes juhib täidesaatvat võimustruktuuri, on Gagauusia kuberner (Başkan; rumeenia keeles Guvernatorul Găgăuziei). Kuberner valitakse rahva poolt valimisõiguse alusel neljaks aastaks ja tal on võim kõigi Gaguuusia avalike haldusorganite üle. Kuberner on ka Moldova Vabariigi valitsuse liige. Kubernerilt on nõutav gagauusi keele oskus, Moldova kodakondsus ja vanuse alampiir 35-aastat.
Gagauusia alalist täidesaatvat võimu teostab Täitevkomitee (Bakannik Komiteti / Comitetul Executiv). Selle liikmed nimetab ametisse kuberner või valitakse lihthäälte enamusega Gagauusia Rahvakogu esimesel istungil. Komitee tagab Moldova Vabariigi ja Gagauusia Rahvakogu seaduste kohaldamise.
Osana autonoomsetest õigustest on Gaguusial oma politseijõud.[23] Endine Gagauusia separatistlik erakond Gagauz Halkš (Gagauusia Rahvas) on praegu keelatud.
Gagauusia majanduse aluseks on põllumajandus, eritiviinamarjakasvatus. Gagauusia kasvatab peaaegu 10% Moldova viinamarjasaagist, hoolimata asjaolust, et piirkonna pindala hõlmab vähem kui 5% riigi pindalast. Põllumajandusliku otstarbega maa kogupindala ulatub 150 tuhande hektarini, millest põllumaa moodustab ligikaudu 100 tuhat ha, aiad ja viinamarjaistandused - 26 tuhat ha.[24]
Majanduse tööhõive struktuur on: 29,2% põllumajanduses on hõivatud töötavast elanikkonnast, tööstuses 13,8%, hariduses 16,8% ja tervishoiu valdkonnas 6,6%.Töötava elanikkonna osakaal Gaguusias on 67,0%, alla 15-aastasi lapsi on 18,0% ja eakaid 15,0%.
Peamised eksporditooted onvein,päevalilleõli, mittealkohoolsed joogid,vill,nahk jatekstiilid. Veinitehaseid on piirkonnas 12, mis töötlevad üle 400 000 tonni veini aastas. Lisaks on kaks naftatöötlemise ettevõtet, kaks vaibavabrikut, üks lihatööstus ja üks mittealkohoolsete jookide tehas.
Gagauusia ekspordiks minevate toodete, eriti veini, peamine turg on Venemaa, kes on andnud Gagauusia tootjatele eelised juurdepääsuks oma turule. Venemaa Föderatsiooni eksporditavad kaubad peavad olema rangelt Gagauusia päritolu toodang, katsete puhul reeksportida veine Venemaale Moldova Vabariigi muult territooriumilt ähvardavad Gaguusia ettevõtjaid majanduspiirangud.[25]
↑Секторальная Региональная Программа Развития Водоснабжения и Водоотведения в Регионе Развития АТО Гагаузия (2018-2025 гг.), Агентство Регионального Развития АТО Гагаузия. adrgagauzia.md. Дата обращения: 15 апреля 2021
