 | See artikkelvajabtoimetamist. Palun aitaartiklit toimetada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
Folaat, teiste nimetustegaB9-vitamiin japteroüülpolüglutamaat, on orgaaniliste bioaktiivsete essentsiaalsete biomikromolekulide ja mikrotoitainete rühm, ka vesilahustuvadB-vitamiinid, mis on mikrokogustes iga päev vajalikud enamiku organismide peaaegu kõikide füsioloogiliste protsesside toimimiseks.
Sõna "folaat" tulebladinakeelsest sõnastfolium ja tähendablehte. Keemiliselt kuulub folaat levinudheterotsükliliste ühenditepteridiinide koostisse[1].Foolhape on folaadi sünteetiline vorm ja esinebmonoglutamaatsena. Foolhapet kasutataksetoidulisandina, muu hulgas rikastatakse sellega toite.
Pikemalt artiklisFoolhapeFoolhape ehk B9-vitamiin on bioloogiliselt kõige aktiivsem vorm.
Foolhape satub organismi monoglutamaadina ja rakus muundatakse see tetrahüdrofolaadiks (THF) jadihüdrofolaadiks (DHF) ning edasi 5-metüültetrahüdrofolaadiks. 5-MTHF on folaadi bioloogiline vorm. THF on võimeline sisenema ka rakkudesse, kus puudub kofaktorina B12-vitamiin.
Foolhape, mida leidub rikastatud toitudes, onpteroüül-alfa-monoglutamaat. See onoksüdeeritud vorm ja sisaldab ainult ühte glutamiinhappe jääki. Foolhape siseneb rakku teist teed pidi kui folaat ja sellel võib olla erinev toime folaati siduvatele proteiinidele. Kuna foolhapet ei tule enne rakku sisenemist redutseerida, konkureerib see folaadiga. Monoglutamaatseid vorme on veres rohkem.
Folaat on vajalikloote normaalseks arenguks ja veel sündimata laste tervise tagamiseks,valkude,rasvade jasüsivesikuteainevahetuseks,närvisüsteemi normaalseks talitlemiseks,DNA,RNA ningbiomolekulide sünteesiks, parandamiseks ja kahjustuste ennetamiseks, mis on oluline kasvuprotsessis ja organismi rakkude taastootmiseks (hoiab ära kasvajate teket), paljudegeenideekspressiooni regulatsiooniks,punaste javalgetevereliblede moodustamiseks –aneemia ärahoidmiseks,peaaju õigeks talitlemiseks, verekolesteroolisisalduse vähendamiseks ja maksa töö tõhustamiseks.[2]
Kõige rohkem leidub folaati järgmistes toiduainetes:
Rohkesti leidub folaati sellisteaed- jajuurviljade maapealsetes osades naguspargel, lehtpeet jaspinat.
Keskmise folaadisisaldusega on
Puuviljade jamarjade folaadisisaldust silmas pidades võiks toiduks valida eeskättapelsine,meloneid,ananasse,greipe,maasikaid,vaarikaid jpt.
Muud folaati sisaldavad toiduained onpärm,banaan,munakollane, rikastatudteraviljatooted,õlu.
Piimas,jogurtis,juustus,rasvades,õlides jamagusainetes on folaati väga vähe.
Suur osa taimedes sisalduva folaadibiokeemilisest aktiivsusest läheb kadumavilja koristamise, säilitamise, töötlemise ja valmimise käigus. Hävib umbes pool või kuni kolmandik folaadi aktiivsusest.
1996. aastal kehtestas FDA (USA Food and Drug Administration) õigusaktid, mis nõudsid alates1998. aastastleiva,jahu, hommikusöögihelveste,pasta,riisi jm jahutoodete rikastamist foolhappega (folaadi sünteetiline vorm, inglise keelesfolic acid). Toitu rikastatakse 25–100% RDA-st (ööpäevasest annusest).
RDA (foolhappe ööpäevane soovitatav kogus):
Pole veel teada, milline foolhappesisaldus on inimesele mürgine.
USA eeskuju järgides hakkasid ka paljud teised riigid oma toite foolhappega rikastama.Kanadas rikastatakse toite alates 1998. aastast. Seal on tehtud ka ulatuslikke uurimusi folaadi mõjude kohta. Probleemiks on osutunud toitude ülerikastamine, mis võib viia vaba foolhappe ringlusele veres. Vanemad inimesed, kes võtavad foolhapet toidulisandina (0,4 mg), ei tohiks seega rikastatud toite tarbida.Austraalias hakati foolhapet toidule lisama2009. aastal.
Bioloogiliselt aktiivseid folaadiderivaadid tekivad seedimisel. Toiduainete folaadid erinevad üksteisest polüglutamaatse ahela pikkuse jaglutamiinhapete arvu poolest. Folaadi polüglutamaatseid vorme pole võimalikrakumembraanidest läbi transportida ja seepärastredutseeritakse nadpeensoole võijämesoole limaskestades monoglutamaatideks.[1] Levinumad naturaalsed folaadid, mida kasutatakse bioloogilistes reaktsioonides, ontetrahüdofolaat (THF),10-formüültetrahüdrofolaat,5,10-metüleentetrahüdrofolaat ja5-metüültetrahüdrofolaat (5-MTHF).[3] Folaadi polüglutamaatseid vorme talletataksemaksas ja monoglutamaatsed vormid lähevadvereringesse.
Reaktsiooni teostavensüüm kannab nimetust "folaadi konjugaas" (γ-glutamaadi karboksüpeptidaas II) ja seda toodetaksepankreases vastusena vere folaadisisalduse suurenemisele. Redutseerimisel eemaldatakse polüglutamaatsetelt vormideltglutamiinhapped.
Folaat siseneb rakku aktiivse transpordiga.Membraanitransporti teostavad kolm transpordisüsteemi: redutseeritud folaadi kandja (inglise keelesreduced folate carrier (RCF)), folaadiretseptorite (FR1 ja FR2valgud membraanis) läbiviidavendotsütoos ja membraani transport koos PCFT valguga, mis teostab transporti endotsütoosi ajal (vajalik on väikepH vesiikulis).[1] RFC transporter on folaadi suhtes väiksemaafiinsusega ja seob seda ainult väikese sisalduse korral, näiteks transpordib folaatiseljaajuvedelikku.[4] Folaadi retseptorid on suure afiinsusega. FR1 valku seostatakse enamastiepiteelkoe rakkudega, näiteks kopsude jasoonpõimiku epiteelrakkudega, ning need valgud aitavad folaadilkesknärvisüsteemi siseneda. FR2 retseptorid arvatakse olevatmesenhümaalset päritolu rakkudes, kaasa arvatuderütrotsüütides. Folaadiretseptoritegeeni FOLR1/2transkriptsiooni võimendavad monoglutamaatsed vormid.
Piisav folaadi manustamine enne rasedust ja kohe pärast rasestumist aitab ära hoida paljusid väärarenguid, näiteksneuraaltoru defekte (kõige märkimisväärsem sünnidefekt, mida folaathappe puudus tekitab). Neuraaltoru defektid põhjustavadseljaluu,pealuu japeaaju väärarenguid. Foolhappe manustamisega on võimalik vähendadasüdamepuudulikkust,kaasasündinud huulelõhe teket, jäsemete väärarenguid ja kuseteede anomaaliaid. Naistele soovitatakse raseduse planeerimisel ja raseduse ajal (eriti esimesel kuul) süüa foolhappega rikastatud toite, võtta toidulisandeid ja tarbida folaadirikkaid toite. Foolhape aitab loodet kaitsta ka juhul, kui ema jääb raseduse ajal haigeks, võtab ravimeid või suitsetab. Ööpäevas 400 mikrogrammi sünteetilise folaadi manustamine toitudest ja toidulisanditest peaks olema piisav.
Mõned tõendid seovad folaadipuudustdepressiooniga. Uuringud on näidanud, et foolhappe manustamine koosantidepressantidega, täpsemalt selektiivseteserotoniini tagasihaardeinhibiitoritega (SSRI), aitab kaasa depressiooni ravile. Foolhappe manustamine mõjutabnoradrenaliini jaserotoniini retseptoreid ajus.Siinkohal mängib ka suurt rollihomotsüsteiini remetülatsioonmetioniiniks. Metioniini aktiveerimiselATPga saadakseS-adenosüülmetioniin, mis on vajalikkesknärvisüsteemi normaalse töö tagamiseks, kuna metüleerib paljusid vajalikke ühendeid nagumüeliin, DNA ja RNA. Remetülatsioon hoiab ära kaS-adenosüülhomotsüsteiini (SAH) kuhjumist.
Defitsiit tekibalkoholismi ja alatoitluse korral, aga kafenobarbitaali, suukaudseterasestumisvastaste preparaatide,antikonvulsantide jaleukeemia ravimi metotreksaadi kasutamisel.Puuduse tunnusteks on keelepõletik, kõhulahtisus, mälu nõrgenemine, kasvupeetus, suunurkade haavandid jamegaloblastiline aneemia.
Folaadipuudusega võivad kaasneda haigused nagu loote neuraaltoru defektid,homotsüsteinuuria,dementsus (Alzheimeri tõbi,Parkinsoni tõbi), depressioon, intelligentsuse vähenemine ja isiksusehäired.
Tema oskuslik/adekvaatne manustamine võib olla ravi ühe komponendina efektiivnealkoholismi, aneemiate,ateroskleroosi,cervical dysplasia,cervical tumors,Cleft palate or cleft lip,Crohni tõve, depressiooni,kõhulahtisuse,gingiviidi,keelepõletiku, glükogeeni salvestushäire tüüp I,hüperhomotsüstineemia,põletikulise soolehaiguse,unetuse,müelopaatia,neuraaltoru defektide, mitteseniilse dementsuse, munasarja pahaloomuliste kasvajate,rahutu jala sündrdoomi,skisofreenia, seborroilisedermatiidi, emaka pahaloomulised kasvajad jpt korral.[5]
Folaadivaegust tehakse kindlakstäisvereanalüüsiga ningplasma B12-vitamiini ja folaadi sisalduse mõõtmisega. Seerumi folaadisisaldus alla 3 μg/L või vähem võib tähendada folaadivaegust (RHK-10 kood E53.8).Erütrotsüütide folaadisisaldus esitab kõige täpseimaid tulemusi folaadi leidumise kohtakudedes. Suurenenud homotsüsteiini sisaldus veres näitab samuti folaadipuudust, kuid samas mõjutavad neid andmeid ka B12- ja B6-vitamiini puudus ninggeneetika. B12-vitamiin on kaasfaktor homotsüsteiini remetülatsioonis metioniiniks ning B6-vitamiin on tähtis homotsüsteiini transslufuratsiooniltsüstationiiniks jatsüsteiiniks. Üks viis, kuidas folaadipuudust eristada B12-vitamiini puudusest, on MMA-test (inglise keelesmethylmalonic acid). Normaalne MMA sisaldus tõendab folaadipuudust ja suur MMA sisaldus B12-vitamiini vaegust.
Eesti Haigekassa kaudu rakendatav rahvusvaheliste haiguste klassifikatsioon RHK-10 (2013) klassifitseerib mitmeid folaadipuudusega haiguslikke seisundeid.RHK-10 klassifikatsioon
| Jaotis | Kood | Nimetus |
|---|---|---|
| Alamjaotis | D52.0 | Toidufolaadivaegusaneemia |
| Alamjaotis | D52.1 | Ravimitekkene folaadivaegusaneemia |
| Alamjaotis | D52.8 | Muud folaadivasegusaneemiad |
| Alamjaotis | D52.9 | Täpsustamata folaadivaegusaneemia |
| Alamjaotis | D53.8 | Folaadivaegus |
Folaadivaegust ravitakse foolhappe manustamisega. Tavapärane doos on 400–1000 μg päevas. See ravimeetod on näidanud häid tulemusi kudede taastamisel. Ülekaalus inimestel, kelle BMI on üle 50, ning gluteenitalumatuse korral on folaadipuuduse risk suurem. Kakobalamiinide (B12-vitamiini) puudus võib viia folaadivaeguseni. Mõlemad suurendavad homotsüsteiini sisaldust, millega kaasnevad kardiovaskulaarsete haiguste teke ja sünnidefektid.
Siin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ja see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeediaei vastuta iseravimise tagajärgede eest.
Ameerika Ühendriikide otsus rikastada toite foolhappega ja foolhappe tarbimine toidulisandina on suurendanud sealsetel elanikel seerumi folaadisisaldust. Sellel võib olla seos kognitiivsete võimete vähenemise, väikese B12-vitamiini sisalduse ningloomulike tappurrakkude jaT-lümfotsüütide efektiivsuse vähenemisega. Samuti suurendab see riski haigestudarinnavähki.[6]
Paljud uurimused on näidanud, et suurenenud folaadisisaldus veres võib tekitada pöördumatuid terviseprobleeme. Postmenopausi eas naistele tehtud uuring näitas, et foolhappe manustamine toidulisandina (vähemalt koguses 400 µg päevas) mõjutas loomulike tappurrakkude ja T-lümfotsüütide aktiivsust. NK-rakkude ülesandeks on muundunud rakkude (nt vähirakud) hävitamine ja osaleminepõletiku likvideerimisel. Naistel, kes kasutasid folaadi toidulisandit, vähenes NK rakkude aktiivsus 25%. Uuritud naistest 78% oli veres metaboliseerimata folaati.[7]
Nii folaat kui ka B12-vitamiin on vajalikud inimese kaitsmiseks aneemia tekke ja intelligentsuse vähenemise eest. 1500 vanemaealise inimesega tehtud uuring B12-vitamiini ja folaadi koosmõju kohta näitas, et väike B12-vitamiini sisaldus normaalse folaadisisaldusega (20% grupist) kahekordistab aneemia riski (3,5%-lt 7%-ni). See suurendas ka dementsuse riski 18%-lt 25%-ni. Ühel osal grupist (3,3%), kelle folaadisisaldus oli tunduvalt suurem foolhappe manustamise tõttu, suurenes aneemia risk 15%-ni ja dementsuse risk 45%-ni.[8]
Mõned hiljutised ulatuslikud kliinilised katsed on näidanud, et foolhappe manustamine suurendab vähiriski. Näiteks kümme aastat kestnud uuring näitas, et 25 000 postmenopausis naisel, kes tarbisid foolhapet, suurenes risk haigestuda rinnavähki 19%. Nendel, kes said folaati nii söögist kui ka toidulisanditest, oli rinnavähki haigestumise risk suurenenud 32%-ni.[9] Neid andmeid tõestab üheksa aastat väldanud uuring Rootsis, kus foolhappe rikastamist läbi pole viidud, milles 11 000 inimesel, kes tarbisid folaati päevase normi piires, vähenes rinnavähki nakatumise risk 40%.[10]
Seni on esitatud mitu seisukohta, miks foolhappe tarbimine toidulisandina toob endaga kaasa suure seerumifolaadi sisalduse ja sagedase üleliigse foolhappe leidumise organismis.
Esiteks, kuna foolhape kasutab 5-MTHF-ga (bioloogiline vorm) sama rakutranspordi mehhanismi, võib suur foolhappe sisaldus veres konkureerida MTHF-iga, mis on vajalik normaalseks ainevahetuseks. Hiljutinejämesoole japeensoole epiteelrakkudega tehtud uuring näitas, etfolaadiretseptoriteekspressioon vähenes pärast kontakti foolhappega.
Teiseks, suur foolhappesisaldus võib suurendada 5-MTHF-i sünteesi ja kasutust rakkudes, mis vähendab rakkudes B12-vitamiini sisalduse ohtlikult väikseks, kuna 5-MTHF kasutab seda homotsüsteiini remetülatsioonil.
Kolmandaks, kuigi väike folaadisisaldus võib muuta DNA ebastabiilseks ja seega pahaloomuliste kasvajate riski suurendada, võib liiga suur folaadisisaldus kiirendada pahaloomuliste rakkude jagunemist. Lisaks vähendab suur folaadisisaldus veel kaNK-rakkude võimekust kasvajarakke tappa.
Neljandaks, suur folaadisisaldus rakus võib suurendada geenide metüleerimist ja vaigistamist. Kui vaigistataksekasvaja supressorgeene, siis võib sellel olla kartsinogeenne tagajärg.Palju foolhappe mürgisuse aspekte on veel uurimata.[6]
1941. aastal ekstraheerisid USA Texase Ülikooli teadlased nimetatud faktori kaspinatilehtedest.Bob Stokstad eraldas selle puhta kristallilise vormi1943. aastal ja suutis määrata ka keemilise struktuuri. Sellele järgnes foolhappesünteesimine1945. aastal, millega said hakkamaYellapragada Subbarao ja tema kolleegid.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link){{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)