| Ferrara sõda | |||
|---|---|---|---|
| Toimumisaeg | 1482–1484 | ||
| Toimumiskoht | Ferrara | ||
| Tulemus | Veneetsia võit | ||
| Territoriaalsed muudatused | Rovigo jaPolesine loovutati Veneetsiale | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Konflikti põhjuseks oli soola valmistamiseks kasutatava tiigi rajamineComacchiosse. | |||
Ferrara sõda (kaSoolasõda,itaalia keelesGuerra del Sale) peeti aastatel 1482–1484Ferrara hertsogiErcole I d'Este ja tema vihavaenlase paavstSixtus IV ja viimaseVeneetsia liitlaste vägede vahel. Vaenutegevus lõppes1484. aasta7. augustil allkirjastatud Bagnolo rahuga.
NiiMedicide vastu suunatudPazzi vandenõu ebaõnnestumine aastal1480Firenzes kui sellele järgnenud ootamatu rahu tegemine (Lorenzo de' Medici julged diplomaatilised suhted Napoli kuningaFerdinando I ehk paavsti endise võistlejaga) tõi kaasa nii paavstSixtus IV kui veneetslaste rahulolematuse. Veneetsia oli aastal1479 allkirjastatudKonstantinoopoli rahuga lõpetanud oma kauakestva konfliktiOsmanite riigiga ja oli nüüd vaba suunama kogu oma tähelepanu oma rollileriigi maismaavaldustes ja kogu Itaalias.
Lisaks tavapärastele väiksematele hõõrumistele piiridel asuvate kindluste pärast võitlesid osapooled ka kaubandusleppega Veneetsiale reserveeritud soolakaubanduse pärast. Kehtivale lepingule vaatamata oli Ercole I d'Este valitsetud Ferrara hakanud haarama kontrolliComacchios asunud soolatehaste üle. Seda aga nägi Veneetsia ohuna oma maismaavaldustega seotud huvidele. Veneetsiat toetasImola jaForlì valitsejaGirolamo Riario, paavst Sixtuse lähisugulane, kes oli1480. aasta septembris võtnud enda valdusse strateegilise tähtsusega Forlì kindluse ja kes vaatasdella Rovere perekonna valduste laiendamisel Ferrara poole.
1482. aastal alanud sõja otsene põhjus (nncasus belli) oli nagu tavaliselt vähetähtis eesõigustest üle astumine: Veneetsial oli Ferraras oma kõrgevisdominio tiitliga esindaja, kelle hoole all oli Este maadel olev Veneetsia kogukond. Aastal1481 arreteeris ta oma volitusi ületades võlgadesse sattunud preestri; seepeale paniFerrara piiskopi vikaarvisdominio kirikuvande alla ja ta sunniti linnast lahkuma. Sel oligi Ferrarale sõja kuulutamise põhjus.[1]
Veneetsiaga astusid liitus lisaks paavsti vägedele ja Riariole kaGenova vabariigi jaMontferrat' markiiWilliam VIII poolt antud kontingendid.[2] Ferrara poolel võtsid konfliktist osa veel järgmised pooled: Urbino hertsogiFederico da Montefeltro üldjuhtimise all võidelnud Ercole äia Ferdinando väed, mida juhatas tema poegCalabria Alfonso ning mis tungisid lõunastKirikuriiki;Ludovico il Moro poolt Milanost saadetud väed; oma vägedega osalesid kaFederico I GonzagaMantovast jaGiovanni II BentivoglioBolognast (neid mõlemat ohustas Veneetsia võim maismaal).
KondotjeerRoberto Sanseverino[3] juhitud Veneetsia väed ründasid Ferrara territooriumi põhjast, rüüstates jõhkraltAdriat, vallutades kiirestiComacchio, rünnates soolaksoode serval asuvatArgentat ja piiratesFicarolot mais (kapituleerus29. juunil) jaRovigot (kapituleerus17. augustil).
Veneetsia väed ületasidPo jõe ja seisid1482. aasta novembris Ferrara müüride all ja asusid linna karmilt piirama. Tundub, et paavst Sixtus muutis selle hooaja edenedes oma meelt, kuna Veneetsia edusammud ähvardasid asetada viimase Põhja-Itaalia maismaaosal ebamugavalt tugevale positsioonile.
Kirikuriigis lõikas korralagedusest kasu Colonna perekond, kes võitles pidevalt oma della Rovere perekonnast pärit vaenlaste vastu. Ent peamine võitlus leidis aset1482. aasta21. augustil toimunudCampomorto lahingus, kus kondotjeerRoberto Malatesta juhitud väed alistasid kindlalt Napoli väed ja kust Calabria hertsog Alfonsol õnnestus vaid napilt pääseda (ta päästsid ta Türgi päritolu sõdurid). Paavsti kätte langesid ka mõned Orsini lossid, kuid kus ei saavutatud edu lahinguga, seal aitas neidmalaaria: Roberto Malatesta surm10. septembrilRoomas aitas suurel määral kaasa paavsti edukäigule Lazios. Sixtus tegi Napoliga28. novembril eraldi vaherahu ja12. detsembril allkirjastati ka vastav rahuleping.
Veneetslased tõrjusid jõuliselt tagasi Sixtuse palved vaenutegevuse lõpetamiseks. Paavsti ähvardusele kirikuvande alla panemise kohta vastas Veneetsia oma saadiku tagasi kutsumisega; seejärel panin paavst Sixtus1483. aasta mais Veneetsia kirikuvande alla. Seepeale võimaldas Sixtus Alfonsole ja tema vägedele vaba läbipääsu oma valdustest, et kaitsta Ferrarat paavsti hiljutiste liitlaste eest; Alfonsot aitasid kaVirginio Orsini juhtimise all olevad paavsti väed. Ferrarat kaitsma saabus ka Firenze vägesid ja d'Este seis oli paranemas.
Tähelepanu kõrvale juhtimise manöövrina saatis Veneetsia Roberto SanseverinoVisconti suguvõsa toetamise ettekäändelMilano hertsogiriiki ründama. Kuid veneetslaste manööver juhiti oma ettenähtud rajalt kõrvale siis kui Sanseverino pidi astuma vastu Milano territooriumi rüüstanud Alfosnole. Sellega hakkas sõda juba oma hoogu kaotama.
Sõda jõudis oma lõpplahenduseni1484. aasta7. augustil allkirjastatud Bagnolo rahuga. Ercole I d'Este ja Ferrara olid sunnitud loobuma juba sõja alguses kaotatudPolesine aladel asuvastRovigost ja Ferrara valdustes olevaid alasid okupeerivad Veneetsia väed tõmbusid tagasi. Ercole oli suutnud edukalt vältida ka oma suguvõsa valduseks oleva Ferrara Kirikuriigi osaks saamist.
Ka Sixtus soovis innukalt veneetslastega rahu sõlmida, kuna viimaste väed olid saanud rea võite, olid kasutanud võimalust oma territoriaalsete ambitsioonide laiendamiseks ja olid tühisel ettekäändel kiiresti Ferrarale kuulutanud. Firenze, Napoli, Mantova, Milano ja Bologna seisid Ferrara poolel.
Kuna paavsti väed nurjasid Napoli püüdlused Ferrarale appi minna, kuna RoomaCampagna piirkonda kimbutasColonna ja kuna Milano võitles Genovaga, olid Veneetsia väed suutnudFerrarat piirata seni kuni linnas oli käes nälg. Sel ajal kui veneetslased olid valmis Ferrarat vallutama, vahetas oma endisi liitlasi kartma hakanud paavst poolt: ta sõlmis lepingu Napoliga ja lubasNapoli vägedel läbi oma alade liikuda, andes neile võimaluse viia Ferrarasse varusid ja piiramist neutraliseerida. Samal ajal pani paavst veneetslased kirikuvande alla ja tõukas koguItaaliat nende vastu sõdima.
Bagnolo rahuga laienesid Veneetsia maismaavaldused (Domini di Terraferma): Veneetsiale loovutati Rovigo linn ja lai riba viljaka pinnasegaPo jõe deltast. See maade omandamine märkis Veneetsia territooriumi suuruse kõrgpunkti ja mitte kunagi hiljem ei kontrollinud Veneetsia nii suurt maa-ala ja mitte kunagi hiljem ei olnud neil nii suurt mõju kui15. sajandi teisel poolel.
Siiski ei olnud Sixtus rahul tingimustega, milles ilma temaga nõu pidamata kokku lepiti:
Ferrara sõda on ka anonüümse poeemi "La guerra di Ferrara" teemaks.[4]
.svg)
.svg)
